Kui 16. sajandil võis keelearendajate seas leiduda veel etnilisi eestlasi, siis 17. sajandi esimesest kolmest veerandist pole Rossi sõnul teada ühtki eesti soost keeletegelast. "See oli samas kõige olulisem aeg, mil kirjakeelele alused pandi mingis mõttes paika,"

Eesti kirjakeele sünnilugu on oma­pärane, kuna ajaloolistel asjaoludel lõid selle saksa emakeelega pastorid. Kirjakeele kujundamisel rääkisid kaasa ka üksikud rootsi päritolu kirikuõpetajad, aga eesti emakeelega inimesed selles ei osalenud. Tõsi, veel XVI sajandi keskpaigast on Tallinna koolipoisi Hans Susi näol nimetsi teada eestlane, kes oli kaasatud kirikulaulude ja perikoopide tõlkimisse, aga pole selge, mis tema tõlgetest sai. Ja kirjakeele sünniloos kõige otsustavamaks osutunud perioodil, XVII sajandi algusest kuni piibli ilmumiseni 1739. aastal, ei pääsenud ükski eestlane keelearutelu otseselt mõjutama. XVII sajandi lõpukümnenditel ilmuvad eestlased köstrite ja kooliõpetajate rollis taas ettevaatlikult kirjakeeleskeene servadele (kuulsaim on Puhja köster ja kooliõpetaja Käsu Hans, kelle looduna pandi 1714. aastal kirja esimene eesti emakeelne kunstluuletus, nutulaul „Oh! ma vaene Tardo liin“), aga ametlike otsustajate ringi neid ei võetud.




Põhjanaabrite soomlaste juures oli olukord hoopis teistsugune. Ehkki soomlasedki olid Rootsi võimu all, säilitasid nad selgemini oma kultuurilise autonoomsuse, nii et kirjakeele kujundasid ikkagi emakeelsed soomlased. Kirjakeele rajaja Mikael Agricola etnilise päritolu üle on vaieldud, kuna ta on sündinud soome-rootsi segaasustusega alal. Ent selles, et ta juba lapsest saadik (ka) soome keelt valdas, ei kahelda. Asjaolu, et soome kirjakeele loojad soome pärimuskultuuri seestpoolt tundsid, tuleb eriti ilmekalt esile soomekeelse kirikulaulu näitel. Esimese laulutõlkija Jacobus Finno nimi kinnitab, et ta oli soomlane. Hemminki Maskulaineni 1605. aastal kokku pandud lauluraamatus on aga uurijad täheldanud rahvalaulu poeetiliste võtete (alliteratsiooni ja parallelismi) ning paiguti koguni nn kalevala-värsimõõdu kasutamist. Soome kirjakeel loodi küll rootsi, saksa ja ladina keele eeskujudele tuginedes, aga soome keele loogikast lähtuvalt.

[sirp.ee]

kuidas kirikukeelest tehti õigekeel ja kuidas sellest tehti kohustuslik keel

[jupiter.err.ee]

millised me oleksime siis, kui kooliharidus poleks olnud enesekolonisatsiooni tööriist

võrdluseks üks õnnestunud rahvas

[vikerraadio.err.ee]

Ajaloodoktor Aivar Põldvee: "Rootsi reisi eesmärk ei olnud kindlasti vajadus tõestada talupoegade õppimisvõimet, nagu mitmel pool korratakse."

Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüri viis 1686. aastal Stockholmi kuninga vastuvõtule nende õpetaja, Eesti rahvakooli algataja Forselius.

Talupoegade õppimisvõimet polnud Aivar Põldvee hinnangul kuningale tõestada tarvis, sest "luterlus eeldas, et iga normaalne inimene on võimeline ise pühakirja lugema ja kuningas oli juba andnud korralduse Liivimaal koolid asutada, mis tähendab et kuningas eeldas, et õppimisvõime on olemas!"

Põhjus, miks Forselius noormehed Rootsi viis, oli teine. Aga milline? Selgub 802. loos.

[vikerraadio.err.ee]

eesti kirjakeele kujunemine ja kujundamine 16.–19. sajandil

[dspace.ut.ee]

1686 käisid saksa pastorid Lätis piiblikonverentsidel omavahel tülitsemas: "kuidas teha eesti keelt"

kuigi nad mitte milleski kokku ei leppinud ja kogu see töö läks otsejoones ajaloo prügikasti,
on sellel ülisuur rahvuslik tähtsus,
sest "muidu poleks kunagi sajandeid hiljem lõunaeesti keel prügikasti saadetud ega meil oleks Eesti riiki"
????!!!

[vikerraadio.err.ee]

aga ikkagi väga hea, et Forselius tegi (esimese "eesti keele") lõunaeesti keelse aabitsa,
et midagi oleks üldse prügikasti saata

see tuletab meelde üht naaberrahvuse ausammast Ilmenis
"siin langesid auga Moskva ja Novgorodi kangelased Venemaa ühendamise eest omavahel vapralt võideldes"

absoluutselt iga ajaloovääratust saab uhkelt meie püha ürituse vankri ette rakendada

Bengt Forselius andis oma eluajal välja ka aabitsa, mis pole säilinud.

Forseliuse aabitsa ilmumisaasta suhtes ei ole raamatuloolastel ühist arvamust, ilmselt ilmus see 1685. või 1686. aastal[1]. Säilinud on aga Forseliuse aabitsa kordustrükke. 1929. aastal leiti Lundi ülikooli raamatukogust kaks aabitsat: üks põhjaeesti keeles (1694) ja teine lõunaeesti keeles (1698). Need ongi arvatud Forseliuse aabitsa kordustrükkideks. Aabits esitas tollal katekismuse teksti (silbitatult) ja oli usulise sisuga.

Näide põhjaeestilisest aabitsatekstist:

sest min-na an-nan hen-nast / min-no ih-ho ning Hin-ge / om-ma kun-nin-gast / Ül-le-mad ning Wan-ne-mad keik ris-ti rah-wast / min-no sug-gu ning Wös-sa / ning keik me min-nul on sin-no jum-ma-lik-ko hool-de ning kät-te;

Näide lõunaeestilisest aabitsatekstist:

sest min-na an-na hen-dä / min-no ih-ho nink Hen-ge / nink kik me min-nul om sin-no kät-te. sin-no püh-hä en-gel ol-go min-no man / et se kur-ri Wain-lan-ne üt-te-ke Wäk-ke min-no ül-le ei löw-wä A-men.

[et.wikipedia.org]

ausalt öelda on selles põhjaeesti keeles üpris raske näha põhjaeesti keelt

"me" ("mis" tähenduses) pole hiljem teada mitte ühestki Põhja ega Lõuna-Eesti murrakust

"keik" on teada Sa Hi Noa Rid Saa Ris HMd hv Jür Amb Trm Vil murrakust
[arhiiv.eki.ee]

täis ja osasihitise läbisegi kasutamine tuleb sakstele muidugi andeks anda

see ongi võõramaalasele raske

"om-ma kun-nin-gast / Ül-le-mad ning Wan-ne-mad keik ris-ti rah-wast"

Kuidas võisid omavahel vestelda 18. sajandi eestlased? Kõige parem võimalus sellest aimu saada on lugeda Anton Thor Helle 1732. a keeleõpetuse lõpus olevaid vestlusi, mille ütlemised on väljaandja Eberhard Gutsleffi eessõna kohaselt nopitud otse talupoja suust, kirjutas "Keeleminutites" EKI vanemteader Annika Viht.

Kümnest vestlusest pooled toimuvad saksa kirikuõpetaja ja eesti talupoja vahel ning nendest kolme teemaks on hariduse ja Piibli lugemise kasulikkus ja kahes pakub kirikuõpetaja hingehoidu ühele tapjale enne selle surmanuhtlust. Eestlased kõnelevad omavahelistes dialoogides linakasvatusest ja mesilaste pidamisest. Seega üldistavalt võib öelda, et pastori ja talupoja suhtluses keskendutakse abstraktsetele hingehoidlikele teemadele, talupoegade omavahelises suhtluses aga maistele teemadele.

Tervituseks on pastoril alati mingisugune Tere: lihtsalt Tere, Tere tulemast, Tere lõunat, Tere õhtust või Tere Jumal tuppa. Ka talupoeg kasutab ühel korral fraasi Tere Jumal appi, teistel kordadel aga loobub stereotüüpväljenditest ja väljendub vabamalt, alustades linakasvatuse teemalist vestlust sõnadega Jüri vend! Kas so linad on hästi kasnud ja mesilasepidamise teemalist vestlust sõnadega Ära võta pahaks, Hansoke, tulen taa see magusa linnojutto sinoga ajama.

Vastusena tervitusele tervitatakse või tänatakse vastu. Ühel juhul vastab talupoeg kirikuõpetajale Tere Jumalime, mis on kujunenud väljendist Tere Jumala nimel, teisel puhul Aitumal, mis on kujunenud väljendist aita Jumal, mille areng viis edasi sõnakujuni aitüma ja siis veel edasi kujuni aitäh. Pidev suhestumine Jumalaga läbib kõiki dialooge ja ilmneb ka näiteks talupoja vastutervituses Et andko Jeesukene tervist, mis sa pidid küsima?.

Eriti sageli vastab talupoeg aga väljendiga ole terve midagi tegemast, mida ta sakslasega suheldes kasutab mitmuslikus ja teise eestlasega suheldes ainsuslikus vormis. Sakslasele ütleb ta teietades Olge terve tulemast ja vaeva võtmast, eestlasele sinatades ole terve küsimast ja ole terve, vend, ise teretamast.
Keeleminutid. Pärt kui muusika poeg

Sama väljendit kasutas eestlane ka hüvasti jättes, öeldes sakslasele olge terve jutto ajamast ja eestlasele ole terve head jutto ajamast. Hüvastijätu puhul on klassivahega vestluses taas näha, et vestlust juhib kõrgemas ühiskonnakihis olija, kes annab märku, et tuleks hakata jutuotsi kokku tõmbama, näiteks Noh, rahvas, küll se pääv annud väsida, olgo see jutt nüüd seks puhuks, heitke Jumala nimel maha.

Eestlaste dialoogides annab samuti üks osapool märku, et vestlus võiks lõppeda, kuid erinevalt sakslasest teeb ta seda ilma käskudeta. Eestlane lõpetab hoopis tänuga: Noh, armas Hans, ole terve head jutto ajamast, sa oled mind seeläbi mõne asja sees targemaks teinud või Jää terveks jälle, Hansoke, jutto ajamast.

Ükskord püüab eestlane ka sakslasele märku anda, et jutt on otsa saanud, kasutades väljendit olge terve õpetamast, milletaoline esines ainult vestluse alguses või lõpus. Sakslane aga ei tee väljagi, vaid ütleb palu siis aga Jumalat, millele eestlane vastab nõustumisega, ja alles siis teatab sakslane, et jutuajamine on läbi: Mine siis seks korraks.

Vestlustes võib üldisemaltki märgata, kuidas eestlase ja sakslase vestlust juhib viimane. Sakslane algatab nii vestluse alguse kui ka lõpu, on põhiline küsija ja jagab käsklusi ning manitsusi. [kultuur.err.ee]

Teiseks aitavad fülogeneetilised mudelid mõista keele arengumehhanisme: kuidas, miks ja mis tingimustel keel muutub. Bickeli sõnul on keel mõneti nagu mood, sest kõik kõnelejad soovivad üksteisest eristuda ja iga uus põlvkond kõneleda omamoodi. Nii tekivad piirkondlikud murded ja erialainimeste argood. "Usutavasti on see üks põhilisi inimlikke omadusi, et inimesed tahavad alati märkida, mis rühma nad kuuluvad," arutleb ta. Nii on juba 200 000 aasta taguste esimeste nüüdisinimeste arheoloogilistest leidudest näha, et nad tähistasid oma rühmakuuluvust erinevate kaelaehetega.

Nagu moes, on keeleski kõik uus Bickeli sõnul hästi unustatud vana. Nii on näiteks keskülemsaksa keeles jõutud mõnede sõnade häälduspildis taas lähemale indoeuroopa algkeelele kui saksa keelele. "Iga põlvkond teeb enda arvates midagi päris uut, kuigi suures pildis ei pruugi see tingimata uus olla. Loeb aga just tunne, et ollakse uuenduslikud, sest see võimaldab eristuda," seletab professor.

Ehkki ühe keele sees võib variatsioone olla palju, on Bickeli sõnul keelte eneste varieeruvus piiratud. "Olemas saab olla ainult teatud tüüpi keeli ja see seab keelelisele varieerumisele piirid. Kust need piirid jooksevad, on väga raske kindlaks teha," sõnab Bickel. Varem pakkusid keeleteadlased keele kui sellise piiride kohta välja teooriaid, mille paikapidavust oli keeruline päriselt proovile panna. Tänapäeval saab keelelist varieeruvust uurida loodusteaduslike katsetega: näiteks ajulaineid vaadates.
Professor: seto keel ja kultuur on maailmas hinnatud vääriskivid

Inimene ja muud loomad

Nagu Balthasar Bickel oma ettekandes ka välja tõi, on fülogeneetilistel mudelitel mitu kitsaskohta. Näiteks eelistab inimaju alati seada lauses esikohale agendi ehk selle, kes midagi aktiivselt teeb. Alles seejärel huvitab inimest patsient ehk see, kellele või millele on tegevus suunatud. "See piirang on meil teiste inimahvdega ühine ja seab keele muutumisele piirid," osutab Bickel. Ehkki maailmas leidub keeli, kus patsienti mainitakse enne agenti, liiguvad keeled enamasti oleku suunas, kus agent oleks esikohal.

"Teise piiranguna peavad keeled toimima vähemalt mingilgi määral tõhusalt nagu iga teine bioloogiline süsteem," lisab professor. Tõhusa suhtluse nõue seab tema sõnul taaskord piirid sellele, milliseid väljendeid on mõtet üldse kasutada. "Kui väljendid muutuvad liiga ebatõhusaks, annavad need oma mõtte küll edasi, aga kuluvad ajapikku suupärasemaks," seletab ta.

[novaator.err.ee]