"Laulu Mihkli uus ja wana kannel" 1903:
Saatuse wangis.
Ema rinnal wäeti,
Silmis läikis wesi,
Pehmelt sülle wõeti,
Õrnalt mängis käsi.
Kül warjatakse,
Ja karjatakse,
Et miski häda
Ei puutuks teda.
Peaks need ema hoolsad käed
Surmani mind kandma;
Ei siis saaksid wõõrad wäed,
Kõikudes mind tundma.
Waid asi muudab,
Laps ise suudab —
Ei warja käsi,
Waid astu isi!
Tulgu kurbtus, wiletsus,
Wanadus ehk mure,
Lapsepõlwe mälestus,
Elades ei sure.
Ja ema süles,
Silm rõõmust põles,
Kust sain see mõtte:
Mis tuleb ette?
Kas ma wõisin aimata;
Oma tulewikku,
Et mind wõetaks laimata,
Auu ja elu rikku...
Kui pää'sin sülest.
Siis elu tulest
Ma käisin läbi,
Kas auu ehk häbi!
Neiu põlwe maitseda
Polnud õnn — see kadus!
Wanemate kaitseda,
Elasin ma kodus.
Ei armu tuli,
Mis teistel oli,
Mu rinda puut'nud,
Mind teiseks muutnud.
Siis kui teistel rõõmus rind,
Peiu wastu tuksub,
Wõeti mind ja weeti mind;
nii et süda raksub.
Ei armu wäed —
Waid külmad käed,
Mind kinni püüdsid,
Ja omal hoidsid.
Kes mult küsis: kas mul arm?
Kellel pidin kostma?
Kui ei lä'ä —
siis witsa hirm
Sundis ette as'tma.
Kui waras wangist,
Mind kisti sängist;
Kas tee mis tahte,-
Meid pandi ühte...
Wang, kes surma kohtu all,
Kurjatööst tal kahju;
Waikselt weeti mind kui tall';
Kannatuse ahju.
Mul silmad kirjud —
Ja surma warjud,
Mu ümber piir'sid,
Mind kaugelt luur'sid.
Siisgi wähe trööstimist,
Leidsin mehe kaisus.
Mõtlesin, mis on mul sest,
Elu on kõik raisus! —
Aast aastalt harjus,
Meilt kadus kurjus,
Ja pitka puhu,
Sain jälle rahu.. .
Õige kohtumõistija
Käänis teise lehe;
Mitmest waewast päästija,
Wõttis minu mehe.
Surm tuleb appi,
Ja wõtab noppi;
Ta käes on, wõtmed,
Mis päästab mitmed.
Jälle olin üksik lind,
Alles noores eas. . .
Ainult isa kaitses mind,
Pärijate seas.
Nüüd kadus nali,
Kui kohus tuli —
Ma pidin as'tma,
Ja kohtus kostma.
Wastaliste kawal püüd,
Wiimati läks nurja. —
Testament ei kandnud süüd,
Ei ma- kartnud kurja. . .
Sain mehe koha,
Ja tema raha. —
Kõik oli waga — —
Sain hinge taga. . .
Mõtlesin, et lõp'nud waew,
Mis mu elu rõhub;
Täis ei olnud häda kaew,
Sinna palju mahub.
Mu wastalised;
Kui muhud, paised,
Ei kao häkki,
Waid lööwad lõhki.
Rahwal tõusis hirmus jutt:
Mees saan'd surma rohtu!
Wastalistel kibe rutt,
Kaebasid mind kohtu.
Mind soow'sid rauda —
Ja mehe hauda,
Nad tahtsid waata,
Mind hukka saata. . .
Suured kohtud, politseid,
Surnu aeda jõudsid.
Tee nüüd, mis sa teha wõid
Mehe hauda nõudsi'd.
Ma näit'sin koha,
Kus tema keha.
Mind naersi'd rahwad,
Kõik rikkad, kehwad.
Haud kül lahti kaeweti,
Surnu wõeti üles;
Asjata mind waewati —
Süda rindus põles.
Ma püüdsin näita,
Et olen süüta. . .
Kõik oli tühi!
Sääl puudus rohi.
Surnu lasti tagasi,
Oma rahu paika.
Puhka jälle wagusi,
Ei sind ükski lõika! —
Ei kestnud kaua.
Kui selle haua,
Weel wõeti lahti,
Et uuest wahti.
Lõikamisel weider hais,
Sääl ei olnud mina.
Purgid pandi haiswad täis,
Muud kui hoia nina!
Nüüd leiti arsti,
Kes tunneb warsti;
Kas surma rohi,
Siis asjal põhi. . . ?
Teine haud, mis kõrwal just,
Jälle lahti wõeti,
Teadmata, et kuhu siis
Õige surnu maeti.
Ja kolmat korda,
Said kaew'jad murda,
Kirst oli näha,
Mis jälle teha? —
Jälle uudist — ja mis uus,
Mis ei ole olnud:
Surnul näha habe suus,
Haudas habe tulnud.
On siisgi harwad,
Tal mustad karwad
On siisgi näol,
Kui imeteol. . .
Arwataks, et mulla sees
Iga asi tärkab.
Mis sa külwad iganes.
Loodud jõuuga ärkab.
On siiski ime,
Kust sai see seeme?
Kas wanast tüwist,
Ehk päris sawist?
***
Ingrid Rüütli raamatust: "Pärnumaa laule ja lugusid. Audru, Tõstamaa, Tori ja Vändra kihelkond (Mis on jäänud jälgedesse III)" [
www.folklore.ee] tsitaat omakorda Eestigiidi lehelt (enam ei toimi):
"[---] Halliste ürgoru lähedal paljastub Sarja oru paremal veerul punane liivakivi. Allikate toimel on tekkinud siin koobas – looduskaitse alla võetud „Hendrikhansu põrgu”, mis on kõige laiem paljand Eestis. Sinna suundub Sarja lähedal Vana-Kariste – Laatre teelt külavahetee. Siin Abja-Peraküla ja Laatre kandis elas Laulu-Mihkel oma elu viimastel aastatel. Sarjas on vana kõrts, kus ta oma laule ette kandis.
Ühe tema populaarse laulu „Saatuse vangis” („Samla Anu”) sündmustik areneb Sarja lähedal endises Samla suurtalus, milles nõukogude ajal asus Kamara sov- hoosi osakonnakeskus. Selle talu peremees Henn Kase (Halliste koguduse raama- tuis Hen Kasse) abiellunud 1890. a Veelikse Alliku talu peretütre Anu Rabaga, kes oli temast 32 aastat noorem. Äsja leerist tulnud 17aastane Anu ei tahtnud abielluda vana mehega, olgugi et sellele kuulus suur ja jõukas talu. „Saatuse vangi” esimes- tes värssides meenutab ta oma õnnelikku lapsepõlve ja kaebab, et tal tuli abielluda vastu tahtmist: „Kas tee mis tahte, / meid pandi ühte.” Anu ei sallinud Hennu. Vii- maks näis ta siiski leppivat olukorraga. Sellest meelitatuna tegi Henn testamendi, mille alusel pärast ta surma pidi Anu pärima vara. 1893. a Samla peremees oota- matult suri. Ta maeti Halliste kalmistule. Surma põhjusena on märgitud Halliste koguduse meetrikaraamatus vähk.
Henn Kase vennad nõudsid kohtult tema poolt tehtud testamendi tühistamist. Kohus aga seda ei teinud ja Anu võis laulus väita: „Sain mehe koha / ja tema raha. Kõik oli vaga / mu hinge taga.” Aga Samla peremehe äkiline surm põhjustas kuul- duste tekkimise: „Rahval tõusis hirmus jutt: / mees saand surmarohtu! / Vastalistel kibe rutt, / kaebasid mind kohtu.”
Henn Kase haud Halliste kalmistul kaevati lahti ja laip lahati. Juurdluse tulemus- test ei selgunud, et Anu on oma mehe surmas süüdi. Kui aga teistkordselt ilmusid kohale ametivõimud ja veel kord Samla peremehe haud lahti kaevati, siis leiti sealt tundmatu musta habemega mehe laip. Oli juhtunud ime: „Surnul näha habe suus, / haudas habe tulnud.” Ametivõimud ei teinud kindlaks, kes kõrvaldasid Henn Kase ta hauast. Samuti jäi selgitamata, kes oli hauas puhkav musta habemega mees.
[---] Halliste ürgoru pervel metsa ääres oli ridamisi kolm Tõõtsimäe talu. Neist kõige põhjapoolsem, mille õue kaudu kulgeb praegu tee Halliste ürgorus laiuvale puisniidule, kuulus põlvest põlve ühele ja samale perekonnale. Selle perekonna esiisa, kes ei suutnud taluda orjust, oli tulnud oma noore naisega siia iidsesse põlismetsa kaugest külast. Nad olid loonud endale esialgse elamise karu pesas. 1900. a suvel elas Tõõtsimõisas Laulu-Mihkel koos oma naise Juulaga. Juuli oli siin teenijaks ja Laulu-Mihkel kaevas siin ja teistes ümbruskonna taludes kraave. Augustikuu hommikul, mil Tõõtsimõisa pere ruttas põllule vilja koristama, Laulu- Mihkel tööle ei läinud, sest tundis peas teravat valu. Ta istus aidatrepile ja paar tundi hiljem suri seal. Ta maeti Halliste kalmistule, kuid tema haua asukohta ei teata. Ait, mille trepil Laulu-Mihkel suri, asus samal kohal, kus oli Tõõtsimõisa viimane ait. Selle alusmüüride vahel sirgub nüüd kõrge kask. Ümbruskonna ela- nikud nimetavad seda puud nüüd Laulu-Mihkli kaseks. (http://www.eestigiid. ee/?CatId=297&ItemId=4154)
***
Vt. ka "Keel ja Kirjandus : KK : Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Kirjanike Liidu ajakiri, nr. 3, märts 2017 ":
[
dea.digar.ee]
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _