See vana külavahelaul oli eekujuks Henno Käole, kui ta kirjutas sõnad Kukepillide laulule "Puhub tuul". Meloodia võib olla võetud rootsi rahvalaulult "Per Ols Per Erik", millest juutuubis saadaval mitmeid näidiseid.

Puhub tuul ja tormimärku annab
päikest pimestab üks piksepilv
mühav meri laintel laevu kannab
meremeest ei kohuta see ilm.
Julgelt astuvad nad laevast luupi
vôtvad sihi sirgelt sadama
julget meremeest ei ükski asi
ei torm, ei lained ei suuda hirmuta.
Sadamat, kus noored mehed sôudvad
kutsutakse Muhu-Kuivastu
ja kui nemad sadamasse jôudvad
tervitab neid mitme neiu suu.
Halba nendest tôesti ma ei räägi
ainult tôtt ma tahan tunnista
mis ma oma silmaga kord nägin
kui kohtasin seal selle neiuga.
Ennast teistest ninakamaks pidas
tantsul kôrtsukambris ôhtu a’al
kuni noormees teda hoovi vedas
kompveki eest oma ilu müütas seal.
Vaevalt said nad oma tööga valmis
kui teda jälle taga kaevati
hoovis ootas ees ju teine kallim
seal veski all teda jälle vaevati.
Nônda kestis kogu ôhtu aja
kuni sôiduks märku anneti
austajaid tal kogus peale saja
meeste vahel ta silda kanneti.
Aga nüüd, kui vaatad tema nägu --
itsi vajunud kui vana torupill
kondid välja paistvad parasjägu
käies kerkib maanteelt tolmupilv.
Hästi tihti tôstab tema jalga
justkui ôpetatud hobune
noored mehed on talle tänu vôlga
teises ilmas ainult maksab see.
Peetrus hüüab taevaukse vahel:
“Tule siia, kaeblik neiuke
ära seisa kauem kahevahel
sind ootamas on hingepeiuke!”
Kompvekikott on sulle valmis pandud
taevariigis kahevakane
ka “ihumôek” ei ole rooste läinud
mis maa peal maitses sul nii armsaste!”

See on Muhu laul. "Külalaulikusse" jõudis selline variant:

Puhub tuul ja tolmupilved lendvad,
päikest pimestab üks piksepilv.
:,: Mühab meri, laintel laevu kannab,
merimeest ei kohuta see ilm. :,:

Julgelt astuvad nad laevast luupi,
selgel sihil sõitvad sadama.
Julget merimeest ei ükski asi
naljalt ka ei jõua hirmuta.

Sadam, kuhu julged mehed sõudvad,
kutsutakse Muhu Kuivastu.
Kui nad sadamasse sisse jõudvad
tervitab neid mitme neiu suu.

Teiste hulgast paistab mulle silma
neid kui viltu vajund saapakand.
Noore mehe rinnale end toetab,
teistest ninakamaks peab ta end.

Suve ajal käivad neiud linnas,
suveriides, nii kui voorus on.
Aga siinsed Muhu saare neiud -
neil nabaaugust saadik lahti rind.

Jupka vaevalt kintsud kinni katab,
pead tal ehib kübar suline.
Tema järel noorte meeste karjad,
kompvekikott käevardes vakane.

Hambad suus kui nöörimise tukid,
mis roostetand kompvekisöömaga.
Lugemata arvul veel need nakid,
mis ühendab mind selle neiuga.

Halba mina temast küll ei räägi,
ainult tõtt ma tahan ütleda.
Mis kord oma silmaga ma nägin
teemaja hoovis selle neiuga.

Ehk ta end küll ninakamaks pidas,
kõrsukambris tantsis õhtuaal.
Kuni noormees teda hoovi vedas,
kompveki eest ta ihu müütas seal.

Vaevalt sai ta selle tööga valmis
kui teda jälle taga kaevati.
Väljatulles, ees tal jälle kallim -
veski all põllul uuest vaevati.

Nõnda tõmbab tema kogu aja,
kuni sõiduks märku anneti.
Austajaid ta korjas ligi saja,
mitme vahel silda kanneti.

See ei olnud ainukene õhtu,
mis on temal elus ette tulnd,
aga ikka leiab tema rohtu,
et sest miskit pole välja tulnd.

Aga vaatame kord tema kogu,
eest vajund, niikui torupill.
Nukid tagatsi ka parasjagu,
käies kerkib maapealt üles tolm.

Hästi tihti tõstab tema jalgu -
nii kui väljaõppind hobune.
Noortel meestel jääb tal tänu võlgu,
teises ilmas eest ei kadune.

Peetrus hüüdis taevaukse vahelt:
"Tule siia kurblik neiuke,
ära seisa kauem kahevahel -
sind ootab siin sinu armas peiuke!

Kompvekikott on ammu valmis pandud
taevariigis kahevakane.
Ihumõõk ei ole roostetanud,
mis õitses maa peal tihti sinule!"

Mõned salmid olid veel, ent neis ei olnud mingit loogikat ega riimi, ju siis oli va karjajaak oma improviseerimis- ja riimiusinusega platsis..

Aga Kukrid jätsid lihtsalt sealtmaalt laulu katki kus asi enam lavale ei kõlvanud. Too marsilikkus aga nende töötluses on nüüd küll viiekordse vindiga.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Viis on tõesti väga sarnane, ma olen varem arvanud, et too viis on teisend K.A.Hermanni (kahasse rahvasuuga) "Määramata mures hüüdvad huuled" laulust mis on ka paljudele lauludele ülekantud üldviis.

Aga muidugi üks ei välista teist. Kui Per Eriku autori Dan Anerssoni (1888-1920) sõnad lauluks said, siis võis ka ju kasutusse minna rahvaviis, mis oli tuntud mitmelpool lahte.

Mereäär Meelis laulis oma meestega seda täit lugu ning kõneles nende lugude ajaloost, ehk on seal kuskil mäludes veel autor ja saamislugu olemas..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Meelise käest saingi 1928 a. lauluvihikusse tähendatud sõnad. Laul pidi olema tehtud kellegi üsna konkreetse neiu mahategemiseks, kes noormehe lähenemiskatseid olevat tõrjunud.

1. Tormab tuul ja tolmupilved lendvad,
Päikest pimestab üks piksepilv.
:;: mühav meri laintel laevu kannab,
Merimeest ei kohuta see ilm.:;:

2. Julgelt astuvad nad laevast luupi,
Sihtis sõudvad otse sadama.
:;: julget merimeest ei ükski asi
Naljalt ka ei jõua hirmuta.:;:

3. Sadam kuhu nemad sisse sõudvad
Kutsutakse muhu- kuivastu.
:;: kui nad sadamasse sisse sõudvad,
Tervitab neid mitme neiu suu.:;:

4. Teiste hulgast paistab mulle silma
Neid kui viltuvajund saapakand.
:;: noore mehe rinnale end toetab
Teistest ninakamaks pidades.:;:

5. Suveajal neiud käivad linnas
Suveriides, nii kui voorus on.
:;: aga siinne muhu saare neiu,
Nabaaugust saadik lahti rind.:;:

6. Jubka vaevalt kintsud kinni katab,
Pead tal ehib kübar sulgine.
:;: tema järel noorte meeste karjad,
Kompvekikott käevarres vakane.:;:

7. Hambad suus kui nöörimise tukid,
Mis roostetan kompveki söömaga.
:;: lugemata arvul veel need nakid,
Mis ühendab end selle neiuga.:;:

8. Halba mina temast küll ei räägi.
Ainult tõtt ma tahan ütelda,
:;: mis kord oma silmaga ma nägin
Teemaja hoovis selle neiuga.:;:

9. Ehk küll ninakamaks ta end pidas,
Kõrtsu kambris tantsis õhtu aal.
:;: kuni noormees teda hoovi vedas
Kompveki eest seal ihu müütas ta.:;:

10. Vaevalt sai ta oma tööga valmis,
Kui teda juba taga kaevati.
:;: õue tulles ees tal jälle kallim,
Veski all põllal uuest vaevati.:;:

11. Nõnda võttis ta kõik selle aja,
Kuni sõiduks märku anneti.
:;: austajaid ta leidis ligi sajad,
Mitme vahel silda kanneti.:;:

12. See ei olnud ainukene õhtu,
Mis on elus temal ette tuln.
:;: aga ikka leiab tema rohtu,
Et sest miskit põle välja tuln.:;:

13. Aga vaatame kord tema kogu,
Eest vajund nii kui torupill.
:;: nukid tagatsi ka parasjagu,
Käies kerkib maanteelt üles tolm.:;:

14. Hästi tihti tõstab tema jalgu,
Nii kui väljaõppin hobune.
:;: noortel meestel jääb tal tänu võlgu,
Teises ilmas eest ei kadune.:;:

15. Peetrus seisab taevas ukse vahel:
„tule siia, kurblik neiuke,
:;: ära seisa kurvalt kahevahel,
Sind ootab siin ju armas peiuke!“:;:

16. Kompvekikott on ammu juba valmis
Teises riikis kahevakane.
:;: ihumõõk ei ole roostetanud,
Mis maa peal tihti õitses õrnaste.:;:

17. Tormab tuul ja tolmupilved lendvad,
Päikest pimestab üks piksepilv.
:;: mühav meri laintel laevu kannab,
Merimeest ei kohuta see ilm.:;:

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _