Teema: Re: Uut arusaama "regilaulu" maailmas
Eesti Kirjandus VIII 1913:
(OCR parandamata)
Sakslaste regilaulud.
M. Kampmann.
„Haleduse tundmus tuleb peale, kui Õpetatud „Eesti
Seltsi“ esimesed aastaraamatud jälle kord lahti löön ja
seal juures mõtlen, kui värske tegevus sel ajal seltsis valitses,
ja nüüd on peaaegu kõik tähtsad tegelased elust
lahkunud." Nende sõnadega tuletab prof. W. Schott kirjas
oma sõbrale Kreutzwaldile 14. nov. 1867 seda vaimustust
meele, millega tähendatud selts oma tegevust alustas ja
sellele sihile läheneda püüdis, mis ta asutajad enestele ette
seadnud: see oli Eesti rahva muinasaja ning oleviku, Eesti
keele ja kirjanduse ja eestlaste kodumaatundmise edendamine.
Kui selle seltsi tegevust praegusel ajal tema esialgse
sihi ning püüetega võrdleme, siis paistab värskus, mida
selts oma tegevuse esimesel järgul avaldas, kahevõrra elavamalt
silma ja kahevõrra rusuvamalt tundub meilegi see
meeleolu, mis seltsi auliikme Schotti hinge täitis, ehk sellest
küll juba viiskümmend aastat mööda läinud.
Tänavu 18. veebruaril sai Õpetatud Eesti Seltsi asutamisest 75 aastat täis. Kui meie seda päewa siin meele
tuletame, siis sünnib see kõige pealt nende tegelaste auuks,
kes seltsi põhjuskirjas ülesseatud sihile truuks jäädes tõesti
Eesti muinasaja uurimist edendanud, Eesti keelt ja kirjandust
uurinud. Mitte väike ei ole see teenus, mis näit.
J. Boubrigi, F. R. Fählmanni, Fr. R. Kreutzwaldi, C. G.
Reinthali, Leo Meyeri, W. Schlüteri, R. Hausmanni, J. Jungi,
W. Reimani, O. Kallase jm. poolt eestlastesse puutuvate
teaduseolude kasuks tehtud ja Õp. Eesti Seltsi kirjades
avaldatud. Kuid jätame selle hindamise mõne muu rohkem
kutsutud sule hoole. Siin kohal tahtsin ainult seda huvitavat
nähtust meele tuletada, et _ viiekümnendate ja kuuekümnendate
aastate jooksul Õpetatud Eesti Seltsi liikmete
hulgas sakslasi leidus, kes Eesti vanast rahvaluulest, iseäranis
regivärsi veeretusest suurt vaimustust tundsid, rahvalaulu
loomuga endid tutvustasid, natsionalsete eestlaste
viisil katsusid tunda ja mõtelda, nimelt ise regilaulu
si d luuletada. Tähendatud nähtusest on meil iseäranis
asja kõnelda, et meie päivil Saksa kaaskodanikud isegi
igapäevaseks läbikäimiseks Eesti keelt selgeks ei õpi,
Eesti kirjanduse tundmaõppimisest ei või palju enam juttu
olla. Vanade eestisõbraliste sakslaste seas edendab silmapaistvat
osa Flaapsalu kreiskooli endine inspektor H. A.
Neu s. Kirjadest, mis Neus Kreutzwaldile kirjutanud, ilmub,
et tal tõsine püüe oli Eesti rahva kasuks tööd teha, rahva
asja edendada; tema tundis Eesti asjust huvi, pahandas
selle üle, et «Tallinnamaa mõisnikud katsunud talurahva
seaduse läbi oma keskajalist ilupõlve igaveseks teha.“
Neus oli suur Eesti rahvaluule auustaja. Temap see oligi,
kes sakslaste esimesed eestikeelsed luuletööd „Inlandis“
1840 valju kriitika alla võttis ja tõendas, et sakslaste tegevus
Eesti ilukirjanduses sellepärast õiget vilja ei kanna,
et Saksa luulevormid meie rahvale alles võõrad olevat ja
Eesti rahvaluule vaimule otse vastu käivat. Kui ilmalik
luuletaja tahtvat rahva üle mõjuda, siis pidavat ta regilaulusid
tooni, keele ja vormi poolest enesele eeskujuks võtma,
neid otse katsuma järel aimata. See nõudmine oli suurema
hulga sakslastele liig, nad jätsid luuletegevuse Eesti keeles
hoopis seisma. Ainult mõned üksikud püüdsid veel Neusi
nõudeid tähele panna, kuid needki ei maldanud oma katsetele
ilmavalgust näidata. Tuntava tõuke regivärside
veeretamiseks andis H. Neusi poolt väljaantud Eesti rahvalaulude
kogu „Ehstnische Volkslieder" (1850 —1852). See
tegi rahvaluule paremad näited selleaegse Saksa seltskonnale
üleüldiselt kättesaadavaks ja avas nende kohta kaarusaamist. Seda kogu lugedes käis otse vaimustus läbi
vähearvuliste estofilide ridade. Tuttav on, kuidas just
Neusi rahvalaulude kogu noort üliõpilast J. Hurti vangistas
ja kuidas ta selle mõju all otsustas Eesti folklore alale
tööle astuda. Tema noorepõlve luulekatsed, mis enamaste
kõik regivärsides esinevad, on vistist Neusi kogust algatust
saanud. Seda mõju täiendas tähtsal mõõdul muidugi veel
„Kalevipoja" eepos, mis 1856 Eesti ja Saksa keeles annete
kaupa hakkas ilmuma. Aga, nagu öeldud, leidus ka sakslasi,
kes uusi regilaulusid loivad, mis meile käsikirjas alal
hoitud. Kui neid esteetiliselt kes teab kui kõrgelt ei tule
hinnata, on nad ajalooliste dokumentidena siiski tähelepanemiseväärt.
Iseloomulik on see, et needki sakslaste
eestikeelsed luuletused suurelt osalt pulmalaulud on,
just nagu esimesed ilmalikud kunstlaulud, mis 17. aastasajast
järele jäänud. See nähtus laseb oletada, et ühed
kui teised Eesti keelt peaasjalikult nagu naljaks, Saksa
seltskonna lõbustuseks on tarvitanud. Ühtlasi näitavad
nad, kuidas sakslased Eesti keele mõistmises edeneda
võivad, kui selleks aga head tahtmist jätkub.
Esimene pikem sakslaste regilaul, mis meile vanades
käsikirjades silma puutunud, on teologia studendi Carl
Eduard Malmi oma, kes ennast luuletaja-nimega
Ravapere Kaarliks nimetab. Malm sündis 10. veebruaril
1837 Tallinnas. Tema esivanemad olid Rootsimaalt sisse rännanud, kuid perekond, kellest luuletaja võsus, oli
juba saksastatud. Avalikult kinnitati, et nad mitte eestlased
pole, ehk küll mitmed eestlased sedasama nime kannavad.
Eesti keelt kõneles Malm lapsest saadik. Tema
noorpõlv langes sellesse ajasse, kus Fählmanni ja Ahrensi
eestvõttel Eesti keelelised küsimused päevakorral olid ja
estomanlikud sakslased meie rahva asjust iseäralisel mõõdul
huvitust tundsid. Pea tõmmati ka Malm selle voolu sisse.
Kui ta 1856 Tartu ülikooli astus usuteadust õppima, oli
tema seisukoht Eesti keele asjus selge. Ta oli Ahrensi
auustaja ja avaldas 1858 „Talurahva Postimehes" kaitsekirja
uue kirjaviisi heaks. 1864—1899 oli ta Rapla koguduse
hingekarjane ja 1878. saadik Õhtu-Harjumaa praost. Suri
1. jaanuaril 1900. Ta suurem teenus oli see, et hiljem
Tallinnamaal imekspaneva visadusega Ahrensi keeleparandused
võidule saatis, nimelt oma tuttava lugemiseraamatu
kaudu. Varjunime all G. E. Mõtleja andis ta 1878 «Mõis- tatuste raamatu" I. välja, mis hulga rahvamõistatusi
sisaldab. Keel ja kirjaviis ning mõned kunstmõistatused,
mis sel raamatul ja lugemiseraamatul «Laulud ja Loud"
Vaimulikkudest ja ilmalikkudest lauludest, mis Malm eestistanud,
märkame head luuleannet. Pärast Hornungi
ütleb W. Reiman ei ole meil suuremat vaimulikku laulikut
tõusnud kui Malm. Tema ilusamad tõlked „Jerusalem
sa püha taeva linn“ ja „Kes võib mind hukka mõista“ on
meie Lauluraamatule ehteks. Oma rikka luuleandelise
südamega on ta seda ümber tundnud ja ülilihtsalt, rahvapäraselt
edasi andnud, mis algustööd pakuvad, ilma et ta
ennast kuskil orjaliselt oleks nende külge sidunud. Nii
on tuttav „Üks kask meil kasvab õues“ üleüldiselt lugupeetud
rahvalauluks saanud. Järgnev algupärane pulmalaul,
mis 1859, nii siis üliõpilase põlves luuletatud
ja vist kuskil pulma-pidul Tallinnas ette kantud, näitab
selgesti, et Malmil ka iseseisvaks luuletamiseks annet oli.
Neitsikesed noorukesed,
Taeva Isa taimekesed !
JVlis ma leidsin lepikusta ?
Mis ma kuulsin kuusikusta ?
Leidsin saja sõnumida,
Kuulsin kaugelt pulma pilli.
Mina kermeste küsima:
«Kulla vares, valge lindu,
Kül sa tead, targa meesi,
Kus saavad pulmad peetud.
Keda kaasaksi viidanekse ?
Vares kuulis, kohe kostis:
«Mis mul sellega tegemist.
Pulma peuga vaevamista.
Mul on mitu ammetida,
Sada sala tarkusida :
Lugen koplis kanapoege,
Laulan kena lepikussa,
Krooksun kurva sõnumida ;
Pulma rõõmu põlgan mina.”
Mina tuvikest paluma :
«Tere, tere, tuvikene,
Kena marjameeleline ! Kas sa kuulsid saja kõla,
Nägid pulmaliste pidu ?“
«.Mina nägin, miks ei näinud!
Viidi ära meie mari,
Kaadeti linna sula neitsi.
Kulda vallide varju taha,
Kelle silmad sõstra karva,
Kelle hiuksed süsi karva,
Süda selge armu karva.
Ei tule meie toitja Kes meid jootis,jääb tnaügüadsili!nna!
Laulis lindu, mina mõistsin. Läksin talli talitama,
Raudjat rakkesse panema, Linalakka teise poole.
Võtsin piitsa varna otsast,
Labakindad laua pealta.
Panin piitsa plaksumaie,
Hakkas raudjas hüppamaie.
Linalakka tantsimaie,
Väravast välja kippumaie.
Hüüdis härga, kangge meesi. Müügis maasik, lüpsilehma :
„Kus sa kipud, külameesi.
Kus poole lähed, peremeesi ?•
Mina mõistsin, kostsin vastu :
«Lähen ika linna poole
Sõstra silma silmamaie
Pulmapäivi pidamaie.”
Mõistis härga, mürgas vastu. Ammus Ambla päitsulehma,
Laulis Kiina kirju kukke,
Kõerutasid kanapojad, Pajatasid piilupapad HaukusKrants veel peale kauba :
«Oh seda vaeva, oh seda valu!
Sinna viidi linnukene,
Tabati musta müiri taha ;
Pole kõrva kuuldavalla,
Sirgu silma nähtavalla !
Sõida, sõber, sõida linna,
Sõida kohe pulma kota,
Vii vast tuhat tervisida,
Elu pitka, palju õnne
Pruudile ja peiule!”
Mina mõistsin, matsutasin Piitsaga veel takka peale,
Ruunad ruttu õuest välja
Heitsid mehe moodi jooksu.
Sõitsin versta, jõudsin kaksi
Kuusiku kõrtsist mööda je,
]ka edasi musta metsa.
Istub orav kuuse oksal,
Jänes, pitka kõrva kandja
Puude varjus, põõsa peidul:
.Tere, tere, külaline. Tere, paras pulmaline,
Anna hoostel häästi pihta,
Et saad aegsast alevisse,
Parajaste pulma kota!
Kadus linna lillekene,
Kena kullerkupukene,
Meie metsa au ja ilu.
Vii tall’ palju tuhat tervist!*
Sõitsin mürinal teeda mööda,
Lendasin tuulega Tallinna.
Juba paistis pulma maja,
Juba hüüdsid pilli healed,
Mina uhkeste ukse ete.
Andsin hoostel heinu ete. Panin piitsa paigalle,
Läksin tupa teretama : .Tere, tere, pruudikene,
Tere marjameelekene.
Kirju pihta peenikene !
Mina vaene lapuline
Toon suli’ tuhat tervisida.“
Teine sakslaste poolt regivärsi mõõdus luuletatud
pulmalaul on õpetaja Reinthali poolt ette panna. Gottlieb
Garl Reinthal sündis 6. januaril 1798 Karksi mõisas,
kus ta isa valitseja ametit pidas. Kooliõpetust sai noor
Reinthal esmalt Viljandi kreiskoolis, siis Tartu gümnasiumis.
1814 algas ta usuteaduse õppimist Tartu ülikoolis,
kuna ta tähendatud eriteaduse kõrval ennast ka veel vanade
keeltega põhjalikult tutvustas. 1828—1844 oli ta
Rõuge koguduse õpetaja; selle järele asus ta Tartusse
elama ja oli siin Liivimaa aadeli krediitkassa kohalise osakonna
laekahoidja. Ta suri 20. septembril 1872. Reinthal oli üks Õp. Eesti Seltsi asutajatest ja tegevamatest liikmetest.
Et ta suurt huvi Eesti keele vastu avaldas, valis
selts tema Fählmanni surma järel oma esimeheks, mis
ametit ta 1850—1853 pidas. 1857 valiti ta selle seltsi auuliikmeks.
Reinthal on terve rea väikseid tartukeelseid raamatukesi
välja andnud, nimelt vaimulikka laulusid, aabitse,
juhatusi põllumeestele ja ka talurahva seaduse Tartu murrakusse
ümber pannud, Talurahva Kuulutajat toimetanud
ja Inlandi vastutav toimetaja olnud, vähemalt selle nimekandja.
Laiemalt tuttavaks sai Reinthal „Kalevipoja“ tõlkimise
teel. Suure vaimustusega tegi ta enesele ülesandeks
„ Kalevipoega “ juba käsikirjas Saksa keele ümber panna,
et Lääne-Europa haritud rahvad Eesti kuulsa rahvakangelasega
tuttavaks saaksivad. Kui ju XV. lugu oli ilmunud,
tabas tõlget nii äge arvustus, et Reinthal töö pooleli jättis
ja G. Schultz-Bertram selle pidi lõpule viima. Reinthali tõlkele heideti ette, et ta väga vaba olevat, et temasse liig
palju modernse romantika vaateid ja ilmeid põimitud, mis
pärast tõlge alguskirjast lahku minevat ja selle muljendid
edasi ei andvat. Sellest hoolimata leidis Schott tõlkel tea-
.tava luulelise väärtuse olevat. Regivärsimõõdulise pulmapreili Euphrosyne von Stryki ja Dr. med. Wilhelm von
Rocki eelpulma õhtuks, mida 1. detsembril 1866 pühitseti.
Mõrsjapaarile on saatkond Palla valla külatüdrukuid kätte
viinud, arvatavaste ka ette laulnud. Laul käib nii:
Tere, kallis preilikene.
Tere, tere, pruudikene !
Meie vaesed lapulised,
Palla valla kasvandikud,
Toome sulle tuhat tervist.
Saime saja sõnumida,
Kuulsime kaugelt pulma pilli,
Akna tuled paistsid silmi.
Meie ruttu sinna tõtma,
Preili pulma silmamaie,
Preili õnne vaatamaie.
Preili ilust rõõmustama,
Pruudikesel kosti tooma.
Meie maal sa tulid ilma,
Meie taeva ai sa kasvid,
Meie metsad, meie vainud
On sul tutvad, on sul armsad.
Sulle laulsid meie linnud,
Meie lillid õitsid sulle,
Meie majad veretasid,
Meie metsad haljendasid,
Meie kanad keerutasid
Ni kui meile, ni ka sulle.
Sest sa oled meile armas,
Meie südamele kallis.
Kaugele sind viiaks ära,
Palla mõisast Poolamaale,
Kodust võera rahva sekka.
Aga sinu helde süda,
Aga sinu armsad eluviisid
Saavad sul ka nende seas
Vastavõtmist valmistama,
Tuhat õnne toimetama.
Seda taeva issa andko,
Se eest heldest hoole kandko !
Kolmas regilaulude luuletaja, kes sakslaste keskelt
tõusnud, nimelt Mühlenthal, on oma laulud vist kusagil
kalendris lasknud ära trükkida, sest et mõned kohad neist
rahva seas laiemalt on tuttavaks saanud. Need laulud on
juba tõsist laadi ja rahvale lugemiseks määratud, kuna
eelmised sakslaste jaoks olid luuletatud. Kahjuks on meil
selle mehe kohta vähe teateid. Album academicumi
s t leiame, et Theodor Mühlenthal 10. juulil 1827
sündinud ja Liivimaalt pärit. 1849—1854 studeeris ta
Tartus arstiteadust ja hakkas 1856 Vastseliina kihelkonna
tohtriks. Oli omal ajal Õp. Eesti Seltsi liige ja võttis tema
tegevusest elavalt osa. Teda peeti vistist osavaks arstiks,
sest et Tartu pool mitmed abiotsijad kirjalikult temalt haiguste
vastu nõuu palusid. Eesti regilaulusid veeretas ta
1866. aasta ümber. Tema laulust on Kuhlbars 1870. a.
oma noodiraamatule «Vanemuine" paar rida mottoks seadnud.
Tähelepanemiseväärt on isamaaline vaimustus, mis
Mühlenthali regilauludes lehvib. Tema laulud kajastavad
omalt kohalt Eesti ärkamise aja tundeid, mis nähtavasti
ka sakslase kaasa .kiskunud ja millele see rahvuslikul viisil
püüab kuju anda. Sellest seisukohast vaadates on nad
meile õige huvitavad ja teenivad tähelepanemist. Neist
tunneme kohte, mis siin ruumi leidku.
Tõstab tugeva tamiku
Pääga pilvede poole,
Vaatab uhkeste orgu.
Orus hilgab vägev vesi. Voolab, veereb, vuliseb,
Virgub, vaob vimat aga
Ligub lausa luhale.
Kaugel’ kuulsa tamiku keskel
Paistab peidust pühitsetud
Taara teenistuse koda,
Kohe rahvas kokko kogub,
Taara kuju kumardama,
Vanad targad aga taati
Ohverdamas orjavad.
Aasta astub aasta jälgil
Põlved vaovad põrmu.
Märatu mürid litsuvad mäge,
Tornid, tempel tema turja.
Tugev tammik sand tuletukist.
Taara koda kukund kokko,
Taara teenistus taretand.
Ja aseme kohta asutud
Uve usu uhke hoone
Ilma ilus ehitus
Ühe ainsa Jumalale Poeale, kes piinatud,
Puhta püha vaimule.
Aasta astub aasta jälgil,
Põlved kaovad põrmu.
Mägi halasti, hooneta. Tempel tühi ja tükiline.
Org kole ja kurblik.
Praegused mürid pajatavad'
Vana väge ja võimu;
Kivi varemed kiitvad
Endist ilu ja õnne
Vesi aga voolab visakalt.
Ei tunne sillade tuge.
Sagedast sai sõditud.
Valitsused vahetatud,
Linna uhkus hukatud.
Linna rahvas riisutud.
Kodanikud koletatud ;
Ja mes mõõk ei maha löönud,
Katk ja nälg neid kustutas.
Ka mes sõda seisma jättis,
Hooletus veel otsatas.
Aastad sõudsid, aastad jõudsid
Sõudsid, jõudsid meieni.
Prüe künkast kergitavad
Kodad ennast kõrgelte,
Uhkeid hooneid otsati;
Kerikid ja kella torna ;
Keskel aga üle keigi
Läigib kaunis kooli koda
Kus sees tarkust kulutakse,
Tartust taga nõutakse.
Kus seest seletust ja selgust
Laiali saab lahutud
Rahva hulka jagatud.
Taarast Tartu nimi tõusis
Ebausu hukal ajal
Pimeduse pikil päivil;
Tarkus aga meie põlvil,
Tartut jälle tuhast tõmbas
Tartu nime toimetas.
Maarahva isamaa
Kogogem vennad kokko
Hüüagem heledast healt.
Loksugem lustiliselt laulo.
Isamaa ilust ja heast.
Isamaa üleültse
Kena, ja igapidi:
Metsad ning saledad salgud
Paistavad keikis paikus ; Mustavad männikud,
Kohisevad kuusikud,
Kajavad käsikud,
Tammikud aga targas mõtes.
Põllud nagu padjused;
Lõune tuule lõhna ai
Kõrrevili kergelt kiigub,
Lehevili lausalt liigub.
Mäed munade moodu.
Kergitavad keha kõrgelte,
Tõstavad turja taevasse.
Järvedesse jõed jooksvad,
Orudes ohkades.
Kivistikus keerutelles,
Lubades laiseldes,
Viimati vato voodi.
Meri maruga maadleb
Kaljukünkid käkistab ;
Lained lõhuvad laevo.
Laeva küljed loksuvad.
Isamaa üleültse
Kena, ja igapidi:
Karjad kullased käivad
Madalat murude mööda.
Peenik põtkaga põder
Pukab padriku paku.
Jänes jookseb jupsakil,
Karu kaval kaeras.
Linnud lustiselt laulvad :
Kägo kuldne käsikus,
Pääsukesed pääva paistes.
Lõokesed Rästad aga largäegdaasl,tikus
Sisask hõiskab ööde iluks
Leina viled videvikul
Kurba vilet enne koitu.
Pardid pilliroo sees peites,
Luiged laintes läikimas,
Aned aga haljendamas.
Kalad kargavad kalda aita,
Löövad lutsu lobiselles.
Isamaa üleültse
Ilus ja igapidi.
Mehed mõistliku meelega
Kanged ja kehvad
Tugevad töö täitjad.
Kaasad karsked ja kenad
Kiigutavad kätkid,
Võerutavad väetid,
Soevad suuremid. Punase põsedega piigad.
Peiude rõõmo päikesed,
Vaikse vaimoga
Suure hoolega hoiavad hoonid.
Kerge kätega kuduvad kangid.
Isamaa Uleültse
Kena ja keikipidi:
Elago igaveste ! Õitsegu õnnelikult
Volis ja väes!
Hiljem, 70. aastate algul, luuletas G. Schultz-Bertram
regivärsides suurema, kolmejaolise luuleloo „Ilmatar" kuna õpetaja Nolken katsus regivärsimõõdulisi kirikulaulusid
soetada. Neid ei taha ma enam lähemalt puudutada,
sest et neist alles hiljuti siin kohal kõne oli. Schultzi ja
Nolkeni töödega kustub sakslaste regilaul jäädavalt.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _