| 
	  | 
	  
	  
	  
	  
		
		
		      "Hei! Kordan siin veel üle, et 27 dets. on Vnalinna muusikamajas laulutuba avatud kõigile tullatahtjatele, nii meestele kui naistele kui lastele!! Teemaks on uuemad rahvalaulud, samuti mõtleme läinud aastale ja uue aastaringi tegudele, kel soov, tulge kindlasti, võtke sõbrad-tuttavad ka kaasa, võibolla ka mõni hiline õunakribul või piarkook ja kindlasti ärge laule unustage!" Kõlas tookord üleskutse. Kohale tuli päris palju sõpru ja tuttavaid, samuti nende s]prade s]pru ja tuttavate tuttavaid. Ka niisama uudistajaid. Laulsimegi siis ja ajasime juttu, Leanne oli toonud hõõgveini, mõni oli kaasa haaranud küpsiseid ja piparkooke, olemine oli päris muhe.  	       | 
	     
		
		  |     Kopeerin siia nüüd lauldud laulude tekste, mida üles võtsin kribada juba eelmisel aastal:  | 
	     
		
		  Lauri laulis:  
		     
		    Tuul teäb sedä tubada,  
		    maru teäb sedä majada,  
		    kus   meid viimäks viidänessa,  
		    ajal pikäl annetasse!  
		    Kuna helläd kuna velläd  
		    Kuna meie sinna saame  
		    Kus on püsside pürina  
		    Suuretükkide surina  
		    Tinakuulide lõgina  
		    Kuna helläd kuna velläd  
		    Kuna meie sinna saame  
		    Kus ei kuule kuke heältä  
		    Kus on püsside pürina  
		    Suurestükkide surina  
		    Kuna helläd kuna velläd  
		    Seal on helläd seal velläd  
		    Seal on velläd   vehkelemäs  
		    Taadipojad tappelemäs  
		    Seäl on helläd seal velläd  
		    Seäl on   vüöni meeste verda  
		    Pooli sääri poeste verda  
		    Ratsu kapja kaasa verda  
		    Tühi viib tüdruku verda  
		    Kuna helläd kuna velläd  
		    Kuna meie sinna   saame  
		    Kus ei kuule kuke heältä  
		    Egä linnu lauluheälta  
		    Kus on tuuli   tua teinud  
		    Vesi lauad hööveldanud  
		    Soo aga seinad sammeldanud  
		    Seäl on   helläd seal on velläd  
		    Seäl on vüöni meeste verda  
		    Pooli sääri poeste   verda  
		    Ratsu kapja kaasa verda  
	      Tühi viib tüdruku verda 
  | 
	     
		
		  Leanne laulis:  
		    (see on veidi umbkaudne ja mitte päris selge)  
		     
		    kõnnin   mööda tuul on vaga  
		    kätte jõudnud pime öö  
		    kõik maailma inimesed  
		    puhkvad päeva väsimust  
		    Ainult mere kaldal kõnnib  
		    kurvalt kaunis   neiuke  
		    Pisar kahvatanud palgel  
		    Vaatab kaugel mereveel  
		    meri meri enne   olid  
		    sina armas minule  
		    aga nüüd on kole kole  
		    (Kuidas sina kohid minu   kõrvades)  
		    Sest ma olen aru saanud  
		    Et see laev on põhja läind  
		    Ja minu   kallim otsa saanud  
	      Kõik minu lootus tühja läind 
  | 
	     
		
		  siis oli:  
		     
		    Kui olin alles väikene  
		    Me külas elas nõid  
		    Tal maja   paksu metsa sees  
		    Üks tuba tares on  
		    Ei olnud kanajalgu all  
		    Sel majal   üldsegi  
		    Nõid ringi käis  
		    Ees puhas põll  
		    Ja rõõmus alati  
		    Tal oli   kaasas madu-uss  
		    Kel rästik nimeks on  
		    Üks ronk kes oli süsimust  
		    Üks   kana ja üks konn  
		    Tal tuba nõiarohtu täis  
		    Mis rippus katte all  
		    See   oli ainus varandus  
		    Mis hingetaga tal  
		    Tal selge oli nõiakeel  
		    Ja   ussisõnad ka  
		    Kui hunti kohtas metsateel  
		    Siis vestles temaga  
		    Ja kui   meist keegi haigeks jäi  
		    Ta keetis nõiateed  
		    mis ära nurjas haiguse  
		    Ja   ema silmavee  
		    Kuid nõidki oli surelik  
		    Ta suri ammugi  
		    Mets ümberringi   murelik  
		    Ei ahervaretki  
		    Ja kui ma vahel sinna saan  
		    Et leida lohutust  
		    Näen kuuse otsas konutab  
	      Üks ronk nii süsimust 
  | 
	     
		
		  siis kõlas:  
		     
		    Kord olin mina röövlite pealik,  
		    minu salgas   kaksteistkümmend meest,  
		    :,: me röövisime rikkaid ja vaeseid  
		    ja neidude   südameid seest! :,:  
		    Me laeval oli puusärgi kuju  
		    ja mastiks oli võllapuu  
		    :,: mille otsas oli verine plagu  
		    ja selle peal surnupealuu :,:  
		    Me   sõitsime läbi kõik mered,  
		    kus iganes peatus me laev,  
		    :,: me panime   voolama vered,  
		    end rikkasti tasus me vaev. :,:  
		    Me laeval oli saaki nii   palju  
		    ja viina, mis igamees jõi.  
		    :,: Kõik röövis veealune kalju,  
		    mis   laevale hukatust tõi. :,:  
		    Kõik mehed mul uppusid ära,  
		    merepõhja neil   vaikne sai haud.  
		    :,: Mina üksinda pääsesin ära,  
		    mu päästjaks sai laeva   laud. :,:  
		    Oh, oleks mina röövlite päälik,  
		    minu salgas kaksteistkümmend   meest.  
		    :,: Mina rööviksin rikkaid ja vaeseid  
	      ja neidude südameid seest!   :,: 
  | 
	     
		
		  siis jällegi:  
		     
		    Ma märtsikuus läen merele  
		    must maha jääb mu pruudike  
		    Sest meri on mu elukoht  
		    mu rõõm ja lootus, hädaoht  
		    Kuskohas jõlusam   on veel  
		    kui suisel ajal mere pääl  
		    Kui päike paistab soojasti  
		    ja laev   läeb kärmest edasi  
		    Siis merelained hõlpsasti  
		    minu laeva kandvad rannale  
		    Kui vaiksed vagurad nemad on  
		    siis merimehel ia õnn  
		    Kui vä(a)hest   aega üle jääb  
		    siis mõttes oma pruuti näen  
		    Siis mõttes tervist saadan tal  
		    kas olgu kaugel lähedal  
		    Kui ilm läeb vahest tormile  
		    tuul tõstab   laened kõrgele  
		    Ei siiski julgust kaota ma  
		    ei rõhu südant murõga  
		    Kõik   asjad jumal hästi säeb  
		    ja pruut mu järel nutma jäeb  
		    Ei maa pial polõ   teenistust  
		    mis peästaks surma suust  
		    Kus inimesel loodud surm  
		    ei   siält teda ära peasta hirm  
		    Ma märsikuus läenmerele  
	      Must maha jääb mu   pruudike 
  | 
	     
		
		  Oliver võttis siis:  
		     
		    Ärsi ärsi meie härra  
		    Kuldakrooni prouakene  
		    Hõbedanööri härrakene  
		    Kes see meile talgud andnud  
		    Sest need talgud   olid head  
		    Ei ei jalad kandnud pead  
		    Täna saab trilli tralli lüüa  
		    Homme saab uni magatud  
		    Teisipäev saab teule mindud  
		    Kolmapäev kiva   vedama  
		    Neljapäev nisu tegema  
		    Reede puida raiumaie  
		    Laupäe laudu   lõhkumaie  
		    Tuli seti pühapäeva  
		    Hakkas sukki nõelumaie  
		    Anu kingi   kortsimaie  
		    Tuli see kassi küürakaela  
		    Viis mu kitsa kingalapi  
		    Ja mu   pastla paraja paiga  
		    Hakkasin kassi taga aama  
		    Kass läks joostes kaevu   juurde  
		    Läksin külast köisi tooma  
		    Nigulalt sain niineköie  
		    Tõnurilt   tõin toomeköie  
		    Kangurilt kanepiköie  
		    Viis köie viskasi köie  
		    Viskasi   köie kassi kaela  
		    Ei saand kassi kaevust välja  
		    Nika näka niineköis  
		    Tõmbas katki toomeköie  
		    Katki läks kanepiköis  
		    Oli mul üksi kõlgapaela  
		    Tõmbasin kassi kaevust välja  
		    Kassi kaevu ääre peale  
		    Hakkasin kassi   haugutama  
		    Kassi nahka võttamaie  
		    Mis ma siis sest kassist sain  
		    Pea   pealt sain peiu kingad  
		    Nina pealt sain neiu kingad  
		    Kaela pealt sain 8   paari  
		    Külje pealt sain 10 paari  
		    Selja pealt sain 7 paari  
		    Sabast   paari saapaaida  
		    Küljeluust sain küljelaula  
		    Sääreluust sain sängisamba  
	      Reieluust sain reievarda 
  | 
	     
		
		  Lauri jällegi:  
		     
		    See Muhu aga saare mullapind  
		    on üles kasvatanud mind.  
		    Kui nägin mina väinas sulavett  
		    siis kallimale räägin tõtt.  
		    Et mul   oli nõu ära minna  
		    Hollandi ja Riia linna.  
		    Nõu oli minna igaühel  
		    aga   raske naisemehel.  
		    Kõige raskem oli nendel  
		    kes olid pruudid võtnud endal.  
		    Siis mardini võin ära olla  
		    siis võin jälle koju tulla.  
		    Siis hüüan   aga :"Tere õde, vend!  
		    Kas koju ootasite mind?"  
		    Kas alles aga on minu   vanemad?  
		    Või on nemad muldas mõlemad?  
		    Kas alles on see rooriõis  
		    Kes   mulle enne passis küll  
		    Aga Roosi oli käinud suurel maal  
		    Nii hommikul kui   õhtu aal  
		    See Roosi oli käinud Tallinnas  
	      Ja leidnud uie kallima. 
  | 
	     
		
		  Lauri lasi edasi:  
		     
		    Kui mina ükskord noores eas  
		    Võtsin vana naise  
		    Siis tema kurat kiusas mind  
		    Ühest päevast teise  
		     
		    Läksin   surnuaiale  
		    Palusin seal surma  
		    Tule surm oh päästa mind  
		    Vii mu naine   hauda  
		     
		    Läksin koju tagasi  
		    Naine oli surnud  
		    Surmaingel oli ta  
		    Oma kaasaks viinud  
		     
		    Kui teda hauda kanneti  
		    Palusin siis kandjaid:  
		     
		    Kandke teda hellasti  
		    hoidke teda süles  
		    muidu kurat mine tea  
		    ärkab raisk veel üles  
		     
		    Ja kui seda kella lüüeti  
		    Palusin siis   lööjaid:  
		     
		    Mis te kurat jamate,  
		    Ärge helistage!  
		    Minu mõrd see   kuuleb ka  
		    Ka teise ilma taade!  
		     
		    Kui teda hauda mateti  
		    palusin   siis matjaid:  
		     
		    matke teda hoolsasti  
		    ärge raputage  
		    Matke teda   hellasti  
		    muidu kargab üles  
		     
		    Seisin hauakünka peal  
		    Rõõmupisarates.  
		     
		    läksin koju tagasi  
		    võtsin noore naise  
		    nüüd tema kurat kiusab   mind  
	      ühest päevast teise 
  | 
	     
		
		  Lauri jällegi võttis:  
		     
		    Tallinnast Rahumäele  
		    on umbes versta kuus  
		    Kust igal päeval toodaks  
		    üks surmaohver uus  
		     
		    Hea sõber pane tähel  
		    kui lähed Nõmmele  
		    Üht mändi tee ääres,  
		    mis veripunane  
		     
		    Sinna   männi külge risti  
		    teeb kaunis neiuke  
		    Ja ütleb: „mälestuseks  
		    minu   armsa peiule”  
		     
		    Mispärast selle risti  
		    see neiu sinna lõi  
		    Ja   südaöösel üksi  
		    tema sinna paika jäi?  
		     
		    Kulduur ja hõbeehted  
		    ja   kullast sõrmuksed  
		    Tema sinna maha pani  
		    ja langes põlvili  
		     
		    Sind   leinates ei taha  
		    ma ennast ehtida  
		    Sinu mälestuseks pean ma  
		    veel   palju võitlema  
		     
		    Siis üles tema vaatas  
		    ja ütles: „Süüta puu,  
		    Kui   oleksid sul sõnad,  
		    küll räägiks sinu suu.  
		     
		    Sinu okste külge poodi  
		    minu armas peiuke  
		    Ja surnult koju toodi,  
	      see rõhub minu südame..” 
  | 
	     
		
		   | 
	     
	 	 | 
	  | 
	  |