Teema: Eesti Rahvaluule Arhiiv
Kohila v, Masti k (Hageri khk) 2021:
Ja no sellega Vaimudemäega on meil küll isiklik kogemus.
See on siis Sutlema ja Lümanda vahelise tee peal niisugune väike kõrgendik ja väikene niisugune puude rühmakene kasvab seal peal ka.
Et selle kohta siis on selline lugu teada, et kusagil seal lähikonnas olevat kunagi olnud ka karjalaut. Ja seal olevat üks karjak olnud, kes olevat siis armastanud napsutada ja igatahes läinud see laut põlema. Ja mõned loomad põlenud ka sisse. Et seal tegelikult selle rohu seest võib aeg-ajalt leida luid. Kas need nüüd on selle põlenguga seotud ja nende hukkunud loomadega, seda ei tea kindlalt.
Aga meie kogemus siis selle Vaimudemäega oli niisugune, et me tegime Sutlema mõisas koristustalguid. Seal käisid noored inimesed, niisugused kahe-kolmekümnesed, ja ka eakamaid oli. Ja siis ühel noorel paaril, kes Tallinnast tulid, oli kaasas ka väikene koerakene. Ja meil oli traditsiooniks, et iga kord, kui talgud lõpetame ja oleme ära söönud, siis pärast seda teeme väikese jalutuskäigu ümbruskonda, et tutvustada meie ümbruskonnas vaatamisväärset. Ja siis ma rääkisin seda, et siin on selline Vaimudemägi. Et meie õnneks läheme päise päeva ajal, päike paistab ja mingit ohtu ei ole, aga üldiselt on teada, et siin näiteks automootor sureb välja või kui sa lähed hobusega ja sul on näiteks jahukottide koorem, siis kindlasti läheb sul mingi jahukott või viljakott selle mäe peal lahti ja pudeneb kõik ära. Ja mingi lugu oli ka, kuidas kellelgi olevat siis ka mootorratas täiesti niimoodi lihtsalt jäänud seisma ja lükkas käekõrval ja siis läks iseenesest jälle käima. Et selle Vaimudemäe peal ei taha tehnika nagu toimida. Ja meie siis jalutasime sinna Vaimudemäe poole, meil ei olnud üldse palju minna. Ja siis see väikene koerakene äkitselt kuskil maal – stopp! istus maha, keeldus edasi tulemast. Ta ei tulnudki kaasa meiega sinna üles. Küllap ta midagi tunnetas, aga mida ta tunnetas, ei tea, sest et meie jalutasime tippu ja pöörasime otsa ringi ja tulime tagasi. Meie jaoks oli kõik endistviisi, et päike säras ja kõik oli tore, aga koer, jah, ei kuuletunud ei kutsungile, ei vilistamisele, mitte millelegi. Ta lihtsalt istus ja ootas ja ta keeldus tulemast sinna mäkke.
RR: Aga kas mingeid vanemaid lugusid on ka selle kohta?
No kõige vanem lugu vist ongi see, et selle peal ongi jäänud siis tõesti, hilisel ajal ilmselt siis need hobused seal ehmatavad ja tahavad väga kiiresti läbi kihutada ja koormad lähevad lahti. Sellised on need vanad lood.
Jutustanud Virve Õunapuu, küsitlenud Reeli Reinaus. ERA, DH 1977 (9)
