"Muidu mina olen Annetädi kõigile! Terve kõik, ma ei tea, kõik teavad, kõik ansamblid ja kõik ja kõik kutsuvad; Annetädi. Ma olin siis juba Annetädi kui te hakkasite käima ja noh, nüüd olen ka!" Ütleb Annetädi, ehk Anne Sepamägi, ning õpetab ja laulab meile vanu laule mis jäänud meelde lapsepõlvest - isast, onust, isegi naaberkülast. Ja Leegajuse päevilt. Laulud on Annel hinges, mõtteis ja kindluse mõttes ka vana ajalehe vahel ruudulistel kaustikulehtedel, mõned meenunud sõnad on kirjutatud üles kiiruga, nii et ei saa isegi enam käekirjast aru - mõnikord ju tuleb laul meelde une pealt, nii et kaustik peab pidevalt sängi kõrval valmis olema - parem varblane pihus kui kümme katusel. Ka jutud on Annetädil südamlikud ja paeluvad. Meie kuulame. Laulame kaasa...
|