Eesti Rahvaluule Arhiiv
Tartu < Tallinn 1985:
Hea haldjas tihti lendas üle selle maa
ja ikka hüüdis abitult: „Ei saa, ei saa, ei saa!“
Ei iialgi ma rooma Rooma,
ei iialgi mind Poolas pooda,
ei koini ma Pariisis hoora –
ennem ma jään Eestimaale jooma.
Ei mind ei hoia käsirauad,
ei kaagid, okastraadid, sauad.
Kõik see ilm on minu riik –
siiski veel ei läheks siit.
Ei iialgi ma rooma Rooma...
Kõik need lõoksed, ööbikud ja käod,
kummaliselt tuttavlikud näod,
päevatõus kui mustasõstramoos
selles kaoses hoiavad mind koos.
Ei iialgi ma rooma Rooma...
Maarjamaa peal seistes kaua,
hingetoru tuules laulmas,
taeva Päike on me viit –
siiski veel ei lähe siit.
Ja midagi on veel, mis tuleb hoota
kõigest läbi kiirgudes, kui loota
mõttele, mis olla võib su piik,
igavikule, mis algab siit.
Ei iialgi ma rooma Rooma...
Lavakunstikooli lõpetamise ajal koos kursusekaaslastega loodud laulu esitas Jaak Johanson vendadega Tartus eesti folkmuusika kontserdil Vanemuises 1985, kui õhus oli veel ja juba mõndagi. Aplaus ei lõppenud. Salvestas Jaan Malin. RKM, Mgn. II 4488 (8):
[
kivike.kirmus.ee]