See tekst leidub enne Esimest Maailmasõda kirjutatud lauluvihikutes. Paljude teiste nn. külavahelauludega võrreldes ei ole tekst eriti teravmeelne ja riimid eriti leidlikud, kuigi teema on originaalne. Arvatavasti on tegu algaja laulutegija esimese ja ka viimaseks jäänud katsetusega.

Mo noored sõbrad, teile ma
Tahan laulus lugu jutusta
Ja mis on alles üsna uus
Veel hiljuti see sündin Mu´us
Sel kahessakümne seitsmemal
Ma olen sündin Muhumaal
Selle väikse meresaare peal
Ma üles kasvasin ka seal
Seal isa kasvatan oo mind
Ja imetan mo ema rind
Jo noorest peast igal suisel aal
Olen reisin ära võeral maal
Ja nõnna oma mehe eas
Sui aegus oln põle Muhumaal
Siis õnnega kord kokku sain
Ja Muhus teenistusse jäin
Küll lühikeseks jähi see
Paekivi moa seest võtmine
Ja siiskid selle ajaga
Ma mõnda imet nägin ka
Nüüd laulan teil üht salmikest
Neist Muhu saare neiudest
Kes õitsvad Muhu saare peal
Kui istutatud roosid reas
Neist mõned õige ilusad
Kui kullerkupud õitsevad
Aga teised albi meelega
Neist tahan teile jutusta
Ja mis on veider lugu tõest
See juhtun minu oma käest
Kui olli laupa õhta käe
Ja looja juba läin oli päe
Et päeval küll oln raske töö
Ja liiga lühikseks jääb öö
Ei siiskid sellest oolin ma
Vaid ilma aega viitmata
Ma uude riide panin siis
Nii kuidas Muhus poiste viis
Ja tuhat-tulist justkut nool
Ma läksin teese küla pool
Ja otse sõnna perese
Kus elas minu armuke
Kui ukse taha jõudsin ma
Siis üüdsin, uks tee lahti sa
Ta ukse lahti tegi siis
Mind oma juure kambri viis
Siis riidest lahti võtsin ma
Ja tahtsin eita ingama
Aga napist ruumi olli seal
Sel neiu kitsa voodi peal
Võtsin neiu voodist sülle
Kandsin lauda peale üles
Siis voodiriided järel tõin
Ja kohe magama ma jäin

Nii puhkasin seal tundi kaks
Siis uni pealt mool ära läks
Ja nägin oma armukse
Kis värises nii irmsaste
Ta olli justkut kohkun lind
Ja kõvast kainlu võttis mind
Siis küsisin ma tema käest
Mo armuke, mul ütle tõest
Mis viga sool, et nõnda sa
Jo värised mo rinna na´al
Ta kostis, viga põle mul
Nii suure mehe külje all
Ma nägin ühte irmust und
Mis ehmatama panni mind
Ma nägin, et just armuta
Mo poole selja pöörsid sa
See väga kurvaks tegi mind
Kui jumalaga jätsin sind
Siis nägin ma sind mere peal
Kus laente kohin, tuule heal
So appihüidu segasid
Ja moole rasket kurbtust tõid
Nüid olen mina rõõmu sees
Kui näen, et oled jälle käes
Siis mulle jutu rääkis ta
Mis olli arusaamata
Ta küsis nõnda minu käest
Mis kasu oo so jõust ja väest
Sa oled reisin ilma sees
Ja lapsest saadik meremees
Kas lodja masti oled sa
Ka õppind püsti panema
Kui oo see töö sool tundmata
Siis mehe sugu põle sa
Sest lodjaga oo sõita hea
Sa võerale maale jõuad pea
Seal metsad paksud, pimedad
Ja orud irmus sügavad
Ei sõnna sisse paista päe
Vaid järjeste oo pime käe
Ma kostsin, armas neiuke
See töö oo võeras minule
Ta moole oopis tundmata
So jutust aru ma ei saa
Siis kostis neid, kas põle hull
Et üldse püksid jalgas sul
Nüüd soole selgest ütlen ma
Et aru peaksid soama sa
Ma enne valmis koolin sind
Kui omal naeseks võtad mind
Sest armas peig, ma palun sind
Et rõemusta nüid korra mind
Sa oasta minu juures käin
Ei ole ma veel seda näin
Et kindla armastusega
Mo juure tulnud oleks sa

Sa teotad oma vanemad
Kui sellest aru saavad nad
Et nõnda rumal oled sa
Ei oska pruuti armasta
Kuis vanas eas sa välja nääd
Kui nõnda rumalaks sa jääd
Ka seda moole rääksid sa
Et tahad mind sa kosida
Sool naeseks ma ei tule siis
Kui sool ei akka targem viis
Nüüd külimise aeg oo käes
Küll pärast lõikad õisates
Kui ädast sa ei aita mind
Siis änam ma ei taha sind
Ma rohkem ei või kannata
Pean teistelt abi otsima
Kui teine tüki valmis teeb
See ikka sinu kaela jääb
Mool olli sellest paha meel
Mis rääkis mool see neiu keel
Ja viha pärast ei võin ma
Tal vastu sõna ütelda
Siis kargasin ma üles maast
Ja panin riide nobedast
Kui seda ära nägi neid
Et minemas ma olli nüüd
Siis küsis ta veel minu käest
Kas lähed sa nüüd igavest
Kui kartsast alla tulin ma
Pruut vaatas kurva meelega
Tal silmad märjad nutuveest
Neid hoidis varjul minu eest.

Eks see lugu värsitehniliselt on krobelisevõitu küll, aga kõige suurem puudus on tal siiski paljusõnalisus, iga asja liiga detailne äraseletamine.