Hakatuseks variant Omskist Zolotaja Niva külast (ERA, DAT 24 (33); [
www.folklore.ee]), mille Tintura ka võrdlemisi tuntuks laulnud:
Jumalaga, üksik talu,
jumalaga, vana saun.
Lahkudes ei tunne valu,
ei ka meele tuleta.
Kui ma kallist isatalu
jumalaga jätsin ma,
tundis minu süda valu,
mis ei või ma ütelda.
Väravast ma välja sõitsin,
sõitsin seltsis vennaga.
Sõitsin üle nurmeselja,
kust veel kodu silmata.
Oh kui ilus on kammuunas
koiduajal töödata.
Laial nurmel laulukajal
uusi sihte ajada.
Suurtel peksumassinatel
kitsas oli külatee.
Maad ei olnud traktoridel
künda talupõldudel.
---------
Eelmisest kergeste varieeruv "Head aega, üksik talu…" (ERA, FAM 9 (56); [
folklore.ee])
Iad aega üksik talu, maha jätan vana saun.
:,: Lahkudes ei ole valu, ei teid mielde tuleta. :,:
Oi kui ilus on kamuunas koidu ajal õisata.
:,: Laial luhal nurme kaja uusi sihte ajades. :,:
Suurte peksumasinatel kitsas oli külateel,
:,: maad ei olnud traktoritel künda talupõldudel. :,:
Iad aega üksik talu, maha jätan vana saun
:,: Lahkudes ei ole valu, ei teid mielde tuleta. :,:
---------
Alternatiivne, "kamuuna-vabam" variant, mille autoriks vististi Kunda köster Jaan Speek (leitud "Huvitaja. I jagu", 1931, lk 117)
1. Jumalaga, metsasalud, haljad künkad, heinamaad!
Jumalaga, naabritalud, viljaväljad, kauged ra'ad!
2. Võõra linna kõrged seinad pea mind vastu võtavad.
Kaugel säält on haljad heinad, võsad, aasad, allikad!
3. Vaat sääl paistvad kuuseladvad nagu tornid toredad,
lehkvaid põõsaid kinni katvad kasekroonid kohavad.
4. Lepametsa lahkes vilus maasikmarju suvel sõin;
ojast, mis nii selge, ilus, tihti käe ja suuga jõin.
5. Jumalaga, metsasalud, haljad künkad, heinamaad!
Jumalaga, naabritalud, viljaväljad, kauged ra'ad!