AMS - kõigile laulumeestele!
 

Värsked uudised:
 

 

 

Ühislauluõhtu 27. detsembril 2005 "Uuemad rahvalaulud"

Lehekülg: sissejuhatus ; 1 ; 2 ; 3 ; 4 ; 5

    "Hei! Kordan siin veel üle, et 27 dets. on Vnalinna muusikamajas laulutuba avatud kõigile tullatahtjatele, nii meestele kui naistele kui lastele!! Teemaks on uuemad rahvalaulud, samuti mõtleme läinud aastale ja uue aastaringi tegudele, kel soov, tulge kindlasti, võtke sõbrad-tuttavad ka kaasa, võibolla ka mõni hiline õunakribul või piarkook ja kindlasti ärge laule unustage!" Kõlas tookord üleskutse. Kohale tuli päris palju sõpru ja tuttavaid, samuti nende s]prade s]pru ja tuttavate tuttavaid. Ka niisama uudistajaid. Laulsimegi siis ja ajasime juttu, Leanne oli toonud hõõgveini, mõni oli kaasa haaranud küpsiseid ja piparkooke, olemine oli päris muhe.

    Kopeerin siia nüüd lauldud laulude tekste, mida üles võtsin kribada juba eelmisel aastal:
Lauri laulis:

Tuul teäb sedä tubada,
maru teäb sedä majada,
kus meid viimäks viidänessa,
ajal pikäl annetasse!
Kuna helläd kuna velläd
Kuna meie sinna saame
Kus on püsside pürina
Suuretükkide surina
Tinakuulide lõgina
Kuna helläd kuna velläd
Kuna meie sinna saame
Kus ei kuule kuke heältä
Kus on püsside pürina
Suurestükkide surina
Kuna helläd kuna velläd
Seal on helläd seal velläd
Seal on velläd vehkelemäs
Taadipojad tappelemäs
Seäl on helläd seal velläd
Seäl on vüöni meeste verda
Pooli sääri poeste verda
Ratsu kapja kaasa verda
Tühi viib tüdruku verda
Kuna helläd kuna velläd
Kuna meie sinna saame
Kus ei kuule kuke heältä
Egä linnu lauluheälta
Kus on tuuli tua teinud
Vesi lauad hööveldanud
Soo aga seinad sammeldanud
Seäl on helläd seal on velläd
Seäl on vüöni meeste verda
Pooli sääri poeste verda
Ratsu kapja kaasa verda
Tühi viib tüdruku verda
Leanne laulis:
(see on veidi umbkaudne ja mitte päris selge)

kõnnin mööda tuul on vaga
kätte jõudnud pime öö
kõik maailma inimesed
puhkvad päeva väsimust
Ainult mere kaldal kõnnib
kurvalt kaunis neiuke
Pisar kahvatanud palgel
Vaatab kaugel mereveel
meri meri enne olid
sina armas minule
aga nüüd on kole kole
(Kuidas sina kohid minu kõrvades)
Sest ma olen aru saanud
Et see laev on põhja läind
Ja minu kallim otsa saanud
Kõik minu lootus tühja läind
siis oli:

Kui olin alles väikene
Me külas elas nõid
Tal maja paksu metsa sees
Üks tuba tares on
Ei olnud kanajalgu all
Sel majal üldsegi
Nõid ringi käis
Ees puhas põll
Ja rõõmus alati
Tal oli kaasas madu-uss
Kel rästik nimeks on
Üks ronk kes oli süsimust
Üks kana ja üks konn
Tal tuba nõiarohtu täis
Mis rippus katte all
See oli ainus varandus
Mis hingetaga tal
Tal selge oli nõiakeel
Ja ussisõnad ka
Kui hunti kohtas metsateel
Siis vestles temaga
Ja kui meist keegi haigeks jäi
Ta keetis nõiateed
mis ära nurjas haiguse
Ja ema silmavee
Kuid nõidki oli surelik
Ta suri ammugi
Mets ümberringi murelik
Ei ahervaretki
Ja kui ma vahel sinna saan
Et leida lohutust
Näen kuuse otsas konutab
Üks ronk nii süsimust
siis kõlas:

Kord olin mina röövlite pealik,
minu salgas kaksteistkümmend meest,
:,: me röövisime rikkaid ja vaeseid
ja neidude südameid seest! :,:
Me laeval oli puusärgi kuju
ja mastiks oli võllapuu
:,: mille otsas oli verine plagu
ja selle peal surnupealuu :,:
Me sõitsime läbi kõik mered,
kus iganes peatus me laev,
:,: me panime voolama vered,
end rikkasti tasus me vaev. :,:
Me laeval oli saaki nii palju
ja viina, mis igamees jõi.
:,: Kõik röövis veealune kalju,
mis laevale hukatust tõi. :,:
Kõik mehed mul uppusid ära,
merepõhja neil vaikne sai haud.
:,: Mina üksinda pääsesin ära,
mu päästjaks sai laeva laud. :,:
Oh, oleks mina röövlite päälik,
minu salgas kaksteistkümmend meest.
:,: Mina rööviksin rikkaid ja vaeseid
ja neidude südameid seest! :,:
siis jällegi:

Ma märtsikuus läen merele
must maha jääb mu pruudike
Sest meri on mu elukoht
mu rõõm ja lootus, hädaoht
Kuskohas jõlusam on veel
kui suisel ajal mere pääl
Kui päike paistab soojasti
ja laev läeb kärmest edasi
Siis merelained hõlpsasti
minu laeva kandvad rannale
Kui vaiksed vagurad nemad on
siis merimehel ia õnn
Kui vä(a)hest aega üle jääb
siis mõttes oma pruuti näen
Siis mõttes tervist saadan tal
kas olgu kaugel lähedal
Kui ilm läeb vahest tormile
tuul tõstab laened kõrgele
Ei siiski julgust kaota ma
ei rõhu südant murõga
Kõik asjad jumal hästi säeb
ja pruut mu järel nutma jäeb
Ei maa pial polõ teenistust
mis peästaks surma suust
Kus inimesel loodud surm
ei siält teda ära peasta hirm
Ma märsikuus läenmerele
Must maha jääb mu pruudike
Oliver võttis siis:

Ärsi ärsi meie härra
Kuldakrooni prouakene
Hõbedanööri härrakene
Kes see meile talgud andnud
Sest need talgud olid head
Ei ei jalad kandnud pead
Täna saab trilli tralli lüüa
Homme saab uni magatud
Teisipäev saab teule mindud
Kolmapäev kiva vedama
Neljapäev nisu tegema
Reede puida raiumaie
Laupäe laudu lõhkumaie
Tuli seti pühapäeva
Hakkas sukki nõelumaie
Anu kingi kortsimaie
Tuli see kassi küürakaela
Viis mu kitsa kingalapi
Ja mu pastla paraja paiga
Hakkasin kassi taga aama
Kass läks joostes kaevu juurde
Läksin külast köisi tooma
Nigulalt sain niineköie
Tõnurilt tõin toomeköie
Kangurilt kanepiköie
Viis köie viskasi köie
Viskasi köie kassi kaela
Ei saand kassi kaevust välja
Nika näka niineköis
Tõmbas katki toomeköie
Katki läks kanepiköis
Oli mul üksi kõlgapaela
Tõmbasin kassi kaevust välja
Kassi kaevu ääre peale
Hakkasin kassi haugutama
Kassi nahka võttamaie
Mis ma siis sest kassist sain
Pea pealt sain peiu kingad
Nina pealt sain neiu kingad
Kaela pealt sain 8 paari
Külje pealt sain 10 paari
Selja pealt sain 7 paari
Sabast paari saapaaida
Küljeluust sain küljelaula
Sääreluust sain sängisamba
Reieluust sain reievarda
Lauri jällegi:

See Muhu aga saare mullapind
on üles kasvatanud mind.
Kui nägin mina väinas sulavett
siis kallimale räägin tõtt.
Et mul oli nõu ära minna
Hollandi ja Riia linna.
Nõu oli minna igaühel
aga raske naisemehel.
Kõige raskem oli nendel
kes olid pruudid võtnud endal.
Siis mardini võin ära olla
siis võin jälle koju tulla.
Siis hüüan aga :"Tere õde, vend!
Kas koju ootasite mind?"
Kas alles aga on minu vanemad?
Või on nemad muldas mõlemad?
Kas alles on see rooriõis
Kes mulle enne passis küll
Aga Roosi oli käinud suurel maal
Nii hommikul kui õhtu aal
See Roosi oli käinud Tallinnas
Ja leidnud uie kallima.
Lauri lasi edasi:

Kui mina ükskord noores eas
Võtsin vana naise
Siis tema kurat kiusas mind
Ühest päevast teise

Läksin surnuaiale
Palusin seal surma
Tule surm oh päästa mind
Vii mu naine hauda

Läksin koju tagasi
Naine oli surnud
Surmaingel oli ta
Oma kaasaks viinud

Kui teda hauda kanneti
Palusin siis kandjaid:

Kandke teda hellasti
hoidke teda süles
muidu kurat mine tea
ärkab raisk veel üles

Ja kui seda kella lüüeti
Palusin siis lööjaid:

Mis te kurat jamate,
Ärge helistage!
Minu mõrd see kuuleb ka
Ka teise ilma taade!

Kui teda hauda mateti
palusin siis matjaid:

matke teda hoolsasti
ärge raputage
Matke teda hellasti
muidu kargab üles

Seisin hauakünka peal
Rõõmupisarates.

läksin koju tagasi
võtsin noore naise
nüüd tema kurat kiusab mind
ühest päevast teise
Lauri jällegi võttis:

Tallinnast Rahumäele
on umbes versta kuus
Kust igal päeval toodaks
üks surmaohver uus

Hea sõber pane tähel
kui lähed Nõmmele
Üht mändi tee ääres,
mis veripunane

Sinna männi külge risti
teeb kaunis neiuke
Ja ütleb: „mälestuseks
minu armsa peiule”

Mispärast selle risti
see neiu sinna lõi
Ja südaöösel üksi
tema sinna paika jäi?

Kulduur ja hõbeehted
ja kullast sõrmuksed
Tema sinna maha pani
ja langes põlvili

Sind leinates ei taha
ma ennast ehtida
Sinu mälestuseks pean ma
veel palju võitlema

Siis üles tema vaatas
ja ütles: „Süüta puu,
Kui oleksid sul sõnad,
küll räägiks sinu suu.

Sinu okste külge poodi
minu armas peiuke
Ja surnult koju toodi,
see rõhub minu südame..”
Lehekülg: sissejuhatus ; 1 ; 2 ; 3 ; 4 ; 5