"ja oma lippu sini-musta-valget me ikka au sees hoiame
ja hommikul me teada saame, kes meist on õige eestlane"

"ai tsihh ai tsahh ai tsahh ai velled"
(laulis minu lapsepõlves lell, kes oli läbi käinud nii saksa kui vene sõjaväed, varjanud end metsas ja jõudnud ka saksa ning vene vangilaagritesse)

eile sain ma lõppude lõpuks täie selgusega teate selle kohta, mida võis juba ammu kahtlustada, et "õiged eestlased" (ametkondades) on olnud pikalt pabinas.
!! MEIE OLEMASOLU ÄHVARDAB NEID !!

viimased põliskeelte (Kihnu, Võru, Setu, Mulgi ...) rääkijad on juba aastaid palunud, et rahvaloendusel saaks oma emakeeleks märkida Klingoni ja Sumeri keele kõrval ka põliskeeli, et nad saaksid täpsemaid andmeid selle kohta, kui palju neid on, aga sellest on alati keeldutud.

aga seoses "Võru apelliga" lobises eile üks asjaga seotud ametnik välja, et see ongi olnud teadlik riiklik poliitika, sest kui meie - matsid saaksime välja öelda, et oleme virulased, võrulased või saarlased, siis "äkki" võib jääda mulje, et neid - eestlasi on selle võrra vähem.

"Kui rahvaloenduse tulemuseks oleks olnud tõdemus, et eestlaste arv on viiekümne tuhande võrra vähenenud, sest võrukesed ja setud ei pea endid enam eestlasteks, siis oleks see paratamatult tähendanud ähvardust eestlaste iseolemisele."

[arvamus.postimees.ee]

tuletan meelde, et ka Putin ise keelas tunnustatud vähemuskeelte kirjutamiseks koguni ladina tähestiku ära, et igasugu matsirahvad ei tuleks lõhestama püha Venemaad, mis on pahatahtliku välisvaenlase rünnaku all hävimisohus.

Tasulist artiklit kahjuks lugeda ei saa, ent olen samuti päris palju kohanud suhtumist, mis seisab alustel, et linnainimene maksab maainimese mugavusi ja võimalusi kinni ning see tuleks lõpetada või oluliselt kärpida, las saavad ise hakkama. Ning et maapiirkondades ei ole kultuuri, räägitakse kehvasti eesti keelt mida nad üritavad miskiks keeleks nimetada, maal pannakse isegi kultuurimajad kinni sest keegi ei taha neis käia, vastupidiselt kultuursele ja haritud linnainimesele jne..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

...



Muudetud 1 korda. Aeg: 08.02.23 17:32 kasutaja: Timo poolt.

mul ei oleks selle vastu midagi, kui teeksime tollipiiri ümber Tallinna ja mõlemad pooled hakkaks maksustama iga üle piiri liikuvat kaubaveokit, prügikoormat, veeliitrit, ukraina meistrimeest ja kilovatti.

üsna varsti saaks "ääremaad" omale jalad alla
tagasi

[blog.erm.ee]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

ja juba järgmised pealinna imetargad on "lahkelt nõus" kohalikele kannatlikult "selgitama", nii kaua kuni need lollid lõpuks aru saavad, kellel on alati õigus

[jupiter.err.ee]

18:32

kas see on mingi linnaõhumürgitus või vaimne nakkus?

Oliver Loode
4h
·
Head rahvusvahelist emakeele päeva ehk "riik, ära koti võrukest!"
Lisaks vastlapäevale on täna ka rahvusvaheline emakeelepäev. Peale selle on 14. märtsil Eestil ka oma emakeelepäev - topelt ei kärise.
Tänasel päeval on kohane meelde tuletada, et justnimelt rahvusvaheline kogukond (sh Euroopa Nõukogu) soovitavad Eesti riigil lasta oma inimestele emakeele määratlemine vabaks. Praegu see nimelt nii ei ole - näiteks võru või setu keelt ei saa Rahvastikuregistris valida oma emakeeleks, kuigi soovijaid on. Samas saab emakeeleks valida tehiskeeli nagu klingon ja juba aastatuhandeid väljasurnud keeli nagu sumeri.
Kui vaba on päriselt riik, mis ei julge inimestel isegi oma emakeelt vabalt määratleda?
Nursipalu kontekstis, kus riik heitis oma kaalutlustes üleüldse kõrvale aspekti, et see harjutusala laiendamine toimuks võrukeste põlisel maal, võru keele- ja kultuuriruumi südames, jääb vägisi mulje, et riik kotib võrukesi. Samal ajal kui eestivenelased on üle kolmekümne aasta nautinud taasiseseisvunud Eesti Vabariigis venekeelset haridussüsteemi, ei saa võrukesed (aga ka nt setud) isegi oma keelt emakeelena märkida. Isegi seda piskut ei anta.
Muide, hiljutise küsitluse põhjal toetab 81% Riigikogu kandidaatidest Kagu-Eesti valimisringkonnast, et võru keelt peaks saama märkida Rahvastikuregistris emakeeleks. Ehk siis tegelikult on selles küsimuses konsensus olemas, aga kuskil ametkondlikes koridorides on mingi punn ees. Kuidas ka poleks, emakeele valiku peab Eesti Vabariigis vabaks laskma.

[lounapostimees.postimees.ee]

Kauksi Ülle: "Mu esimene proosajutt oli sellest, et moodustan rühmituse ning viin sinimustvalge Munamäe torni tippu."
"Seinariiulitäis raamatuid on kirjutatud, avaldatud, taasavaldatud – teadust, ilukirjandust, õpikuid. Ikka ei luba haridusministrid võtta võro keelt kooliprogrammi. Tilgutatakse kopik raha ja nimetatakse ringitunniks."
"Rahvaloendustel on riik kolmel korral keeldunud sellest, et peale eestlase saaks end määrata võrokese või setona. Kõigi muude rahvuste esindaja olla on võimalik. Tundub, nagu Eesti riik kardaks ja väldiks oma põlisrahvast. Ometi on Uku Masing, Jaan Kaplinski ja Kalle Eller kirjutanud, et ükski rahvas ei jää püsima, kui pole oma rahvuskultuuri kandvat põlisosa; kas või võrokesi"
"Põlisrahvaste konventsiooni järgi otsustab põlisrahvas seda, mis nende ajaloolistel maadel võib teha ja mida mitte."
"Eesti valitsus on põlisrahvaga manipuleerinud. Infot varjatakse. Naeruvääristatakse neid, kelle süda valutab kodu kaotamise pärast. Meie maad nimetatakse tagahooviks. Soovi end võrokesena rahvaloendusel kirja panna sildistatakse separatismiks. Tegutsetakse riigi tasandil igasuguseid analüüse avalikustamata, kiirustades, sõjaretoorika taha varjudes."
"Põhiseaduse järgi on meie riik selleks, et tagada meie maa ja rahva säilimine igavesti. Ka põlisrahva edasikestmine. Kõigi nende murede pärast käib koos esimese Võrokeste Kongressi Asutav Kogu ja on kavas see kongress läbi viia 22. aprillil Võrus. Et kuuldavale tuua oma põline hääl ja keel ning jääda kestma.
Võrokesed üle ilma – hoiame ühte, kõnelemi oma keelt, teeme end nähtavaks ja kuuldavaks! Meil on, mida maailmale öelda ja õpetada. Hoiame ja kaitseme oma maad, kodusid, keelt, loodust – kõige kiuste. Sellega hoiame ka Eesti Vabariiki."

Jüvä Sullõv
edrnSpostoh1m4fm04uhiu
h
hi73l1525000mtl29f11t9801h2hfm
2
h66278
·
Kirodi mõni aig tagasi viil üte üte jutu võrokõisist ja võro keelest, muuhulgah ka Nursipalu aśast ja tuust, et Eestih olõ-õi imäkiil vaba. Täämbä um jutt Lõunõ-Eesti Postimeheh ärq avaldõt.
Panõ taaha mano ka luu lehe puult toimõndamaldaq algkujo:
𝐊𝐚𝐬 𝐯𝐨̃𝐫𝐮 𝐤𝐚𝐬𝐯𝐚𝐝𝐞𝐬 𝐞𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐤𝐚𝐡𝐚𝐧𝐞𝐛?
Olen enda meelest nii võru kui eesti rahvuslane, oma keele, maa ja looduse hoidja. Seisan nii võru kui eesti keele, maa ja metsa eest. Kaitsen, nii kuis oskan, nii oma emakeelt, võru keelt, kui oma riigikeelt, eesti keelt, suuremate ja tugevamate keelte alla mattumise eest. Kui eesti keele puhul on nendeks suuremateks inglise ja vene, siis võru keele puhul on kahjuks eesti keel ise esimene, mille alla mattumise eest võru keelt kaitsma peab. Sest võru keel on tõsiselt ohustatud keel. Seda mitte ainult võrokeste enda, vaid ka UNESCO hinnangul. Ning just meie oma riigikeel, nagu see ongi tavaline enamuse väikekeelte puhul (nt saami Soomes, friisi Hollandis või liivi Lätis) on võru keele peamine ohustaja.
On ju selge, et ei Eesti keele-, haridus-, meedia- ega regionaalpoliitika ole võru keelt tõsiselt arvestav ja toetav, vaid pigem ignoreerib ja vähendab seda. Võru keelt pole Eesti riigi poolt vaatamata võrokeste korduvatele palvetele ikka veel ametlikult keelena tunnustatud, seda pole võru keeleala koolides eesti keele kõrval ikka veel võrdseks õppekeeleks tõstetud, see ei kõla ikka veel iga päev ERRis ega saa me seda rahvastikuregistris oma emakeeleks märkida. Kuigi rahvaloenduse järgi on meie põliste lõunaeesti keelte, millest võru on suurim, oskajaid kokku 100 000 ehk umbes kümnendik eestlastest.
Ja nüüd veel Nursipalu – otse võrokeste pealinna, Võru linna külje alla, võru keele- ja kultuuriala südamesse, Lõuna-Eesti ühe tihedamini asustatud ala keskele plaanitakse Eesti suurimat laskeplatsi. Tohutu militaarobjekt otse põlise keeleala südamesse, mõjutama kümneid tuhandeid niigi tõsiselt ohustatud keele kõnelejaid. Nii ei tehta. Ka mitte kaitseks tõeliselt ohtliku naabri vastu, siiski nii ei tehta.
Võideldes oma põlise keele ja maa eluõiguse eest, võideldes võru keele mattumise vastu eesti keele ja nüüd ka Eesti suurima militaarmüra alla pole aga võrokesed ometi mitte mingil juhul Eesti ja eestluse vastased. Pole kunagi olnud. Julgen väita, et võrokesed on läbi aja olnud (vabadussõjas, metsavendadena, taasisesisvudes) ja on ikka veel (pärimuskultuuri kandes ja igal muul moel eesti ühiskonda panustades) eestluse üks tugevamaid alustalasid.
Kuid olemaks Eesti ja eestluse alustala, peab olema ise tugev ja terve. Selleks ei saa me, võrokesed, omaenda tugevust ja tervist – oma keelt, maad ja loodust ohvriks tuua. Eesti maa, rahvas ja keel pole nagu mingi suur Nõukogude kodumaa, mille nimel peab oma väikse maa, rahva ja keele ohvriks tooma. Võru keele hääbuda laskmine ja Võrumaa elukõlbulikkuse halvendamine pole kasuks Eestile ega tema kaitsevõimele. Võrumaa on üks tugevatest jalgadest, millel Eesti seisab. Eesti ei peaks end kaitsta tahtes ise endale jalga tulistama. Muidugi liitlaste toel, kuid siiski ainult terveil ja tugevail jalul jõuame end vaenlase vastu kaitsta ja edasi Eestiks jääda. Kompromissi, kus oleksid arvestatud nii kaitseväe kui lõunaeesti põlisrahva vajadused, olen just hiljuti välja pakkunud (vt Sulev Iva ERRi arvamuslugu 25.01.2023).
Ning milleks ikkagi see hirm (vt nt Ene-Margit Tiidu või Andres Kraasi arvamuslugu PM 01.02.2023 või 04.02.2023 ), et kui võru tõuseb, siis eesti kahaneb? Viimatisel rahvaloendusel lubati Eesti elanikel esmakordselt end märkida enam kui ühe rahvuse ja emakeele kandjaks. On ilmselge, et kui ka võrokesed saaksid seda võimalust kasutada, märgiksid nad end ikka eestlasteks ja heal juhul lisaks ka võrokeseks, ning oma emakeeleks nii võru kui eesti keele. Tegelikult oli selline võimalus viimasel rahvaloendusel mingil äärmiselt keerulisel kujul isegi olemas. Seda sai ainult läbi valiku "muu" ja kastide, kuhu pidi oma keele ja rahvuse ise kirjutama. Etteantud keelevalikus võru keel puudus. Rahvastikuregistris pole aga antud isegi sellist võimalust. Oma emakeeleks saab seal igal hetkel vabalt valida eesti, hiina, vanasüüria või vadja keele, kuid võru keelt mitte (vt Oliver Loode artiklit PM 23.01.2023). Sama on rahvusega.
Nii et emakeele ja rahvuse määratlemine kahjuks pole Eestis vaba. Kuid võiks olla ja peaks olema. Ja kui kellelgi on tõesti hirm, et eestlasi võib seetõttu jääda võrokeste võrra vähemaks, siis miks mitte, minugi poolest, kehtestada reegel, et iga end võru emakeelega ja/või võrokesena määratlenud inimene loetakse automaatselt ühtlasi ka eesti emakeelega eestlaseks. Nii eesti kui võru emakeel ja rahvus peab vabas Eesti riigis võrdselt võimaldatud olema. Kui Eestis juba kord on rahvaloendusel mitme emakeele ja rahvuse määratlemine võimalik, siis olgu see vaba ka võrokestele, ka rahvastikuregistris. Ja muidugi ka setodele, ning üldse kõigile, kes seda soovivad. Sest nii võrokesed kui setod oskavad ju tänapäeval eranditult kõik emakeele tasemel ka eesti keelt. Ja isegi just eelkõige eesti keelt, sest selgelt kipub praegu olema see keel, mida enam hästi ei osata, hoopis võru või seto, mitte eesti keel.
Kahe emakeele või rahvuse puhul, millest üks on eesti ja teine võru (või seto või mis iganes muu vabalt määratletud keel või rahvus), ei jää Eestis eesti emakeelt, eestlasi ja eestlust mitte vähemaks, vaid kõik see meile tähtis ja armas ainult kasvab ja tugevneb. Võru kasvades kasvab ka Eesti.
Viidatud allikad
Sulev Iva: ohverdada oma keel ja süda? Ohvõrdaq uma kiil ja süä? ERRi portaal 25.01.2023: [www.err.ee]...
Andres Kraas: Nursipalu vint on üle keeratud. Meie rahva jagamine eestlasteks ja võrokesteks on lõhestav. PM 04.02.2023: [arvamus.postimees.ee]...
Oliver Loode: Laseme emakeele valiku vabaks. PM 23.01.2023: [arvamus.postimees.ee]...
Ene-Margit Tiit: Miks ma toetasin võrokeste ja setokeste «genotsiidi». PM 01.02.2023: [arvamus.postimees.ee]...
Samal teemal:
Epp Petrone: NÄDALA PERSOON ⟩ Kauksi Ülle: kas ma peaksin end avalikult põlema panema? PM 28.01.2023: [www.postimees.ee]...
Helen Rebane: VASTULAUSE ENE-MARGIT TIIDULE ⟩ Kõige kõvemad eesti rahvuslased on praegu just lõunaeestlased. 05.02.2023: [arvamus.postimees.ee]...

Ridala 1914: Murde sõnad
Emakeele murdesõnavara Läänemaal, Mulgimaal, Pärnumaal ja Virumaal võrdles rahvaviiside kogumismatkadel käinud Cyrillus Kreek. EÜS XI 989/9.

ÜTS ELO MANO. KATÕSKÜMNES TÕNÕ.
Mari Kalkuni luulõtus võro keelen. Hääd imäkeelepäivä!
Egä keele seen om uma ilm, vägi ja elo. Egä kiil and üte elo mano. Inemisele. Luulõtusõlõ ka. Tuuperäst ma naid tõnõkõrd ümbre panõgi.
***

Jah, mul om viländ
et ti mullõ egä nätäl helistäti
ja tahati osta mu koto, mu mõtsa, mu last, mu pinni
osta är mu südametunnistust, mu edevanõmbidõ hiki ja verd,
maahamatõtuid latsi ja suurõ ime abiga jakkunu suguseltsi.

Jah, mul om viländ
et ti viäti vällä Võromaad
tükk-tükü, palk-palgi kaupa
egä päiv ma näe, kuis palgimassina’ kündvä’ külateid
vällä viien hääd tuurainõt vai kütet
üle saa aasta kasunu puid
et taanlanõ saassi hindä kaminan tulõ palama panda
vai pääliina eihtä’ mõnõ muudsa arhitektuuriga hüdsinikku
köütvä puithuunõ.

Jah, mul om viländ
et ti panõti vaikusõlõ hinnasildi külge –
kupall´o mass su vaikus?
Kas 100, 1000, 10 000 vai miljon.
Olõ-i hätä, mi olõ Talinast ja mi massa.
A või-olla massakina-i – kaemi, kuis tujo om. Ja ülepää, midä sa sääl kobisõt –
Ukrainan inemise’ koolõssõ’ Kas sa tahat ka koolda’? Kas sa vastutat mi surma iist? Regilauluga jo riiki ei kaidsa’.

Jah, mul om viländ
Arvamisõst, et kõkkõ saa osta ja müvvä’,
vaihta’ vai kinni’ massa,
är kolli’ vai kiuduta’,
panda’ muialõ elämä
maaha rako’, vällä juuri
ja sõs vahtsõst istuta’.
Kõrralidsõlt – sirgõn rian.

Jah, mul om viländ
et panõmi kinni’ maakooli’, raamadukogo’, rahvamaja’.
Samal aol, ku Rõugõl om puudu mõnisada tuhat
lastas sama raha Nursipalon õhku mõnõ sekundiga
ja panga’ tiinvä perädüid intresse.
A lepimi sõs kokko, et panõmi kinni’ ka põliskeele ja ülepää, käänämi seo segäjä ja pall´o rahha võtva kultuuri ja rahva kinni.
Tulõ odavamb.

Jah, mul om viländ
selle et ma saa arvu
et perän om joba ilda.
Ilda kadunukõsõlõ henge tagasi sisse puhku
ilda viimäst kõnõlõjat otsi
ilda puupõldu kiriväs muuta
ilda jalajälge raban kinni’ mätsi
ilda
ilda
om ilda… ja üü lask hinnäst üle lakõ lumõ.
***

Luulõtus om peri Kalkuna Mari suhvlist. Pildi Marist tekk´ Andres Treial. Pildi sainast Võro liinan tekk´ Kalkuna Mari.

[jupiter.err.ee]

keeleõiendamine oli murretest lahti saamiseks vajalik, kuid on tänapäeva nunnukesi ahistav igand

[novaator.err.ee]

kui paremat pole võtta, siis kõlbab "eesti keeleks" ka see


Teises saates eesti luuletaja, kooliõpetaja ja köstri Hans Kes(s)i pärandist räägib Tallinna ülikooli teadur Aivar Põldvee sellest, kuidas ja miks Käsu Hansu arvates Tartu 1708. aastal Vene väe kätte rüüstata langes, ja miks Nõukogude ajal laulu sisust ei räägitud. Ja saate lõpetuseks kuulame ka pärimusmuusikute tõlgendust sellest laulust.

