Hoolimata oma väiksusest leidub Eesti alal mitmeid eriilmelisi rahvakultuure. Palju on küll kadunud minevikuhõlma, kuid suurtest keskustest kaugemal, näiteks Kagu-Eestis Seto- ja Võromaal, on veel praegugi säilinud muistset paigavaimu. Eriti setode juures on täheldatud rohkelt mujal Eestis tundmatuid nähtusi, mis seovad neid kultuuriliselt pigem hoopis Narva jõe taguse Ingerimaa põliselanike vadjalaste ja isuritega, samuti Ida-Läti latgalitega ning naabruses elavate venelastega.


Nende ühisosade taga võib olla enam kui tuhat aastat tagasi alguse saanud ja mitu sajandit püsinud suhtlusruum mööda põhja-lõunasuunalist veeteed Peipsi ja Pihkva järvel ning viimasesse suubuval Velikaja jõel. Kuid näib, et setode ja mõnevõrra ka võrokeste esivanematel pidi olema teisigi kontakte – sealhulgas kaugel idas, suure Volga jõe ääres elavate ersade ja mokšadega.