AMS - kõigile laulumeestele!
 

Värsked uudised:
 

 

 

Ühislauluõhtu 27. detsembril 2005 "Uuemad rahvalaulud"

Lehekülg: sissejuhatus ; 1 ; 2 ; 3 ; 4 ; 5

Siis lauldi aga:

Kui äkab keväde üle maa,
viib jääkatte merelt minema,
siis Kihnu ranna rahvas ka
rannas räimi püidemas.
Eemält kuuldakse hüidijä heält
noota vietäkse mere piäl
aerud need naksuvad,
paadid need kõiguvad,
soovid sõudejal südametes liiguvad.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
Kui tuleb õnnistatud suvike
ja põldudel valminud viljake,
siis Kihnu ranna rahvas ka
heinamaal ja põllu piäl.
Higipisarad palgede piäl,
töö ja vaev neil kõikidel seäl.
Mitmed rändavad tormis ja tuules,
eemal, kaugemal kodude juurest.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
Kui tuleb sügisene vilu ja märg
ja lõppenud väliste tööde järg,
siis Kihnu ranna rahvas ka
suisest vaevast puhkamas.
Eemält tõttavad tagasi,
kes rändavad kaugeimaid radasi.
Lootes ootab emäkene poega,
lootes ootab neiukene peiukest.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
Kui tuleb tali, toob lund ja jääd,
kui palka randa sõudmas sa näed,
siis kompasi noolõ järele
üks laev seal sõidab merele.
Ankrusi, kette siätäkse,
hulga inimesi viätäkse.
Hurraa! rahvad hüiavad,
aga reedrite südämed rõemustavad.
Looja, võta õnne anda,
hoia Kihnu mereranda.
ning kohe järele:

Puhu tuul ja tõuka paati,
aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre
lubas kodukanaks mull!

Lubas küll, ei annud aga,
nimetas mind joomariks!
Nimetas, et purjus peaga
varsa sõitnud vaeseks ma.

Kus ma joonud kõrtsi kuivaks?
Varsa vaevand millise?
Oma raha eest ma joonud,
sõitnud oma varsaga.

Puhu, tuul, ja tõuka paati,
aja Kuramaale mind!
Kura ema oma tütre
lubas kodukanaks mull!
Siis alustas Marika:

meil on elu keset metsa.
:,:keset puid ja põõsaid,
keset sammalt ja lilli.
Meil on elu keset metsa:,:

Meil on mitu oksa,
meil on mitu oksa.
:,:Aga tüvi see tõuseb taeva poole,
aga tüvi tõuseb sinitaeva sisse:,:

Meil on elu keset metsa,
meil on elu keset metsa.
:,:Aga seda me teame, et siniseks taeva saame,
sest süda laulab kuldse päikse poole:,:

Meil on elu keset metsa,
meil on elu keset metsa.
:,:keset puid ja põõsaid,
keset sammalt ja lilli.
Meil on elu keset metsa:,:
Marion hakkas siis:

:,: Kas on sul meeles veel kui laevalael :,:
mul laulsid tasa
ja kõlas kaasa
kui tantsukutse eemalt pillihääl.

Ma mäletan see oli lõikuskuul
kesk lainte koha
ja mere müha
Sa mulle punastades andsid suud.

Merd kalliks alati peab meremees
kuid siiski ruumi
ja tundeid kuumi
veel jätkub neiule ta südames

Nii tuulte kombel muutlik tunnetes
on tema süda
kuid siiski seda
jääb neiu armastama igavest

Me elumere peas üks laevuke
täispurjes lendab
ja kannab endas
üht kaunist nime kuldseil tähtedel.

See nimi põuepõhjas peidus mul
Ja sulle seda võin sosistada
Veel eluõhtul kui on jõudu mul

Siis võta vastu lahkumisehetk
See kink nüüd minult ja palun sinult
Sa seda hästi hoia eluteel

On meie laeva nimi armastus
Ja eluteele võib anda meile
Uut jõudu isegi ta mälestus
Ja siis läks lahti möll:

Suur Mari ja väike Peeter
Oh ui ui uuu
Suur Mari ja väike Peeter
Niki naki naki * valleraa
Oh ui ui uuu
Suur Mari tahi laadal mennä
Väike Peeter pidi koju jääma
---
Või valmis tegemä
Suur Mari tuli laadalt koju
Või valmis tegemata
Suur Mari tahtis valu anda
Pisike Peeter puges võivaati
Suur Mari pani punni pääle
Lauri, Tiidu rõõmuks:

Esmaspäeval Aruküla jaamas
kena neidu tundma sain.
Neiu neiu sina minu neiu,
ainult sind ma armastan
Teisipäeval sama lugu
selle neiu järele
Kolmapäeval kohtusime
Taas Aruküla jaama ees
Neljapäeval vandusime
Truudust teineteisele
Reedel kihlati meid ära
Õpetaja toa sees
Laupäeval pulmakära,
Mees ja naine olime
Naine naine, sina minu naine,
Ainult sind ma armastan
Pühapäeval makasime
Voodis mamma teki all
Esmaspäeval riid ja tüli,
Naine nutab akna all
Naine naine, sina minu naine,
Naine, sind ma ei armasta
Ja siis Helen:

Kos sa sõidat iirekene?
Tsirku nirku
Mõtsa puid ragume
Agu puu pähä satas?
Ma karga kannu ala
Vaist sa sinna ärä külmät
Ma tii tille tulõkõsõ
Vaist sul kõtt ärä kõrbes?
Mina võia võismagõ
Kost sa tühi või saad?
Noorõ naise nurmikust
Vana naisõ vaksikust

Ja Leanne:
(kindlasti mõned minupoolsed ebatäpsused siin)

Iirekene kos sa lähed
Ma läe metsa palki raiuma
A kui see palk sul kaela kukub
Eks ma karga kannu alla
Kui sa sinna nälga sured
Eks ma näri haava koort
Kui see kurku kinni hakkab
Eks ma nõelu nõeltega
Kui see vere välja tõmbab
Eks ma võia võid pääle
Kust sa selle või võtad
Võtan musta naise käest
Kust see must naine võtab
Võtab musta totu käest
Kust see must tott võtab
Võtab enalt heinamaalt

ja siis siit-sealt:
..
Kust see heinamaale saab
..
Kas sa ei tea kulla mees
Kevadel ta seemnest tuleb
Päike paistab vihma sajab
Kust kohast see paistab
Päike paistab taeva seest
..
Või sa hull seda tead
Äkki paistab kosmosest
...
Ei kosmosest ta paista saa
Kosmoses on pime ka
..
Kosmoses on kosmonaudid
..
Astra sees on astronaudid
..
Sealt see paistab alla
Sealt see vili hakkab kasvama
..
Kust see totu kuule sai
..
Mis ses tott seal kuu peal tegi
..
Küllap ta seal juustu sõi
..
A kust see juust sinna sai
Küllap hiired sinna jätsid
..
A kust need hiired sinna said
..
Küllap nad siis hüppasid
..
Ma arvan, et keegi hoopis lükkas neid..

Lauri laulis siis:

Küll kerkib maa ja õhud värisevad
ja tolmupilved katvad päikese
küll hüüab pasun trummid põrisevad
nad vaimustavad vapraid surmale

Seal kuusevõsandikus haljal rohul
üks Eesti soldat viimsel võitlusel
ta silmad vaatvad, süda pole rahul
veel saadaks viimist tervist omakseil

Siis möödaminnes astub tema ligi
üks truu ja tuttav sõjaseltsimees
ta pühib rätikuga laubalt higi
ja seisateleb korraks tema ees

Oh sõber hea, et Sinu viimsel tunnil
ma möödaminnes siia juhtusin
Sa sured isamaa ja keisri sunnil
ja varsti lõpetud on Sinu piin

Siis surija veel kätt tal tahab anda,
kuid nõrk on see, ta langeb tagasi
ei ole jõudu seda temal kanda
siis vaikselt räägib tema ommeti

Ma suren nüüd, oh andku taevas võitu
et saaks need mäed ja rahvas vabastud
ei näha saa ma homse päeva koitu,
tie Sina siis, mis vandes lubatud

Mu Eestimaa sääl kaugel põhjarannal,
kus jäi mu arm, kus jäid mu omaksed
Kus kandis mind mu ema armurinnal,
kui lähed, vii neil palju tervisid

Kui surija nied sõnad rääkind oli,
siis tõmbas hinge sügavasti ta,
ta rinnus kustus viimne elutuli
ja vapper soldat suri rahuga

Siis kolm kord pihutäie mulda pani
ta rinnal seltsimees ja lausus veel:
"Sa puhka siin, Sul igavene uni,
ehk langen ma Su seltsi täna veel!"
Lehekülg: sissejuhatus ; 1 ; 2 ; 3 ; 4 ; 5