Igal keelel on olemas loomulik ja rohkem või vähem isikupärane keelemuusika, mis saab ilmsiks teksti keskendunud lausumisel, selle tähelepanelikul kuulamisel ja kuuldu meloodiaks vormimisel. Tuleb hoolega tähele panna, kuidas hääl lausumise ajal meloodiliselt kord tõuseb, kord langeb; millised silbid on pikemad ja millised lühemad; millised silbid kõlavad valjemalt ja millised vaiksemalt.
Meie emakeelel on selgelt eristuv ja isikupärane keelemuusika. Eesti keele drastiline erinevus indogermaani keeltest on teaduslik tõsiasi. Välted, grammatilise soo puudumine, alatine pearõhk esimesel silbil, rõhuta silpide pikenemine, valdavalt laskuv lauseintonatsioon isegi küsilausetes – selline erinevuste palett ei jäta ruumi kahtlusele, et meie emakeel on üks väga eriline lingvistiline õis.
[
teejuhid.postimees.ee]