Hakatuseks variant Omskist Zolotaja Niva külast (ERA, DAT 24 (33); [www.folklore.ee]), mille Tintura ka võrdlemisi tuntuks laulnud:

Jumalaga, üksik talu,
jumalaga, vana saun.
Lahkudes ei tunne valu,
ei ka meele tuleta.

Kui ma kallist isatalu
jumalaga jätsin ma,
tundis minu süda valu,
mis ei või ma ütelda.

Väravast ma välja sõitsin,
sõitsin seltsis vennaga.
Sõitsin üle nurmeselja,
kust veel kodu silmata.

Oh kui ilus on kammuunas
koiduajal töödata.
Laial nurmel laulukajal
uusi sihte ajada.

Suurtel peksumassinatel
kitsas oli külatee.
Maad ei olnud traktoridel
künda talupõldudel.

---------

Eelmisest kergeste varieeruv "Head aega, üksik talu…" (ERA, FAM 9 (56); [folklore.ee])

Iad aega üksik talu, maha jätan vana saun.
:,: Lahkudes ei ole valu, ei teid mielde tuleta. :,:

Oi kui ilus on kamuunas koidu ajal õisata.
:,: Laial luhal nurme kaja uusi sihte ajades. :,:

Suurte peksumasinatel kitsas oli külateel,
:,: maad ei olnud traktoritel künda talupõldudel. :,:

Iad aega üksik talu, maha jätan vana saun
:,: Lahkudes ei ole valu, ei teid mielde tuleta. :,:

---------

Alternatiivne, "kamuuna-vabam" variant, mille autoriks vististi Kunda köster Jaan Speek (leitud "Huvitaja. I jagu", 1931, lk 117)


1. Jumalaga, metsasalud, haljad künkad, heinamaad!
Jumalaga, naabritalud, viljaväljad, kauged ra'ad!

2. Võõra linna kõrged seinad pea mind vastu võtavad.
Kaugel säält on haljad heinad, võsad, aasad, allikad!

3. Vaat sääl paistvad kuuseladvad nagu tornid toredad,
lehkvaid põõsaid kinni katvad kasekroonid kohavad.

4. Lepametsa lahkes vilus maasikmarju suvel sõin;
ojast, mis nii selge, ilus, tihti käe ja suuga jõin.

5. Jumalaga, metsasalud, haljad künkad, heinamaad!
Jumalaga, naabritalud, viljaväljad, kauged ra'ad!

Huvitajas ilmus tuntuid laule küll. Viimane on luuletus Jaan Leidinilt (Speek) (1866-1921), küll mitte Kundast, pealkirjaga: "Maalt lahkumine", ilmunud juba 20 saj. teise kümnendi alul. Ent see ei ole seotud kahe eelmisega.

Järelehüüe Leidinile:
[dea.digar.ee]-------------

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Isatalust lahkumine

Kui mu kallist isatalu
Jumalaga jätsin ma,
Tundis minu süda walu,
Mis ei wõi ma ütelda.

Wärawalt ma üle wälja
Sõitsin wenna saatusel;
Sõitsin üle nurme selja,
Kust weel kodu nähtawal.

Wend mulle ütles: „ära nuta,
Ära enam kaeba nii!"
Mina wastu: — ära rutta,
Siit näen kodu wiimati!

Hoia hobust kinni wäha,
Las' mind waata tagasi,
Ehk ei saa ma enam näha
Isatalu ialgi!

Jumalaga, isamaja,
Armsad kohad, karjamaa!
Taewas anna, mis teil' waja,
Jumal teid küll õnnista!

Mihkel Weske

[dspace.ut.ee]

[vaimuvara.ee]

1937 laulis Viisimaa plaadile: "Minu armas kodutalu", millel ka paraleelversioon samast ajast Vintersi viisiga Lätis - Mēnesnīcā, millega lauldi ja lauldakse Eestis palju erinevaid sõnu. Sellised sõnad olla teinud Tõnopa:

"Minu kallis kodutalu
ei läe meelest iialgi!
Karjakoppel, kasesalu
jäävad armsaks alati.

Vana längus rehetare,
karjalaut ja saunahütt
tööd teeb hoolsalt talupere,
ringi uitas vana ätt.

Ema arm siin lapsi paitas,
isa põlvel kiigutas,
töö ja hool meid elus aitas,
mure meesteks kasvatas

Nüüd mina hulgun laias ilmas,
olen ilma koduta
ja kuum pisar läigib silmas,
kui see peale mõtlen ma.

"Rahvas" kirjutab tihti juurde sõnu ja muudab, kirjutab täiesti uusigi. Nõukogudeajal olla lauldud: "kommunism mult talu võttis, ühes maa ja varaga, stalin siberisse saatis neid, kes hoolsalt töötavad", samuti:

Jumalaga, kodutalu
jumalaga, vana saun.
Lahkudes ma tunnen valu,
mõttes teid veel meenutan

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _