|
 |
Ülle võttis vaadates Heleni sukakudumist:
Ma istsin õues ukse ees
Ja sukavardad minu käes
Üks ilus lind see laulis sääl
Tule tagasi tule tagasi
Tule tagasi tule tagasi
Ära laupäe õhtut ootagi
Tule üksinda tule sukassa
Tule siis kui teised magavad
Peig tuli naerul näoga
Ja kummardas mind peaga
Ma tõusin üsna ülesse
Ja panin vardad sülesse
Peig tuli naerul näoga
Ja kummardas mind peaga
Ta käsi katsus kalliste
Mu kaelaehteid hellaste
Mu süda tuksus ligidast
Meil mõttes mõnda usinast
Kes seda ei saa uskuma
See võtku vaevaks katsuda
Nii hea on armus elada
Ja mõnus rõõmsast mängida
Helen:
Tuled hulgaga saad malgaga
Tuled üksinda saad magada.
|
Lauri tuletas meelde:
Sääl väikses vaikses Rakvere linnas
Suure ojakalda peal
Ehitatud kivist maja,
Raudsed trellid akna ees
Mäe pealt alla veereb vanker
Võõras härra istub sees
Pöörab ümber ja siis küsib
Hobust kinni pidadaes
Kuule sõber ütle mulle
Kelle maja see siin on
Ja kes peremees siin majas
Ja mis tema nimi on
Härra see on kroonu maja
Rakvere linna uulitsal
Ja kes peremees siin majas
Praegu Eesti vabariik
Kannatajaid siin on palju
Leidub igas kambris neid
Mis sest küsida on vaja
Mis nad keegi ära teind
Mütsi peast ära võttis
Ühte vangi nägi ta
Oh mispärast saatus nuhtleb
Teid mu sõbrad rääkige
Mis sest küsida on vaja
Mis nad keegi ära teind
Mul on omal seitsmes aasta
Vabadust pole ammu näind
Kes on röövind kes on tapnud
Kes on vekslit võltsinud
Ja kes noore neiu pärast
Vabaduse kaotanud
|
Lauri jällegi poiste palvel (kuna seltskonnas ju oli kaks Jakot koguni!):
Jako Järva saksalanõ
Kalõvinõ poisikõnõ
Kuuli tä haukma Hurmi-Harmi
Kiriväq piniq kilgutama
Aiõ tä pääda akõnillõ
Kaie ussõ läbi paja
Sya näi tõlla moro pääl
Vainu näkk vankri varo ala
Jako Järva saksalanõ
Kalõvinõ poisikõnõ
Viidi ar sõtta sõitõmahe
Vinne väkke veerümähe
Luits jäie livva veere pääle
Väits jäie leeväpätsi pääle
Pala jäi suuhtõ pandõmalda
Jako Järva saksalanõ
Kalõvinõ poisikõnõ
Viidi ar sõtta sõitõmahe
Vinne väkke veerümähe
|
Helen laulis siis:
Siin me seltsis selle aasta
Jumal aga teab kus tuleva aasta
Muist meist maetaks mulla alla
Muist meist liiva liidetakse
Muist meist viiaks Venemaale
Muist meist hallid kuued saavad
Siin meid pietakse küll lolliks
Meie lähme Riiga siidiselliks
Siidiselliks samettrolliks
Seal ies meitel paistab Hiiumaa
Ja saame näha Saaremaad
Seal uotab kena neiu ies
Selle kena tema kirjava kördi sies
Mets meid söödab mets meid juodab
Mere lained katavad
|
Siis jällegi Lauri:
Me lähme kõrtsi kõndima
Ja kõrtsikaupa katsuma
Kas nied kannud kandvad õlut
Või nied mõedud mõetvad viina
Kui ei kanna siis kadugu
Selle kõrtsi ma kautan
Kõrtsilauad ma lautan
Uksed saadan ulkumaie
Mis meil viga kõrtsis käies
kõrtsis käies viina juues
saksa kombel saia süies
ratas vieretab rahada
iga kodar kopikuida
rummud hõberublasida
päiväd pienikest rahada
oh sina ullu kõrtsipapa
ei sina taha hõbõraha
vaid tahad vana vaskõraha
sie on kindel kirstunurgas
sie on vagur vakapõhjas
|
Lauri laulis siis:
Kui mina Peipsi piiril käisin,
Alatskivil sääl;
Tüki aega mina seisin
Surnuaia pääl.
Kus on palju inimesi,
hauas hingamas,
kalmudel puuristikesi,
palju seisamas
Ühe risti peale oli nõnda
on sääl kirjutud:
Siia on üht Eesti venda
maha matetud.
Oli tema Laksi Tõnis
talu peremees
Eluaeg tema mõisat teenis
palehigi sees.
Raskes elus õhkas Tõnis:
Millal saab küll ka
Meie elu paranema,
saab meil pärismaa?
Virumaa poolt tõusis kära,
mehed hõiskasid:
"Vennad, mehed, lähme ära
Venemaale siit!
Venemaale virutagem:
seal meil isamaa!
Samarasse sirutagem;
sealt saab hingemaad!"
Seda kuulsid palju rahvast,
Laksi Tõnis ka!
Ühtekokku tõtsid vahvast
nõu pidama.
Raha nad sääl nõutasivad
Katsujatele,
Keda nemad saatsivad
Sääl Volga kaldale
Kõik nad mõisas käest andsid
omad asemed.
katsujad aga kaugelt kandsid
Sandid sõnumed.
Nõnda, et kõik maha jätsid
Sinna mineti;
Mõisast paluda veel võtsid
Maju tagasi.
Majad aga ära antud
Juba teistele
Võõras mees ju sisse pandud
Laksi talusse.
Suures mures mõtles Tõnis:
"Kuhu läen ma nüüd?"
Seal siis tuli surm ja ütles:
"Lähme ära siit!"
Seitse jalga pikkusele
neli jalga lai
maatükk Laksi Tõnisele
viimaks antud sai.
|
Helen jällegi:
Sambuuri linnas elas ka
kord kangur kahe lapsega
Valeri valera
Kord kangur kahe lapsega
neil surid ära vanemad
jäid vaeseks lapseks mõlemad
siis poeg läks kroonut teenima
tütar Venemaale teenriks sai
poeg teenis kroonut ausaste
sai varsti priiks ja vallale
tema hakkas kodu minema
tema tee läks kõrtsist läbi siis
tema nägi kõrtsis neiukest
läks kohe juttu ajama
oh ütle kena neiuke
kus on sinu armsad vanemad
Sambuuri kangru tütar ma
Ja Kateriina nimega
Siis oled ju minu õeke
Ja mina sinu vennake
Eks otsi omal kallimat
Ja mina omal kaasat ka
|
Lauri laulis:
Mina olen oma ema-isa ainukene vara,
kõik raha mis ma teenin selle joon mina ära
:,:Vat mina olen mies, mina olen aga mies
mina elan aga uhkelt ilma sies!:,:
kõrtsis mina lakun küll õlut küll viina,
mamma peab hobusega koju mind viima
säng on mul sagedaste kõrtsi taga kraavis
hommikul leian ennast sigadega paaris
aga vest on mul aus, ta on selgest siidist
seljatagune on risti-rästi niidist
Pintsak minu seljas on kentsakas
selle kinkinud mulle üks untsakas
tema üks käis on lagunenud ära
ja teine on ammugi kadunud ära
särk minu seljas on must kui pigi
vett ega seepi pole saanud tema ligi
oh seda häda ja on seda hirmu
minu pükstel istmetagust pole mitte põrmu
mütsil, mis mu peas on 7 auku sees
täi vahib välja, hõbeprillid ees
saapad minu jalas on sandi jalast võetud
sant sai tee äärde paljajalu jäetud
enne mina olin poiss, nagu höövel
sagedaste tüdrukute südamete röövel
enne mina tantsisin neiudega saalis
nüüd pööran sigadega kõrtsi taga kraavis
enne mina pöörasin neiudega sängis
nüüd mängin torupilli kõrtsinurgas bändis
kui olin noorem veel, sain kombelõtvuskeelu
nüüd lasen vabalt kõrtsi ukse taga ---
ja kui mina sureks ja hauda mina kaoks,
siis nutaksid kõik teised ja laulaksid mu auks
:,:Vat mina olen kalts, vat mina olen kalts,
Mina olen üks vaene kaltsude kalts:,:
|
Lauri laulis siis:
Sõbrad teile ma tahaks rääkida
üht lugu, mis kurvastab teid.
Ema haua peal väike tütarlaps
isa käe läbi surma kord sai.
Elas tütreke oma emaga,
kuid kaua ei kestnud see nii.
Ema haigeks jäi, hauda kantud sai,
väike tütreke üksinda jäi.
Elas tütreke oma isaga,
kuid kaua ei kestnud see nii.
Isa leidis pea uue kallima,
väike tütreke üksinda jäi.
Võõras emake võõrast tütrekest
ei kuidagi sallida võind.
Võõras emake ütles isale,
oma tütre sa surmama pead.
Hommik varane, väga varane,
isa hauale kutsub siis last.
minna ei tahtnud ta algul isaga,
kuid pärast siiski ta läks.
Korjas lillesid, punus lillesid,
ema hauale pani ta need,
isa vali hüüd: "Tule tütreke,
tule lähemal mulle sa nüüd!"
Nuga välgatas, tütar kiljatas,
veri ojana voolas seal maas.
Kirstu väikese, oma tütrele
Isa ahastades valmistas.
Isa pisarad, maha langevad
Ema hauale langevad nad.
Kandis hauale, ema kõrvale
Oma armsama tütrekse ta
Surnuaial seal, kus kaks ristikest,
puhkavad ema ja laps.
Lilled õitsevad, pärjad lamavad,
mis tegi ta enese jaoks.
Kesköö tunnil ju, isa ei saanud und
Oma kodust siis välja ta läks
Surnuaiale oma tütrega
Tasahilju ta kohtama läks
Tütre kurblik vaim, hauakünka peal
Näost valge ja silmad tal vees
Isa mõrtsukas langes põlvili
Oma tütrekse jalgade ees
Anna andeks mul, väike tütreke
sinu mõrtsukas olen ju ma,
Ilma sinuta, ilma emata
Ei edasi elada saa.
Koidik kumas siis, päikse kuldne kiir
Surnuaeda seal siis valgustas
Tütre salliga, lapse mõrtsukas
Oli puu külge riputand end.
Võõras ema küll, käis meest otsimas,
Kuid kaua ei kestnud see nii,
Toodi sõnum tal et puu okste all,
Tema mehe oli surm ära viind.
Võõras emake ainult aimas veel
Et tal arm oli mõistuse viind
Jõe laintesse oma elu viis
Nii sai lõpetud südamepiin.
Sõbrad teile ma tahan rääkida,
kui armastus pimestab teid,
ümber muutub ta, kui ei piiri pea,
jääb vaid nukrus ja lõpmata lein.
***
Oh, kased, kased, miks nii salakaval
on teie kohin tuuleõhu sees?
Et tiate, et möödunud on ajad,
mil armastasime ju teineteist.
Tuul on meil palju, palju jutustanud,
kas on ka minust miskit aimanud,
et minu kallim mind on unustanud
ja üksinda siin ilmas hulgun ma.
Oh, vägev tuul, sa tiadsid küll seda
ja tiadsid ka, mis ütles mulle ta,
et "kallim sinu omaks jään ma elu ajaks,"
tal polnud seda raske ütelda.
Tuul, sa ei võinud saladusi hoida,
sa jutustasid kaskedele kõik
ja selle pärast igal õhtutunnil
ma kahetsen, et tuul, sa kuulsid kõik.
Oh, armsad sõbrad, teile tahan laulda
üht veikest laulu oma eluloost,
et minu kallim mind on unustanud
ja jäädavalt on teist tema armastand. |
|
|
|
|