[vikerraadio.err.ee]

Piibe teatri „Stahli grammatika“ on mingil määral ajalooline, kuid pigem siiski absurd-koomiline tükk. See ei keskendu esimese eesti keele grammatika koostaja Heinrich Stahli persoonile, vaid eestlusele ja selle elujõule kõige laiemas plaanis. Lavapildi keskmes on kiik ja kantsel. Üsna ruttu saab selgeks, et kiik on tähtsam. Üldise meeleolu võtab napilt, kuid täpselt kokku Stahli armastatuim eestikeelne lause „Logeledes hangu najal kannu õlut võtsin“. Tüki üldist reibast entusiasmi kajastab Stahli öeldu: „Võib-olla teist matsidest saavad veel inimesed.“


Stahli grammatikat on keeleteadlased üldiselt laitnud ja märkinud, et „õigest“ eesti keele grammatikast võib rääkida alles Eduard Ahrensist saadik ehk kaks sajandit hiljem. Aga Stahl oli esimene. Stahl alustas. („See on ainult üks pisikene samm väga pikal teel.“) See, et tema teerada on vahepeal tugevasti õgvendatud, on sama paratamatu kui Tallinna-Tartu maantee neljarajaliseks ehitamine. Stahl oli Järvamaal pastor ja kuulutab näidendis pidulikult, et tahab täita inimeste südamed valgusega. Pastorina ta seda vaevalt suutis. („Need inimesed seal ei tea ju Kristusest midagi.“). Aga grammatikaga? Midagi ikka.

[epl.delfi.ee]

Saarlased on 12.02.2023 tehtud otsusega määratlenud ennast põlisrahvana ning seda tuleb tunnustada.
Põlisrahvana on saarlastel õigus oma identiteedi, keele, kultuuri ja maa-alade säilitamiseks.

Saarlaste kui merelise rahva identiteet ja kultuurilised väärtused on lahutamatult seotud
Saaremaaga ja seda ümbritseva merega ning ajaloolise kalapüügiga. Saarlaste tunnustamine põlisrahvana suurendaks saarlaste kollektiivset võimalust otsustada Saaremaa ajaloolise elupaiga ja looduskeskkonna kasutuse üle.

Põlisrahvaste õiguste kaitse keskne põhimõte on nende eelnev, vaba ja informeeritud nõusolek ning tunnustatud põlisrahvana oleks saarlastel võimalik nõuda enda kaasamist neid oluliselt mõjutavatesse protsessidesse.

Saaremaa põlisrahva tunnustatud staatus võimaldaks neil kaasa rääkida oma metsade, veekogude ja loodusvarade kasutusel ning takistaks traditsioonilise elukeskkonna kergekäelist muutmist (nt tehaste, hoonete, rajatiste ja/või tuuleparkide ehitamist põlisrahva kasutuses olnud ja oleval maa- ja merealal).

Eesti Vabariik, eksisteerides Saaremaa põlisrahva maadel ja merealadel, ei ole seni küsinud Saaremaa põlisrahvalt eelnevat, vaba ja informeeritud nõusolekut, ei Saaremaa merealadele teostatud riiklike eriplaneeringute koostamiseks ega nende järgselt teostatud enampakkumiste korraldamiseks ja merealade müügiks.

Saarlaste esindajad on nende riiklike otsuse vaidlustamiseks esitanud kohtule kaebuse.

Läänlased ja virulased teostasid enesemääramised põlisrahvastena juba enne Saaremaa põlisrahva 12.02.2023 toimunud enesemääramist. Kuna ÜRO Põlisrahvaste Õiguste Deklaratsioon, millega Eesti on liitunud, nõuab põlisrahvastelt lisaks enesemääramisele ka enesemääramise teostanud põlisrahvaste tunnustamist riikide või teiste põlisrahvaste poolt, siis järgnesid saarlaste enesemääramisele esmalt läänlaste, virulaste ja saarlaste delegatsioonide vahelised läbirääkimised ning 25.11.2023 allkirjastati Saaremaal Valjalas pidulikult läänlaste, virulaste ja saarlaste vastastikuse tunnustamise ja koostöö lepingud.

Seega on Saaremaa põlisrahvas (ning Virumaa ja Läänemaa põlisrahvad) juba täitnud täievolilise põlisrahvana tunnustuse saamiseks rahvusvaheliste lepetega kehtestatud nõuded ja nüüd on käes aeg nõuda oma õiguste ametliku tunnustamist ka Eesti Vabariigi Valitsuselt ja ametkondadelt.

Käesolevaga mina, petitsiooni allkirjastades, tunnustan Saaremaa põlisrahva enesemääramisel 12.02.2023 tehtud otsustega liitunud saarlaseid ja nende esindajaid rahvusvahelise õiguse subjektiks oleva põlisrahvana ning nõuan, et Eesti Vabariigi Riigikogu, Vabariigi Valitsus, kohtud ja Riigikohus teeksid otsused, millega:

- tunnustatakse enesemääramise teostanud Saaremaa põlisrahvast rahvusvahelise õiguse
subjektina ning saarlaste valitud esinduskoguna toimiva Saaremaa Põlisrahvas Seltsingu õigust esindada Saaremaa põlisrahva huve, sh. kaebeõigust;

- tagatakse põhiseadusliku korra kehtimine Eesti Vabariigis.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 3. sätestab selgelt: Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud
põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa.

Väljendan käesoleva petitsiooni allkirjastamisega üheselt ja selgelt minu tahet ja nõudmist, et Eesti Vabariigi Riigikogu, Vabariigi Valitsus, kohtud ja Riigikohus teeksid otsused, millega:

- tuvastatakse ja välistatakse Saaremaa põlisrahva diskrimineerimine;

- tagatakse Saaremaa maade ja merealade müügiks ja sinna tuuletööstuste rajamiseks ilma Saaremaa põlisrahva eelneva, vaba ja informeeritud nõusolekuta juba tehtud ja algatatud riiklike otsuste kohene lõpetamine;

- keelustatakse ja välistatakse koheselt uute, ilma Saaremaa põlisrahva eelneva,
vaba ja informeeritud nõusolekuta kavandatavate riiklike eriplaneeringute
koostamine ning Saaremaa maade ja merealade müügiks algatatud otsuste
ettevalmistamine.

Toetan Saaremaa põlisrahva poolt moodustatud seltsingu kaebeõigust ning Saaremaa põlisrahva ühiste õiguste kaitseks ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse kehtivuse
tagamiseks vajalike edasiste otsuste tegemist kohtus.

[rahvaalgatus.ee]

Viimase rahvaloenduse andmetest selgus, et mõnda murdekeelt räägib hinnanguliselt 17 protsenti eesti keelt emakeelena kõnelevate rahvastikust.

Tekib küsimus, kus keelekoolis neile eesti-emakeelsete 17%-le on murde-võõrkeeled selgeks õpetatud?

[novaator.err.ee]

Kui ülikoolis on näiteks võru või mulgi keele kursused, siis Saare sõnul on seal keeleteaduste üliõpilased vähemuses. "Sinna tuleb tudengeid üle terve ülikooli: arstiteadlasi, õigusteadlasi, geograafe, geolooge. Ühine nimetaja on juured ning olen mitu korda õpetades kuulnud mõttekäiku, et nad ei taha olla esimene põlvkond, kes oma kodukeelt ei oska," rääkis Saar.

"KODUkeelt" õpitakse alles ülikoolis.
muidu seda kodus ei oskakski

Kas siin ei või olla ka küsimus selles, et juurte tõmbekeskustes tekib paratamatult keele standardiseerimine ning oma kodukeelt võetakse lisaainena selleks et üldse mingil kombel jääda keelerägastikus ellu. Väljendid, sõnad ja killud, mida kodust kaasa saadakse, ei ole tihti ka piisav ütlemaks, et seda keelt kõneled, isegi kui see on kodu- või emakeel. On küll kodusid, kus kõneldakse sekka rääkimisele ja ka vastupidi, sellegipoolest ei ole ju tasemehindeid A1 vms murdekeelte puhul rakendatud ning sel pole ka ilmselt mõtet, peaasi et üldse kõneldaks, kasvõi muu jutu sisse.
Ma pole küll kursis, millisel standardil näiteks Saare-, Viru- või Mulgimaal kodukeelt pruugitakse, ent kagunukas on küllalt peresid (ka "täiesti tavalisi" peresid -st. mitte keele- ja kultuurientusiaste) kus kodukeel on ainult "oma keel".

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

ma julgeks väita, et iga inimene räägibki kodus oma "kodu"keelt ja on just oma ema käest õppinud ka oma emakeele (üks kõik mis kujul)

aga see "standardiseeritud" variant, mis alles koolis pähe taotakse ei saa olla ei "ema"keel ega "kodu"keel

nende mõistete tarvitamine sellises tähenduses on puhas ideoloogiline ajupesu või lausa identiteedi vargus.
(mingid täiesti võõrad tegelased väidavad, et hoopis nemad on sinu "õige" kodu ja ema.
hea, kui enam ei hakka hääldus"vigade" pärast nõelu keelde torkama nagu varem kombeks oli)

ma mõistan küll, et oma "kodukandi" või "esivanemate" keele kohta saab ka koolis alati juurde õppida

ja njöölda "õige"keel on vajalik selleks, et lepinguid ning seadusi saaks võimalikult sarnaselt mõista ja nende rikkujaid saaks kohtusse kaevata

murdekeelte "valdamine" on vägagi kaheldav

..olen täiesti nõus. Kui küsimust absurdini suurendada, võib ka öelda, et keel, mida me nimetame eesti keeleks, koosneb samapaljudest keelekujudest, kui on seltskondi, kogukondi, sõpruskondi, perekondi jne.. standardkeelt pruugivad väga vähesed, kui üldse - ka see nõuab tööd ja harjutamist, et rääkida nagu telediktor ja ajaleht. Kuigi ka ajakirjanduskeel on hüplik. Rõõm on lugeda kasvõi Juku-Kalle, Hvostovi, Ventseli ja nii mõnegi artikleid, keda ei ole hullumiseni toimetatud. Teisalt - ka toimetamise juures on standardid. Nii ajakirjanikul kui toimetajal on oma nägemus, kuidas intervjueeritav peaks rääkima, tihtipeale voolitakse muidu kenast jutupaunikust karikatuurne kuju.. ja see ähvardab muidugi kultuuririkkust kõige ohtlikumal moel - on ju intervjueeritav eeskuju oma jüngritele.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

see kõik on paratamatu

aga nüüd väljasuremise eel võiks lõpuks teineteise (ja eelkõige ise-enda) lollitamise ära lõpetada

ilus valetamine ei ole meid seni 5 rikka hulka viind ja enam ei vii kah

sama moodi - "vahel" ja "vahest" vahel vahet tegemine ei päästa seda imeilusat keeleõiendajate loodud ja koolis pähe pekstud õigekeelt kadumisest, kui selles midagi mõistlikku enam ei räägita

Esimese kuue elukuu jooksul suudavad imikud eristada juba nende jaoks täiesti võõraste keelte häälikuid. Näiteks võivad nad ära tabada mõne hindi keele nüansi, millega täiskasvanud inglise emakeelega inimene jääb hätta. Samuti võivad väikelapsed eristada mandariini keele toone isegi ingliskeelses kodus üles kasvades.

Imikute hästi arenenud keelemeel ei jää aga lõputult püsima. Kuuenda ja 12. elukuu vahel hakkab lapse tähelepanu kitsenema. Sealt peale keskendub ta rohkem kõige sagedamini kuuldud helidele. Näiteks hakkab inglise emakeelega last huvitama rohkem r ja l häälikute erinevus, kui mõne harvemini kuuldud heli täpne kõla. Seejuures hakkab laps emakeele täishäälikutele keskenduma umbes pooleaastasena ja kaashäälikutele veidi hiljem, umbes kümnekuusena.
Suur lausemustrijaht juhatab vaistliku grammatika sõnastikku

Seni arvasid teadlased, et laps peab niisuguse kitsenduse läbi tegema enne, kui saab hakata omandama keerulisemaid keelelisi oskusi. Näiteks on väikelapse jaoks juba raskem vahet teha, et esimesed häälikud sõnades pall ja tall on erinevad: üht tuuakse kuuldavale huulte ja teist keeleotsa abil. Uus uuring osutab aga, et juba nelja kuu vanune imik suudab ära tabada, kuidas iga häälikut kuuldavale tuuakse. Teisisõnu algab helide eristamine lapse ajus varem kui kitsas keskendumine emakeelele.

[novaator.err.ee]

ajaloovõltsimine on lausa olemuslik

Vanima säilinud Eesti aabitsa koostas Bengt Gottfried Forselius 1685. aasta paiku. Tartu keelde kohandas selle Adrian Virginius. Neid aabitsaid, mis panid aluse eestlaste laiemale lugemisoskusele, trükiti Riias mitu tuhat, aga säilinud on üksnes mõne hilisema trüki eksemplarid, mis sattusid keelenäidistena välismaa raamatukogudesse.

[kultuur.err.ee]

kui on vaja nihutada ennast ajaloos võimalikult kaugele, siis sobib ka tartu keel eesti keeleks, aga kui palutakse võimalust selle keele oskajaid rahvaloendusel üle lugeda, siis on see eesti rahvust ohustav

"Paratamatult peame keelematerjale mudelitele andma või teise variandina räägivad nad kehva eesti keelt. Kui nad räägivad kehva eesti keelt ja teavad kehvasti eesti asju, hakkavad inimesed nendega suhtlema inglise keeles. Kui me neile materjali ei anna, lõikame me endale seetõttu sõrme," leiab Tanel Tammet.

[novaator.err.ee]

minu seinal kommenteerivatest tehisaru kummardajatest jääb mulje vastupidisest.
nende moodustatud "eesti"keelsete lausete mõistmiseks on hädavajalik ingliskeelse netislängi oskus
kohutav maailm, kus mingi totu ARVAMUST esitatakse tõe pähe, kui tal on kõlava nimega ametikoht
tehnikaülikooli professoril ei näi olevat sotsiolingvistikast aimugi
"köögikeeled" on kestnud aastatuhandeid, aga niipea kui keel köögist kaob, on teda sinna tagasi saada peaaegu võimatu
luuletage ja laulge siis nii ilusasti kui tahate, aga see ei aita enam
Iiri keel liigub isegi tugevasti subsideeritud riigikeelena kindlal teel kaduvikku
selle onu maailmavaates on tema oma keel juba olemuslikult mingi alaväärtuslik äbarik, mida ohustab teise keele oskamine
kui eesti keeles ei ole enam midagi huvitavat rääkida, siis tõlgitud võõrkeelse loba keskel elamise enesepettus teda kah enam ei päästa

"köögikeel" on muidugi efektne sõimusõna, millega kadakasaksu hirmutada

vastandas see ju köögis kõneldud matsikeelt söögitoas kõneldud härraskeelele

ja illustreerib ilmekalt skisofreeniat, mis on eestlaste identiteeti sisse kirjutatud

"kui me ei suuda teisi veenda selles, et me oleme teised, siis OH ÕUDUST me peame jääma ise endiks"

Kui lõunaeesti tükk eesti keelest välja lõigata ja sellest uued keeled teha, siis ei ole nende uute keelte kõnelejad enam seotud ei eesti rahvuse ega eesti kultuuriga.

Ma olen Eesti patrioot, eesti keel, rahvus ja kultuur on mulle püha. Eesti keelt peab kasutama, kaitsma, hoidma ja arendama, et muutuvas maailmas hakkama saada. Eesti keel on ja peab jääma meie kõigi keeleks, olgu see siis sõjaväe käsuliin, kodune, teeninduse, ajakirjanduse, meditsiini, kultuuri, hariduse, kõrghariduse või teaduse keel.

Mind teevad väga murelikuks katsed kirvega eesti keele kallale minna ja elava eesti keele kehast tükke välja raiuda. Praegu on setukeste-võrukeste aktivistid alustanud uut rünnakut eesti keele vastu. Ei kõlba neile eesti keele murrete rikkus. Neile on vaja eesti keelest moodustada arvukalt uusi keeli. Juba aastaid tehakse katseid eesti keele ja eesti rahvuse lammutamiseks. Omaette keelteks on seni püütud kuulutada võru, mulgi ja setu murret.

[epl.delfi.ee]

Veel üks tsitaat või osa sellest kus me väitleme mõistetele uue sisu andmise või nendelt sisu võtmise teemadel. Aga võiks luua fantaasiarandade utoopiaplaa˛i ning mõlgutada, kas me oleksime vähem või rohkem eestlased kui keele- või murde (kultuuripiiridegi) definitsioonid oleks kunagi sõnastatud teisiti, kasvõi selle teadusvoo põhjal mis on meil tänapäeval. Vähemalt selle osa suhtes, mis puudutab Eesti riiki ning selles avalduvaid misiganes kommunikatsiooninähtusi.

Kui teadus ja mütoloogia sõlme lähevad, siis on tavaliselt reaeestlasel raske millestki üldse aru saada, võibolla on see, millele Sutrop vihjab, ent mis artiklist välja ei tule.. ma ei usu sugugi, et kirjutaja võiks arvata, et keelerühmade teisitidefineerimine tähendaks lõunaeesti keele kadumaminekut "päriseesti" keelest ja täiesti uute keelte teket.. või arvas? Põnev-põnev..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Eestlaste rahvuskomplekti kombineerimine sattus koloniaalaja lõppu, kui samasuguseid rahvustooteid loodi sarnasel standardiseerimispõhimõttel igal kontinendil - mistõttu kõike konkureerivat oma kogukonna sees peetakse tänini eksistentsiaalseks ohuks.

Täiesti erinev on arusaam rahvusühtsusest soomlastel ja norralastel (ka sakslastel), kes ei pea oma ajaloolist orjaaja häbi ümbervaletama.

(Sakslased ega soomlased ei unista oma esivanemaid mõisahärrade sohilasteks ega imetle võõramaiseid "kultuuritoojaid".)

KALLE ELLER "MÕISTETEST
VÄGI, JÕUD, JUMI, JUMAL, TAAR, MÕNU, TEE, HING, VAIM"
Kaua arvasin, et ainuke võimalus seletada maausu mõisteid, maausu sõnu, on teha seda maakeeli. Tõeliselt see nii ongi, muidugi ja ainult nõnda, maakeeli seletades võib neist sõnadest põhjani aru saada.
Ent vajadus anda kasvõi ligikaudne ettekujutus maausu mõningaist mõisteist sunnibki käesolevale kirjatööle. Sellest kirjutisest näib niisiis tulevat eestikeelne katse osalt euroopaliku märgisysteemi, osalt eesti keeles ja maakeeles kokkulangevate mõistete abil kirjeldada yhte osa maakeele, seega ehk siis teisiti öeldes maausu sõnavarast. Iseenesest on muidugi katse hakkama saada
ilmvõimatu asjaga.
See, millises järjekorras mõisteid käsitan ei tähenda nende järjekorda tähtsuse poolest. Võrku võib harutama hakata ykskõik missugusest veerest või nurgast, siis on aga harutamisega edeneda võimalik ainult nii nagu see võrk sellest kohast hargneb.
VÄGI
tähendab maakeeli kõike seda, mida ta tähendab. Meid ei huvita praegu sellised mõistelised suunad nagu sõjavägi, liha on väge täis. Meid huvitab see vägi, mis on igas inimeses.
On selge, et yks inimene on vägevam kui teine. Kogum inimesi, suguvõsa, võib ka olla vägev ja veel suurem inimeste kogu, rahvas, võib olla vägevam kui mõni teine samasugue kogu. Sellisest vägevusest võib tuleneda vägivald ja sageli tulenebki. Aga nii ei pruugi ilmtingimata alati olla, kuigi paljud liiga tihti peksasaanud viimases väites kahtlevad.
Vägi on inimeses kaasasyndinud, seega on tema suurus tegelikult ja
tegevuslikult muutumatuna võetav suurus. Väe avaldumine seda ei ole. Inimene on mõnikord väge täis ja mõne inimese vägi, olles iseenesestki teiste inimeste vägedega võrreldes suur, on alati toimimis- ja avaldumisvõimeline. Selle kohta öeldakse väekas, mitte vägev.
JÕUD
on midagi muud. Erinevalt väest võib jõudu lisanduda ja jõust võib kergesti ilma jääda. Annab jõudu, jõud kadus ära, äkki sain kustki jõudu tunnistavad seda. On arukas, kui inimene vahel kogub jõudu. On kenaks kombeks soovida jõudu!
Vägi ja jõud on omavahel seotud, nad ei ole aga sama. Vägeval enamasti on kyll jõudugi rohkem kui väetil (väeti, so väetu).
Vägi ei ole ainult inimesel, vägi on ka puul, elajal, jõel, mäel, kuul ja
taevatähtedelgi. Väed mõjutavad lakkamatult yksteist, vägevamad mõjutavad eriti vägevasti väetimaid.
Oma väele hoolega jõudu juurde kogunud inimene võib õppida väge nägema. Näiteks teise inimese väge, puude ning elajate väge. Võib olla seda nähtavat väge või väe selliselt nähtavat vormi kutsutaksegi õhtumaises tänapäevakultuuris aura. Või kui see seda ei tähenda, ei oska kyll aru saada, mida aura peaks tähendama.
JUMI
Väge ja jõudu tunneb ja teab igayks, saab aru ka, kui tahab aru saada ja mõtleb sygavamalt järgi. Nendega seostub aga kolmas asi ning see on palju salapärasem ja pole nii kergesti mõistetav. See on jumi. Oskame kyll öelda, et asjal on jumet, või nägi õige jumekas välja. Rohkem ei tea me sest asjast aga suuremat midagi.
Jumi seob väge ja jõudu. Võid olla iseenesest väekas, võid olla vägev, aga kui sul on asjad kehvad jumega, ei ole sul jõudu. Sa ei saa jõudu koguda ning keegi ei saa sulle anda sul puuduvat jõudu. Sel juhul on asi jumalas.
JUMAL
ei ole muidugi ainuline mõiste, ei ole ta aga ka selgelt mitmuslik või olemuselt kollektiivmõiste. Samas võib kõnelda ka jumalatest. On veejumal(ad), on võimalik kõnelda maajumala(te)st, aga peamiselt on jumal(ad) taevane asi. Päike läheb igal õhtul jumalihe, see on siis jumalatesse. Jumestamine kui osa kosmeetikast on selgelt eestikeelne sõna. Maakeeles sellist tähendust sel sõnal olla ei saa. Ei oskakski öelda, mida võiks teoreetiliselt–keeleliselt võimalik sõna jumestama maakeeli tähendada, mõistus ei võta kinni. Või, kui ehk on olemas maagiline värvaine ja on olemas toiming, kus näo
värvimine annab jumele lisa, seega võimaldab koguda või kinni hoida jõudu, vältida või vähendada jõu kadumist. Kui see on nii, siis meie rahvas on selle kyll unustanud, teised, indiaanlased näiteks, on seda aga tundnud ja teadnud.
TAAR
Paljukõneldud, vaieldud ja mitmetimõistetud taar. Asja teeb isesuguseks veel seegi, et taarausulised kasutavad teadlikult arhaiseeritud sõna- või nimekuju Taara. Kysimus on muidugi keele eri arenguastmeis. Tuleb tõdeda, et iga keel areneb pidevalt muutudes, selle pideva arenemise jooksul on keelt võimalik teatud tahtliku lihtsustamisega jagada etappideks, et eelneva, või veel
enam yle-eelneva ajastu – etapi keelendid mõjuvad antud keeles võõrkeele elementidena. Eristatakse ju ladina keelt itaalia keelest, uuskreeka keelt vanakreeka keelest, sanskritti hindi keelest. Tuntud on näiteks vene keeles väga levinud eri etappide sõnade rööbitine kasutamine mõningase omavahelise tähendusnihkega: gorozanin
(linlane) – grazdanin (kodanik), volostj (väike admin. yksus) – vlastj (võim) jne.
Eesti keeles ei ole selline asi levinud, maakeeles võrdlemisi võimatu. Et see ei ole eriti võimalik, seda tõestavad muide ka taarausuliste vastavate sõnade taara ja ahti keeleline saatus ise. Mõlemad olid ju enne maakeelele, välja arvatud regivärsikeel litentia poetica
mõttes, yldomast lõpukadu kolmanda ehk vististi siis pigem 2 2/3 vältes. Tänapäevases (s.o. arenguetapi mõttes) olid need sõnad sunnitud võtma teisevältelise kuju taarat ja ahtit. Maakeele õiged (jälle etapi mõttes) kujud on taar ja aht, omastavas järelikult taara
ja ahi ning osastavas taara ja ahti.
Et käesolevaga käsitame ainult maausu mõisteid, on mõisteks, mis vajab seletust taar. Taara tuleb tajuda kui kõige oleva telge, kõrgeimat printsiipi, suurimat teadmatust, oleva algust ja lõppu, ylimat väge. Me ei saa hinnata taara heaks ega ka kurjaks, kuigi taarast tuleneb harmoonia kõigis maapealseis ja taevastes asjades ja sellisena on tinglikult käsiteldav hea algena. Teisiti ja tegelikult võime ytelda, et taarast tuleb kogu olemise mõnu, kõigi kurgemiste mõnu.
MÕNU
ongi yks viis, kuidas taar väljendub, teine on jumi. Tõttöelda on jume ja taara vahekord raskesti sõnadesse valatav. Mõneti ongi võimalik käsitella neid kaksikmõistena: jumi-taar.
TEE
Kolmas viis taarale väljenduda on tee. See on see, kuidas kõige ja kõigi olema telg jõuab nendeni, kes oletsevad taaras ja olenevad temast. Tee on kõigi kurgemiste taarast tulnud suund ning voolu-säng (kulgema on eestikeelne sõna, päritolult soome laen, maakeeles on sama sõna kurgema). Tee tundmine, temast arusaamine ongi teedamine, mis maakeele olemasoleval
etapil on lyhenenud vormiks teadmine. Kes mingis suunas on mingite teede tundmises midagi saavutanud, on teadur. Kuid see, kes kogu teadmast midagi teab tee enda mõttes, on seevastu teadmamees (või ka teadmanaine).
Kui me kõneleme muude uskude mõnest mõistest, siis hiina tao on ehk kyllaltki tõlgitav maakeelde mõistepaariga taara tee.
Selle suure tee osad vähemad teed. Lõpuks on igal liblikal oma tee, tähel oma tee, oma tee on igal inimeselgi. See on inimese tee või ehk mehe tee või naise tee. Seda on antud käia või kurgeda. Ehk ka näiteks sõjamehe tee ning muidugi nõia tee. Nõia tee on mõnele
inimesele antud ja tal tuleb seda käia, niisama kui meesinimene käib mehe ja naisinimene naise teed. Kõik see on antud suure tee osana, kõik käib oma teega koos suurt teed, niihästi liblikas, nõid, kui ka naisterahvas. Nõndaviisi, inimesel, luigel ja konnal on igayhel oma kaasaantud kindel vägi.
Kui tal on jumega kõik korras, tal on jume(t), siis võib tal olla jõudu, ta saab jõudu koguda ja ta võib näiteks jõudu hoides käia oma inimese, luige või konna teed. Nimelt tee teadmisega saab korrastada oma suhet jumega, eks sedakaudu ka taaraga või vähemalt jumi-taaraga.
Teadmaga leiame kurgemiste mõnud ning mõnutsi tunneme jumet.
HING
Igal asjal on oma hing. Vägi ja hing pole sama, kuid nad on lähedalt seotud. Jõud on samuti ju veel enam hingega seotud, võime kõnelda hingejõust. Hing võib ihust lahkuda, ta võib tagasi tulla või ära jäädagi. Siis on tulnud surm, eriti kui teine hing või hinge osa, leil ka lahkub. Leil on lämmihing või tulihing, kui leil läheb välja, ei saa hing ihusse enam tagasi.
Puul on puuhing, metsal on metsahing. Me ei tea kuidas, aga metsahing võib olla koos väega ja siis see vägi võib saada jõudu ja hoida jõudu. Lõunapoolne ja kirdepoolne maarahvas nimetab siis seda väge või neid vägesid koos metsahingega või metsa-naishinge ja metsa-meeshingega siis metsaemaks ja metsaisaks, rõhutades seega, et nende osadusest synnivad ja kasvavad puud ja kõik muu, mis kokku on mets.
Põhjapoolne ja läänepoolne maarahvas nimetab samu asju metshaldja(i)ks, rõhutades seega metsa, tema puude ja elajate haldamist, valitsemist-juhtimist.
Usutakse, et haldjas võib metsast lahkuda. Sel juhul mets jääb kiratsema ja/või temasse läheb mingi kurjus, see tähendab mingi metsa jaoks väär vägi.
Meie lõunapoolne rahvas ei arva vist nii, kui ikka metsa-ema lahkub kyll siis kooleb kohe ka kogu mets. Me ei tea kummal õigus, kyllap vist mõlemal.
Kui vägi ja hing on koos, võib asi võtta inimesest nähtava kuju. Või on ehk nii, et mõni inimene võib tajuda (näha) hinge ja temaga yhinenud väge inimesekujulisena, või siis mõne linnu või elajakujulisena. Kyllap selline nägemine nõuab oskust ja jõudugi.
VAIM
on miski, mis sarnaneb jõuga, või on vaimujõud, või ongi vaim ise yks osa (eriliik) jõude. Inimene võib olla vägev, tal võib olla palju jõudu ja hingejõudu, ent samal ajal võib ta olla vaimust nõder. See tähendab, et tal ei ole vaimujõudu.
Võib olla vaimukas, võib mõni olla vaimust vaene, või mõni olla koguni tyhivaim. Vaimu võib vaevata kuni vaevataval hing sees.
Pole selge, mis on vaimulik seisus, vaimulikud laulud. On see lihtsalt tõlkelaen, loodud võõraste poolt maakeele eesti keeleks kujundamise ajal. Või on ehk sinnakanti tähendusvarjundeid olnud ka sõnal enne seda. Me ei saa sellest vist kunagi enam aru.
Igaks juhuks on vist kindlam kõneleda kiriklikust seisusest, kirikulauludest jne. Seda enam, et need laulud enamaltjaolt pole näiteks vaimustavad ega ka vaimukad ja sageligi on nad vähese vaimsusega.
Sedakorda on siis ratsutatud läbi mitmete sõnade või siis maausu mõistete. Mitmedki olulised sõnad jäid kyll käsitamata. Loodetavasti on see võimalus või tõuge Maavalla Koja liikmeile, vastavad sõnad
ja nende sõnade ymber keerlev osa keelest yle ja läbi mõelda. Loodetavasti annab see meeldetuletav kirjutis ka meile täiendava võimaluse mõnikord mõnda asja ytelda praeguse aja kirjanduse ja käibekeele sõnadeta. On ju mõnikord ilmselt võimalik öelda, et ta oskab näha teise inimese väge või, et puude jõud annavad metsa-inimestele jõudu juurde, selle asemel, et tarvitada sõnu aura või energia või energeetiline väli.
Kas mentaalne energia on vaimujõud , selle yle võib muidugi lõputult vaielda. Vaielda ju võib, aga see ei ole sedakorda tähtis. Tähtsam näib see, et maausku kalduv inimene võiks teise omataolisega mõtteid jagada ning vahetada maakeele
abil, keele, mille sõnade tähendusvarjundid on talle maast madalast tajutavad, aga mitte tingimata uppuda ladina-, kreeka- ja sanskritipõhjalisse terminoloogilisse sohu, kus iga sisuline jutuajamine kipub yheksal juhul kymnest väsimusest vaibuma peale terminoloogilisi täpsustusi.
Selle kirjatyki tahaks sedapuhku lõpetada tõdemusega, et iga sõnavara täpsustub kasutamise käigus, see tähendab: mida enam me väljendame oma mõtteid selges maakeeles, seda enam maakeelest saab maa-keel ja seda ka maausu sõnumitkandvas mõttes.