Teema: Kui olin mina alles väikene
Kui olin mina alles väikene
ja hällis magamas.
Siis ema minu kiigutas
ja ohkas südamest:
“Oh, millal saab sust sõjamees,
sa hällis magamas?”
Kui paarkümmend aastat mööda läks,
said mõtted täide läind.
Siis tuli kiri keisri käest,
et nummert tõmbama.
Kui numbri välja tõmmasin,
siis sai minust sõjamees.
Siis ema riideid valmistas
ja nuttis haledast.
Siis sõjasse mind saadeti,
kus vennad võitlesid,
Kus suured tükid mürgasid
ja mõõgad raiusid.
Siis sain mina raskest haavatud
ja mõõgast raiutud.
Siis latsari mind viidi seal
selle sõjavankri peal.
Kaks kindralid, kolm tohterid
minu ümber seisivad.
Ma palun teid, et kirjutaks
minu armsail vanemil,
Et sain mina raskest haavatud
ja mõõgast raiutud.
Ma palun teid, et kirjutaks
minu venna-õele,
Et olen raskest haavatud
ja mõõgast raiutud.
Ma palun, et te kirjutaks
minu armsa pruudile,
Et tuleks ta mind vaatama,
kuis mind siin maetaks –
Ilm kirstuta, ilm liinata
selle valge liiva sees.
Nüüd jumal olgu tänatud –
nad surnud mõlemad!
Üks suri suure valu sees,
teine suures kurbtuses.