Teema: Re: kirp – täi kord lõunat pidasid (enneaegne armastus)
Ta on nagu lõppematu viis, värsi lõpp pidevalt kiirendusega ja värsi esimene toon tundub kõrgem, vanamees nagu tantsib oma lauluga ja on ka vist reaalselt tantsinud, seepärast äkki tunneb kuidas võiks lauldes tantsida.
Aga samas kui pillil proovida seda viisi ilma kiirenduste jms. tundub ikka päris lahe ja mahe.
Võibolla on siin konfliktis tõlgendus ja ootused - sama, mis kurikuulus katse punaseks värvitud valge veiniga tõestas, et degusteerijad seavad hinnanguid vastavalt ootustele. Ka oli vahe, kas nimetada veini odavaks või kalliks..
Võibolla on Sul ootused vanamehe suhtes kõrgemad kui enda puhul kuigi tulemus on enamvähem sama muhe?
Sama effekti võib täheldada nende puhul kes aasia ja keldi romantikat taga ajavad ning sealt kultuuri ja müstilise "väe" algallikat näevad - nende ootused oma asja viljelemisel on lihtsalt väga väikesed kui mitte olematud ja ajavad oksele, võõras aga on, olgu kui madalkultuuri nähtus tahes, väekas ja võimas.
Väekus ja võimsus aga seisneb ainult üksnes nende romantika- ning eksootika- tundeferomoonide ülekülluse laksus (meenutagem omakultuuriski mingil ajal tekkinud rüütli-losside-krahvideromantikat). Millised need täpselt ajus nõristuvad (prolaktiin, melitoniin vms? Kes targem, andku teada!), pean üle täpsustama.. väga huvitav igaljuhul!
Et usalda oma laulu rohkem, meelekindlus muudab ka esitlust ning kõrvalolijate tõlgendust info kodeerimisel ning salvestamisel, samuti reprodutseerimisel.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _