Tarvastu 1896:
Pukats
Pukats ollu Kurel sulane. Põdenu mõne nädäli ja nakanu joba tervese saama. Ollu kevade veemineki aig; sann ollu üle oea ja viit Pukats sanna vihtma. Nõndapia, ku tõise sanna mant mäele minnu ja Pukats ütsinda sanna jäänu, pistän kaits poisikest sissi ja üits ütelnu tõisele: „Mats, viska lõunu!“ Kohe ollu ka pangitäis vett keressel. Ütelnu tõine jälle: „Mats, too lavalt maha,“ – ollu Pukats kohe maha tood. Ütelnu: „Mats, aa puru!“ – ollu kohe tõine sanna lae pääl ja aanu Pukatsile läbi lae puru kaala. Ütelnu: „Mats, vii lavale!“ ja kohe ollu Pukats jälle lavale viit.
Sedaviisi tembutanu pääle, – lavale ja lavalt maha, aanu puru selgä ja vett keressale; lugenu selle manu aga esi kikk patu Pukatsile ette, mis ta vähägi tennu, kudas kirsi otsast emäle kirsiluid selgä pildunu ja pailu muid. Pukats tahtan amet selgä aada, aga tõine ütelnu: „Mats, ärä lase!“ ja oli ratsun ame käest ärä, et ei ole enämb aru-otsa konnigi ollu. Üits tullu mäeld alla sanna poole, aga tõine ütelnu tõisele: „Mats, tee tagasi!“ ja Mats lugenud: „Tiks, toks, tõisipidi“ ja tuleja jäänu seisma – ollu, nagu oles midägi maha unetanud, käändän ümmer ja minnu mäele tagasi, nemä aga tennu oma tempu edesi.
Tüki aa peräst tullu Pukatsi naine ja saanu joba purde pääle, aga tõine ütelnu jälle tõisele: „Mats, tee tagasi!“ Mats lugenu oma „tiks, toks, tõisipidi“ ja ka naine minnu tagasi. Viimäte tullu peremees ja tõine ütelnu tõisele: „Mats, vana esi tuleb, nüid ei avita enamb kedägi, lääme ärä!“ ja kadunu nagu uttu. Peremees tullu alla; sann ollu kuuma lõunu täis ja Pukats ikken ku ull laits! Aet tõisele sõss rõõva selgä ja viit ärä mäele.
Jutustanud Lampson, kirja pannud Feldfebel (J. Tõllasson). H II 55, 341/3 (2)