| 
	  | 
	  
	  
	  
	  
		
		  Siis lauldi aga:  
		     
		    Kui äkab keväde üle maa,  
		    viib jääkatte merelt   minema,  
		    siis Kihnu ranna rahvas ka  
		    rannas räimi püidemas.  
		    Eemält   kuuldakse hüidijä heält  
		    noota vietäkse mere piäl  
		    aerud need naksuvad,  
		    paadid need kõiguvad,  
		    soovid sõudejal südametes liiguvad.  
		    Looja,   võta õnne anda,  
		    hoia Kihnu mereranda.  
		    Kui tuleb õnnistatud suvike  
		    ja   põldudel valminud viljake,  
		    siis Kihnu ranna rahvas ka  
		    heinamaal ja põllu   piäl.  
		    Higipisarad palgede piäl,  
		    töö ja vaev neil kõikidel seäl.  
		    Mitmed rändavad tormis ja tuules,  
		    eemal, kaugemal kodude juurest.  
		    Looja, võta õnne anda,  
		    hoia Kihnu mereranda.  
		    Kui tuleb sügisene vilu   ja märg  
		    ja lõppenud väliste tööde järg,  
		    siis Kihnu ranna rahvas ka  
		    suisest vaevast puhkamas.  
		    Eemält tõttavad tagasi,  
		    kes rändavad   kaugeimaid radasi.  
		    Lootes ootab emäkene poega,  
		    lootes ootab neiukene   peiukest.  
		    Looja, võta õnne anda,  
		    hoia Kihnu mereranda.  
		    Kui tuleb   tali, toob lund ja jääd,  
		    kui palka randa sõudmas sa näed,  
		    siis kompasi   noolõ järele  
		    üks laev seal sõidab merele.  
		    Ankrusi, kette siätäkse,  
		    hulga inimesi viätäkse.  
		    Hurraa! rahvad hüiavad,  
		    aga reedrite südämed   rõemustavad.  
		    Looja, võta õnne anda,  
	      hoia Kihnu mereranda. 
  | 
	     
		
		  ning kohe järele:  
		     
		    Puhu tuul ja tõuka paati,  
		    aja Kuramaale mind!  
		    Kura ema oma tütre  
		    lubas kodukanaks mull!  
		     
		    Lubas küll, ei annud   aga,  
		    nimetas mind joomariks!  
		    Nimetas, et purjus peaga  
		    varsa sõitnud   vaeseks ma.  
		     
		    Kus ma joonud kõrtsi kuivaks?  
		    Varsa vaevand millise?  
		    Oma raha eest ma joonud,  
		    sõitnud oma varsaga.  
		     
		    Puhu, tuul, ja   tõuka paati,  
		    aja Kuramaale mind!  
		    Kura ema oma tütre  
	      lubas kodukanaks   mull! 
  | 
	     
		
		  Siis alustas Marika:  
		     
		    meil on elu keset metsa.  
		    :,:keset puid ja   põõsaid,  
		    keset sammalt ja lilli.  
		    Meil on elu keset metsa:,:  
		     
		    Meil   on mitu oksa,  
		    meil on mitu oksa.  
		    :,:Aga tüvi see tõuseb taeva poole,  
		    aga tüvi tõuseb sinitaeva sisse:,:  
		     
		    Meil on elu keset metsa,  
		    meil   on elu keset metsa.  
		    :,:Aga seda me teame, et siniseks taeva saame,  
		    sest   süda laulab kuldse päikse poole:,:  
		     
		    Meil on elu keset metsa,  
		    meil on   elu keset metsa.  
		    :,:keset puid ja põõsaid,  
		    keset sammalt ja lilli.  
	      Meil on elu keset metsa:,: 
  | 
	     
		
		  Marion hakkas siis:  
		     
		    :,: Kas on sul meeles veel kui laevalael :,:  
		    mul   laulsid tasa  
		    ja kõlas kaasa  
		    kui tantsukutse eemalt pillihääl.  
		     
		    Ma   mäletan see oli lõikuskuul  
		    kesk lainte koha  
		    ja mere müha  
		    Sa mulle   punastades andsid suud.  
		     
		    Merd kalliks alati peab meremees  
		    kuid siiski   ruumi  
		    ja tundeid kuumi  
		    veel jätkub neiule ta südames  
		     
		    Nii tuulte   kombel muutlik tunnetes  
		    on tema süda  
		    kuid siiski seda  
		    jääb neiu   armastama igavest  
		     
		    Me elumere peas üks laevuke  
		    täispurjes lendab  
		    ja kannab endas  
		    üht kaunist nime kuldseil tähtedel.  
		     
		    See nimi   põuepõhjas peidus mul  
		    Ja sulle seda võin sosistada  
		    Veel eluõhtul kui on   jõudu mul  
		     
		    Siis võta vastu lahkumisehetk  
		    See kink nüüd minult ja   palun sinult  
		    Sa seda hästi hoia eluteel  
		     
		    On meie laeva nimi armastus  
		    Ja eluteele võib anda meile  
	      Uut jõudu isegi ta mälestus 
  | 
	     
		
		  Ja siis läks lahti möll:  
		     
		    Suur Mari ja väike Peeter  
		    Oh ui ui uuu  
		    Suur Mari ja väike Peeter  
		    Niki naki naki * valleraa  
		    Oh ui ui uuu  
		    Suur Mari tahi laadal mennä  
		    Väike Peeter pidi koju jääma  
		    ---  
		    Või   valmis tegemä  
		    Suur Mari tuli laadalt koju  
		    Või valmis tegemata  
		    Suur   Mari tahtis valu anda  
		    Pisike Peeter puges võivaati  
	      Suur Mari pani punni   pääle 
  | 
	     
		
		  Lauri, Tiidu rõõmuks:  
		     
		    Esmaspäeval Aruküla jaamas  
		    kena neidu tundma   sain.  
		    Neiu neiu sina minu neiu,  
		    ainult sind ma armastan  
		    Teisipäeval   sama lugu  
		    selle neiu järele  
		    Kolmapäeval kohtusime  
		    Taas Aruküla jaama   ees  
		    Neljapäeval vandusime  
		    Truudust teineteisele  
		    Reedel kihlati meid   ära  
		    Õpetaja toa sees  
		    Laupäeval pulmakära,  
		    Mees ja naine olime  
		    Naine naine, sina minu naine,  
		    Ainult sind ma armastan  
		    Pühapäeval   makasime  
		    Voodis mamma teki all  
		    Esmaspäeval riid ja tüli,  
		    Naine nutab   akna all  
		    Naine naine, sina minu naine,  
	      Naine, sind ma ei armasta 
  | 
	     
		
		  Ja siis Helen:  
		     
		    Kos sa sõidat iirekene?  
		    Tsirku nirku  
		    Mõtsa puid   ragume  
		    Agu puu pähä satas?  
		    Ma karga kannu ala  
		    Vaist sa sinna ärä   külmät  
		    Ma tii tille tulõkõsõ  
		    Vaist sul kõtt ärä kõrbes?  
		    Mina võia   võismagõ  
		    Kost sa tühi või saad?  
		    Noorõ naise nurmikust  
	      Vana naisõ   vaksikust 
  | 
	     
		
		  Ja Leanne:  
		      (kindlasti mõned minupoolsed ebatäpsused siin)  
		       
		      Iirekene   kos sa lähed  
		      Ma läe metsa palki raiuma  
		    A kui see palk sul kaela kukub  
		    Eks ma karga kannu alla  
		    Kui sa sinna nälga sured  
		    Eks ma näri haava   koort  
		    Kui see kurku kinni hakkab  
		    Eks ma nõelu nõeltega  
		    Kui see vere   välja tõmbab  
		    Eks ma võia võid pääle  
		    Kust sa selle või võtad  
		    Võtan   musta naise käest  
		    Kust see must naine võtab  
		    Võtab musta totu käest  
		    Kust see must tott võtab  
		    Võtab enalt heinamaalt  
		    ja siis siit-sealt:  
		      ..  
		      Kust see heinamaale saab  
		      ..  
		      Kas sa ei tea   kulla mees  
		      Kevadel ta seemnest tuleb  
		      Päike paistab vihma sajab  
		      Kust   kohast see paistab  
		      Päike paistab taeva seest  
		      ..  
		      Või sa hull seda   tead  
		      Äkki paistab kosmosest  
		      ...  
		      Ei kosmosest ta paista saa  
		      Kosmoses on pime ka  
		      ..  
		      Kosmoses on kosmonaudid  
		      ..  
		      Astra sees   on astronaudid  
		      ..  
		      Sealt see paistab alla  
		      Sealt see vili hakkab   kasvama  
		      ..  
		      Kust see totu kuule sai  
		      ..  
		      Mis ses tott seal kuu peal   tegi  
		      ..  
		      Küllap ta seal juustu sõi  
		      ..  
		      A kust see juust sinna sai  
		      Küllap hiired sinna jätsid  
		      ..  
		      A kust need hiired sinna said  
		      ..  
		      Küllap nad siis hüppasid  
		      ..  
		      Ma arvan, et keegi hoopis lükkas neid..  
		       
              | 
	     
		
		  Lauri laulis siis:  
		     
		    Küll kerkib maa ja õhud värisevad  
		    ja tolmupilved   katvad päikese  
		    küll hüüab pasun trummid põrisevad  
		    nad vaimustavad   vapraid surmale  
		     
		    Seal kuusevõsandikus haljal rohul  
		    üks Eesti soldat   viimsel võitlusel  
		    ta silmad vaatvad, süda pole rahul  
		    veel saadaks   viimist tervist omakseil  
		     
		    Siis möödaminnes astub tema ligi  
		    üks truu   ja tuttav sõjaseltsimees  
		    ta pühib rätikuga laubalt higi  
		    ja seisateleb   korraks tema ees  
		     
		    Oh sõber hea, et Sinu viimsel tunnil  
		    ma möödaminnes   siia juhtusin  
		    Sa sured isamaa ja keisri sunnil  
		    ja varsti lõpetud on Sinu   piin  
		     
		    Siis surija veel kätt tal tahab anda,  
		    kuid nõrk on see, ta   langeb tagasi  
		    ei ole jõudu seda temal kanda  
		    siis vaikselt räägib tema   ommeti  
		     
		    Ma suren nüüd, oh andku taevas võitu  
		    et saaks need mäed ja   rahvas vabastud  
		    ei näha saa ma homse päeva koitu,  
		    tie Sina siis, mis   vandes lubatud  
		     
		    Mu Eestimaa sääl kaugel põhjarannal,  
		    kus jäi mu arm,   kus jäid mu omaksed  
		    Kus kandis mind mu ema armurinnal,  
		    kui lähed, vii   neil palju tervisid  
		     
		    Kui surija nied sõnad rääkind oli,  
		    siis tõmbas   hinge sügavasti ta,  
		    ta rinnus kustus viimne elutuli  
		    ja vapper soldat   suri rahuga  
		     
		    Siis kolm kord pihutäie mulda pani  
		    ta rinnal seltsimees   ja lausus veel:  
		    "Sa puhka siin, Sul igavene uni,  
	      ehk langen ma Su seltsi   täna veel!" 
  | 
	     
		
		   | 
	     
	 	 | 
	  | 
	  |