Tõesti
"
Sormin soitti Väinämöińi,
Kielin kandeleh pagizi."
(SKVR I1
2. Kellovaara. Borenius II, n. 170. - 15/8 1872.
Miihkalińe Simana.
Kilpalaulu - Väinämöinen meressä - Kantele.)
"Sano vanha V[äinämöine]n:
65 "Oi sie emon ainut,
Tuo sie luikku lehmän luuta,
Kantervo kalan eveä.
Lain mie
soiton sormistani,
*Käsin kantervon asetan*."(SKVR I1
1. Kellovaara. Lönnrot A II 9, n. 12. - 24/4 1835.
Miihkalińe Simana. - Mp. metsäpirtissä Tsirkkakemin ja Jyskyjärven välillä.)
See iseenesest muidugi ei tõesta, et karjalased on kannelt näppinud erinevalt "eestlastest", kes on kannelt peksnud. Ka karjala näppetehnika võib olla mõjutatud mõnest viikikngiharfist vms ja sealgi võidi varem peksta. Pealegi (Karuse)"Hakas sõrma
sõittelema" on isegi sinu pildil olemas. Ma ei tea küll kuidas "kitara" ja "lüüra" oli seotud selle ehk teise kreeka hõimuga, kuid "kannel" ja "kantele" on päris ilmselt sama sõna eri kujud erinevais läänemeresoome murdeis ega tähista ühe rahvarühma kahte erineva võttega mängitud pilli.
Ma ise mängin kannelt üsna kehvasti, aga ma peksan ja näpin (ka pöidlaga) läbisegi vastavalt tujule ja vajadusele ega arvagi, et ma peaks tingimata Väinamöist või Vanemuist taaskehastama.
Lihtsalt väitsin, et toonika, dominant ja subdominant akordide vahetamine katmistehnikas ei ole mingi üldinimlikult suvalises maailmanurgas leiutatav teadus vaid tuleb otseselt renessansi JÄRGSE Euroopa kõrgkihtide moest, kuigi Rameau seob oma põhimõtted looduslike osahelide vahekordadega.
[
fr.wikipedia.org]é_de_l'harmonie_réduite_ā_ses_principes_naturels
Setu või mordva laulu harmoonia erineb sellest põhimõtteliselt.
Mina akordide järgnevusi ei tunne ja lihtsalt tõmban üle keelte nii, et viisis oluline keel jääks viimasena kõlama (TÄNU Sinu õpetusele!) ja ülejäänud lihtsalt kõlavad kaasa. Seejuures vaatan, et kõrvutised keeled ei kõlaks korraga vaid oleks kaetud vähemalt üle ühe. Sinna siis näpin üksikuid keeli vahele mõlema käe sõrmede ja pöialdega.
Ma ei kujuta isegi ette, kuidas me võiks "taastada" kunagiseD kohalikud mänguvõtted.
Ma ei näe ka esitatud värssides mingit keelelist vihjet, mis paneks arvama, et need pärinevad ristimise eelsest ajast.
Meie regivärsikogud on sadu aastaid hilisemad maarahva kokkupuudetest linnarahva tsitritega:
[
de.wikipedia.org]
"Der Ausdruck
Zither geht auf das griechische Wort
Kithara zurück."