Kui olin mina alles väikene
ja hällis magamas.

Siis ema minu kiigutas
ja ohkas südamest:

“Oh, millal saab sust sõjamees,
sa hällis magamas?”

Kui paarkümmend aastat mööda läks,
said mõtted täide läind.

Siis tuli kiri keisri käest,
et nummert tõmbama.

Kui numbri välja tõmmasin,
siis sai minust sõjamees.

Siis ema riideid valmistas
ja nuttis haledast.

Siis sõjasse mind saadeti,
kus vennad võitlesid,

Kus suured tükid mürgasid
ja mõõgad raiusid.

Siis sain mina raskest haavatud
ja mõõgast raiutud.

Siis latsari mind viidi seal
selle sõjavankri peal.

Kaks kindralid, kolm tohterid
minu ümber seisivad.

Ma palun teid, et kirjutaks
minu armsail vanemil,

Et sain mina raskest haavatud
ja mõõgast raiutud.

Ma palun teid, et kirjutaks
minu venna-õele,

Et olen raskest haavatud
ja mõõgast raiutud.

Ma palun, et te kirjutaks
minu armsa pruudile,

Et tuleks ta mind vaatama,
kuis mind siin maetaks –

Ilm kirstuta, ilm liinata
selle valge liiva sees.

Nüüd jumal olgu tänatud –
nad surnud mõlemad!

Üks suri suure valu sees,
teine suures kurbtuses.

Kui kurwaks jäid minu wanemad
kes mind on kaswatand

See ema kes mind kaswatas
ei wõind seda arwata

Kui esmalt numbrit tõmbasin
sain kohe soldatiks

Need hobused olid walmistud
miska mind wiiakse

Selle wene keisri käsu peal
senna kaugel Türgi maal

Seal püssi kuulid lendasid
kui rahe meie maal

Seal sain mina raskest haawatud
mind wiidi ospidali

Seal tohtri herrad isandad
minu ümber piirasid

Mina wõtsin nouks neid paluda
üht kirja kirjuta

Mu silm oli wees ja käsi oli nõrk
sulg see ei kirjutand

Siis saatsin kirja posti peal
oma armsa wanemil

Sealt tuli kiri tagasi
see oli segane

Seal kirjas oli lugeda
et wanemad mul surnd

Siis saatsin kirja posti peal
oma armsa wennale

Sealt tuli kiri tagasi
mis oli wesi märg

Seal kirjas oli lugeda
et wend ja õde surnd

Siis saatsin kirja posti peal
oma armsa pruudile

Sealt tuli kiri tagasi
mis tindist rikkutud

Seal kirjas oli lugeda
et pruut mull olla surnd

Siis wõtsin mõega seina pealt
ja pistsin südame

Et otsa saaks minu waew ja piin
ja mure lõpetud

Juuli Marvik (Labrik) käsikirjaline laulik 1914

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Ma olli nõrk ja tilliken
Ja ällis magaja
Sääl emä minnu kiigutas
Ja ohkas söämest

Ehk võib sust saada sõjamees
Sa ällis magaja
Kui kahekümne aastane
Ma olin vana pea

Seis toodi mõisast sõnumit
Et liisku tõmmata
Kui liisk ka saie tõmmatud
Sai õkva söämest

Mo viidi sõa väljale
Kos vennad võidelsid
Sääl sai ma vaene aavatus(?)
Sääl suuren valun ma

Nee kohtuärra kindrali
Mu ümbrel saisiva
Kui seda tiias mo pruudiken
Et surnud olen ma

Ta jookseks tuhat versta
Ja tuleks mo kaema
Ta tooks mull koolu linakest
Ja puhast amet ka.

eys_viii_0261