Ajalooliselt on eesti keele välteid püütud selgitada ligi sada viiskümmend aastat.
Mihkel Veske kirjeldas oma 1879. aastal ilmunud raamatus „Eesti keele healte õpetus
ja kirjutuse wiis” välteid kui hääliku omadust (Weske 1879). Väldet on ka käsitletud
kui silbi omadust: lühike silp vs. pikk silp ja kerge silp vs. raske silp. Silbivälte teo-
reetikud on samuti rõhutanud, et eesti keeles pole tegu kolmese vastandusega, vaid
pigem kahe kahese vastandusega erinevatel tasanditel (Tauli 1973; Hint 1998). Silbi-
vältega paralleelselt arendati välja taktivälte teoreetilised alused. Kõige selgemini oli
taktivälde esil Arvo Eegi ja Einar Meistri töödes, kes leidsid, et väldet ei saa tuvastada
üksnes rõhulise silbi põhjal, vaid pigem kogu kõnetakti akustiliste omaduste kaas-
abil. Sealjuures ei vastandutud otseselt silbivälteteooriale, rõhutati vaid, et silp on
allutatud kõnetaktile ja silbivälte kolmikvastandus ilmneb takti piires (Eek, Meister
2003). Välteid on püütud lahti seletada ka moorameetrikas (Ehala 1999; Eek, Meister
2004; Prillop 2018), kuid seejuures pole tegu päris uue välteteooriaga, vaid pigem
sõnaprosoodilise kirjelduse interpretatsioonidega.
[
www.researchgate.net]