Sutlema vallas Puntsu talus
elas Sohvi noor ja ilus.
Isa tõi linnast sarjakere,
ütles, tütar hüppa üle.
Ta kehast oli paks ja puusakas
ja näost oli heleroosakas.
Vaevalt sai tema leerist lahti,
juba pidas poiste jahti.
Sohvi isa kuri oli
Sohvi sahvri kinni pani.
Tal oli peigmees igas vallas,
mõni sõitis saksa tõllas.
Igal pool teda poisid vahtsid,
Rapla köster ka teda tahtis.
Karja poisse kaasa võttis
ja siis tammikusse tõttis.
Seal siis algas armutöö,
mis seal kestis terve öö.
Sohvi isa hommik vara
juba uni läinud ära.
Ümber toa tema ringi vahtis,
rukkirehte peksa tahtis.
Kell oli seitse Sohvi tuli,
pea oli märg ja väsind oli.
Tal kaela peal oli suudlusemärk
ja seljas lõhkikistud särk.
Pagan võtaks armujahti,
pea tal märg ja kõht oli lahti.
Sohvi ümber naisteturg,
tulemas oli toonekurg.
Siis kahtlus langes minule,
suur vinn oli kasvand ninale.
Ei mul muud siis üle jää,
muud kui võta Sohvi ää.
Nüüd suudlen Sohvit iga päe
ja teisi naisi ma ei näe.
Seda laulu lauldi Hageris vanasti kah aastatel 1920. - 1930. Ja mina seda Sohvit ei mäleta, aga minu isa rääkis, et see Puntsu Sohvi olevat tõesti olnud üks neiu sääl vanasti.
RKM, Mgn. II 1964 f < Tallinn < Hageri - I. Rüütel ja E. Tampere < Laine Mesikäpp, 54 a. (1971)
Laul ise on küll tüüpvärsse täis, neid on tulnud lauludes ette küll ja küll, mahlasemad neist korduvad ka täiesti teise sisuga tekstideski.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _