Et aru saada mõne laulu sisust ja tähendusest peab sellele lähenema mitmest küljest - mõistma tema lähi- ja üldplaani. Uurimisbinoklit üht ja teistpidi keerates leiab päris põnevaid seoseid, ehkki need suures plaanis ei pruugi palju tähendada. Põnev on ikkagi.
Kõigepealt lauljad - Eva Emers, 60 a.; Lotta Anderson, 70 a. (1911) . Lotta leiab esimese hooga kiirelt üles - sündis 17. dets 1840 Tarwal, Sangastes, vanavanemad Laatrest. Eva ent tekitab küsimusi, sellise perenimega inimesi ei õnnestunud leida kirikuraamatutest, seega kontrollisin EÜS’i käsikirjadest litereeningut, kus seisab tõesti: “Ewa Emers (60 a. wana) ja Lotta Anderson, (70 a. wana) Ala-Laose talus Sangaste wallas. Mõlemad on Sangastes sündinud, kaswanud ja laulud õpinud.” Nii et küsimus, kust üldse “Vive la compagnie” üldse Sangastesse sai, jääb esialgu õhku. Kui perenimi “Emers” on vääriti kirjutatud (Ewers/ Envers vms.) ehk lühend “Emersonist”, võib see viidata nt. Inglismaa päritolule ning millegipärast (võimalik, et nimemuutus) kiriku sünnimeetrikas märkimata. 1850-paiku sündinud Ewasid Sangastes on, ent mine sa võta kinni..
Laulu üldplaan/ makrotasand - esimene motiiv loob hooga unelaulu meeleolu ning see määrab laulust arusaamise. Tavaliselt sellega laulu tõlgendamisküsimus lõppeb ning edasine tõlkimine käib ainult läbi esimeste värsside etteantud “koodi”. Laul on ent selgelt kontamineerunud laulude rägastik, sellest ei ole võimalik aru saada; tuleb personaliseeritud uni, regi taga, siis saab unest hobune või mees ilma korralike hoburiistadeta, põrkab vastu puid ja maid ning hakkab siis kuud ning päikest kummardama, kusjuures ei ole aru saada, teeb seda hobune või mees. Laul lõppeb ilusa motiiviga päikese loojumisest, mis süvendab unelaulutunnet.
Aga lõhume nüüd laulu ära - uni, mees, hobune, kuu ja päike eraldi. Lisaks arvestame muundunud keelt ja üleskirjutaja lohakust/ arusaamist jne..:
Uni:
Uni tule huigaten
Läbi laane lauldein.
Sõiduriista materjal:
Regi peran pedäjäne
Kans puun kadajane
Sõit metsa:
Mõtsa läts mehe tee
Suhu suitseta hobune
Avarii:
Putu uhja uibuehe
Sebivitse visnapuude
Kuu ja päike:
Kutse kuuda, palsi päikest
Kuu es kuule kutsumist
Päike palju pallemist
Kuu kullel kulu all
Päike mõttel mõtsa taga.
Jääb järele kaks tõsiseltvõetavat motiivi - Hobune mehe ja sõiduriistaga ning Kuu ja Päike.
Mida siis taheti öelda? Kas üldse taheti? Äkki on midagi vääriti üles kirjutatud (millele viitab ebaühtlaselt üles kirjutatud murdekeel - kasvõi laulden/ lauldein jne) või meelde jäänud?
Järelikult, tuleb otsida paralleele kõige tugevamatele motiividele lähikonnast. Eeldades, et laul on vanem kui Compagnie, ka mujalt:
Meeleldä yks om meheldä naan´e,
päältä päitsildä hobõnõ.
S 8686 < Setomaa, Mikitamäe k – Ir´o Sonts < Anna Sonts, snd 1870 (1929).
Metsa läheb meheta naine, soosse ohjata hobune. EV 6774:7
Metsa läheb naeseta mehike kui ohjata hobone. EV 6775:1
Selge, me oleme valesti aru saanud - metsa ei lähe mehe tee. Metsa läheb ilmselt mulgi ning võrukeele vaheline apsakas - “mehete” Ja naine ilmselt ei mahtunud värssi enam ära (kuigi teda saaks neljale värsijalale taandada küll): Metsa läheb meheta naine samamoodi, nagu soosse hobune, keda ei juhita.
Aga miks läheb naine metsa? Miks ta läheb sinna selle laulu kujunemise ajal? Nende arusaamade aja keskpunktis.
EÜS VI 1035 (193) < Jõhvi khk., Mäetaguse v., Atsalama k. - A. Sildnik & P. Penna < Kadri Teder, u. 79 a. (1909)
Meheta naine
Metsa läeb meheta naine,
soho õhjuta obone!
Ninda päide mina vaine,
ma läen metsa ulkumaie
pühapäiva ommikul;
arningila aigadella!
Kurdan kullerkuppudelle,
räägin sinilälledelle!
Kolletavad kõllerkupud,
allitavad angervaaksad,
kõik minu kulla kurtades,
ainike alatsedessa!
Panen lepad leinamaie
kased uole kandamaie,
muud puud muretsemaie!
Leina, leina lepakene,
kanna uolta kasekene,
muretse muupuukene!
Miks läheb ilma suitseteta hobune soosse? Tegelikult ta vist ju ei lähe, läheb hoopis talli või söögi juurde, see on kujund, metafoor jne..
Või on tegu ka vääriti mõistmisega, tõlkes kadumaläinud arusaamaga? Võib arvata, et algvärss oli samamoodi algriimis. Sohu, Suhu, Suuhhu? Mõte leiab tõestust:
H IV 7, 537/40 (37) < Kuusalu khk., Kolga rand - Johannes Esken < Ann Tootsel (1895 (kogutud), 1896 (saadetud))
..Täkkü kaljub kaerasida
Hirnub selge istujaida
Pähä paitsete panij
Suhu suitsete vedäi..
H IV 6, 195/6 (39) < Jamburi, Simititsa m. < Kuusalu khk., Kolga rand - Johannes Esken < Ann Tootsel, snd Kröönwalk (1893 (kogutud), 1894 (saadetud))
..Kielel kinni köitijaida
Pähä päitsette panijad
Suhu suitsette vedäjäd..
jne.
Järelikult läheb ilma meheta naine metsa, sest tal pole suus suitseid. Pole meest, kes juhiks teda nagu hobust. “Suhu” lõunaeestis on ent mitmeti tõlgendatav, seepärast läks edaspidi metsa, lisaks naisele, ka hobune.
Lisaparalleelide leidmisel selgub, et “mehete” naine (või lesk) läheb tavaliselt metsa kurtma, leidmaks omale (uut) meest - külas ju neid ei ole, kes see tahaks leske, ka vanema (ja targema) naisterahva nõudmised on ilmselt suuremad. Sarnaselt nii nagu mees ehitab rahvalauludes endale unistuste naise - kullast või puust.
Andersoni laulus järgnebki tuttav motiiv päikese ja kuu oma kaasaks palumisest kuulsast laulust mida folklorisid liigitavad tüübinimega “Tähemõrsja”. Loomulikult päike ja kuu ei tule, või on nad sama kehvad kaasad nagu kullast või puust naine mehele:
..Tahtsõ kuusta kosilasta,
tahtsõ pääväst peiokõista,
kaasat kaala-arvulista
(mõtõl tä kuud kosilasest
pääväst miistä meelelista)
saa-õs kuust ta kosilasta
pääväst miistä meelelistä
Kuu oll kuri, kui oll kummõr,
päiv oll pallav kui tä paistu.
Kuu lahk äräq näio kulmu,
palot äräq näio palõ..
(seto)
Andersoni laulus on aga päev ja kuu lihtsalt kättesaamatud.
Veidi otsimist arhiivides leidmaks tõestusi oma eeldustele - ning kätte puutus sealtsamast Sangaste kandist teine laul, mis näitab ehk et laul on sõltumatu Lottast ja tema sõbrannast, olles kirja pandud üsnapalju varem (küll loomulikult ilma Compagnieta):
H II 6, 756/7 (77) < Sangaste, Keeni v. - Peter Saul < Liis Uibu, 65 a (1890)
Lesknaine - nagu suitseta hobune
Mõtsa läits mihete naine,
Suhu suitsete obene,
Ohja putteva uibuede,
Seebivitsa visnapuude
Kauspuu kadajede.
Tundub, et eeldused olid õiged - avarii toimus, sest ei olnud naise juhtijat.
Nüüd me teame, mis juhtus laulu teises pooles - üksik naine tahab endale abikaasat, sest ei saa üksi hakkama. Abikaasa peab olema ent ülemõistuse hea. Seda pole aga saadaval.
Ja ärgu naisõiguslased tulgu kõnelema, et see on naisi alavääristav mõte - ei olnud ta ju seda naistepaari jaoks Sangastes. Talus on meest vaja, ilma temata ei saa. Samuti ka peremehel perenaist. Kuidas talumajapidamises ilma kaasata regi perse läheb, on üldiselt teada.
Kuidas aga sellele kosjaloole lisandub unelaul? Miks? On’s sellele mingi mõistlik seletus, jäi Andersonil miskit laulmata, mõni mõte väljaütlemata või pani ta lihtsalt suvaliselt motiivid kokku, et laul ilusam oleks või et ta lastele uneks lauldes õige sisuga oleks?
Isikustatud uni tuleb lauludes tavaliselt “Pisut õlgi peos, padi kaenlas, tekk turjal” jne - õled alla, tekk peale:
E 11968 (28) < Halliste khk., Kaarli, Kõrnitse t. - P. Ruubel < Rits Rebane, 80 a. (1888)
Uni
Uni meil tulli uigatenna,
Läbi laane laulteenna,
Pisut õlge tall peonna,
Kaits olli kõrta kaindelenna,
Otsib suikujat sulasta,
Madalid majapidäjid,
Ooletumid otsaleisi.
Unel o regi madale,
Ramul ratas kallakul,
Laseb ramu ratteeile.
Oh uni, mine minusta,
Mine küllä, käi kälile,
Noorte meste noorikille,
Neil aiga une magade,
Suure suigu suigatelle.
Nagu näha/lugeda, on unel (ramm/ rammestus) regi järel, kuhu ta viskab ilmselt magajad või on siis madal regi nii raske lohistada nagu väsinud inimesel jalgu järel. Virk käsib ent ree mujale viia. Kes unereele ei heida, sellel on rõõm ja rikkus majas.
E 28800 (31) < Rõuge khk. - Märt Siipsen (1896)
tüübinimed kontrollimata
Uni ei anna uuta kuube
Töölaulud
Uni tuli uikuenna
Läbi laane lauldeenna
Leppane regi tall peranna
Kadajatse kauspuuda
Kes heit une rekke
Lammi ramu rattile
Se elas ikku taren
Laul ikku laua pääl
Ikku peekri tall peona
Ikku kandli kandalenna
Kea ei heida une rekke
Lamme ei rammu rattile
Se iks elas ilu taren
Laul ilu laua pääl
Ilu peekri tall peona
Ilu kanni kandalinna.
E, StK 32, 54/5 (36) < Setu, Toomasmäe k. - E. Remmel < Anna Sonts, Peetri t., s. 1870 a. (1926)
Unine neiu
Unise tüdrükulaul.
Uni käve uigeldeh
läbi laane laiseldeh
Otse unista näiöt,
ramelikku netsukest
Jumal eks hoitku tuud näiöt
tuud koppo kasumast,
kiä eks heidäs une rekke,
lennas ramme rattehe
Une regi oll matal'
Rammu ratas kallaspooli.
Tuu eks istuus iku tareh,
lasi laina lavva takah
Ikku süvvä', ikku juvva',
iku kanni' täl käeh
" pikeri' peoh
Kiä eks heitä-i une rekke,
lammei rannu rattile,
tuu istus ilo tareh
lasi laulu lavva takah.
Rõõmu süvvä', roomu juvvo'
rõõmu konnu' tal kaeh
" pikeri " peoh.
Koss oll kätt kanni peal
Viisi sõrme veere "
Mitä sääl kannih siseh olli?
all ole hüvä, pääl vattu
keskel olli punane
vaihel " vahane
Nägünessa, kuulunessa'
Kohes ti hüvä herdeti,
" vatu valeti?
Valeti vatu vanijale
Kardeti hüvä hitskermille
pag. 55
Nägünessa, kuulunessa?
Mia sinna kasunes?
Sinna kasvi kõrki kõivo
kõrki kõivo tasa tamme.
jne jne..
Näited on võetud suvalised, mitte ainult väidetega sobivad.
Järelikult võib arvata, et laul räägib halvustaval toonil tegelikult neiust, ilmselt laisast, kes jääb selletõttu kaasata, ta elu läheb ka hukka just tollepärast. Samuti on laisal neiul peigmehe suhtes liialt suured ootused. Ning liigitus: "Päev ohje päästma" on väär.
Kokkuvõttev moraal ning makrotõlge? (järge ootab mikrotõlge)
Ole virk, ära maga, leia abikaasa. Vastasel korral ei saa sa hakkama ja jääd veel naerualuseks!
Või siis: laisk ja peps naine ei saa mehele.
Säh sulle siis unelaulu!
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _