1920-ndate aastate lauluvihikus sattus ette selline tekst. Ilmselt on tegemist tõlkega, mis on üllatavalt kvaliteetne, nagu elukutselise luuletaja tehtud.Kas keegi teab originaali?
Sonjale
Lõputumalt laiutavad stepid
seal lumes igaveses Siberis,
ja kaljud järsud nagu põrgutrepid,
ei kutsu lilli ellu päiksekiir.
Üks onn seal aknani on tuisat lumme
ja mees seal sees, ta istub vangirüüs,
ta silmad palavikus näevad vaime,
ja vaikselt kostab ta suust üks hüüd:
Sonja, Sonja, sinu juukseid, huuli
suudlen tuhat korda vaimus veel.
Ei sind unusta ma iial, kallim,
kuni lõpeb minu raske elutee.
Sonja, Sonja, aastad mööda läevad,
sind vaid kutsumas mu ainsam hüüd.
Kas kordki kuuled minu häält veel nutmas,
enne kui mind katab surmarüü?
Kord me olime kui mees ja naine,
ma armastasin ilma peal vaid sind.
Kuis võisin arvata, mu kallis, ainus,
et teisele sa olid andnud end?
Teid kahekesi nägin, huuled huulil
ja tema kätt sind õrnalt embamas.
Siis meeleheites noa lõin võõral rindu,
nüüd mõrtsukana piinlen ma siin maas.
Sonja, Sonja, sinu juukseid, huuli…
Mis on sinust saanud ja kus viibid,
sest mingit teadet pole saanud ma.
Vaid relvis kasakad ja näljas hundid
siin lumemeres ümber hulguvad.
Ja kuigi minu pilt on kustund sulle,
las õitsma õnn siin ilmas sulle jääb.
Su juurde tulen veelkord südaöisel tunnil,
seni kostku sulle vaimus vaid mu hääl:
Sonja, Sonja, sinu juukseid, huuli…
Kas originaaliks võiks olla mõni vene romanss?