Umbes nii (head, stiilipuhast varianti ma ei olegi kohanud, iga variandi värss ja mõte on ülepaisutatult stereotüüphaleromantiline ning konarlike värssidega):
Kas mäletad kallim neid armsamaid aegu,
seal jooksva jõe kallaste peal,
kus hõbedased lained meist ruttasid mööda,
kui õnnelikud olime seal.
Meie vandusime truudust sel vaiksel kuuvalgel
üksteisele surmani truuks,
mul veerevad praegu veel pisarad laugelt,
kui mõtlen, et möödas see tund.
Seal niinepuu okstel siis laulis õrn ööbik,
ta laulis üht ilusat viit,
ta laulis nii õrnalt: "Ära mine ta rinnal,
ta sulle ei iial jää truuks."
Oh saatus miks olid mu vastu nii vali
ja miks sa ei annud mul muud,
mikspärast laulsivad metsade salus
nii armsasti ööbiku suud.
viis - [
arhiiv.err.ee] algusega umbes 2:15 (läheb küll kohe alguses teise lauluga segamini)
tekstiliselt on sellest laulust kindlasti mõjutatud venest imporditud ja eestikeelsed sõnad saanud "Valged Aktaatsiad" (Mäletad, kallim, veel valgeid akaatsiaid, Kuuvalgel kuulsime ööbiku häält. Tasa kõlas sääl ööbiku lauluhääl: "Kallim sind iial ei unusta ma.")
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _