Eesti kirjakeele sünnilugu on omapärane, kuna ajaloolistel asjaoludel lõid selle saksa emakeelega pastorid. Kirjakeele kujundamisel rääkisid kaasa ka üksikud rootsi päritolu kirikuõpetajad, aga eesti emakeelega inimesed selles ei osalenud. Tõsi, veel XVI sajandi keskpaigast on Tallinna koolipoisi Hans Susi näol nimetsi teada eestlane, kes oli kaasatud kirikulaulude ja perikoopide tõlkimisse, aga pole selge, mis tema tõlgetest sai. Ja kirjakeele sünniloos kõige otsustavamaks osutunud perioodil, XVII sajandi algusest kuni piibli ilmumiseni 1739. aastal, ei pääsenud ükski eestlane keelearutelu otseselt mõjutama. XVII sajandi lõpukümnenditel ilmuvad eestlased köstrite ja kooliõpetajate rollis taas ettevaatlikult kirjakeeleskeene servadele (kuulsaim on Puhja köster ja kooliõpetaja Käsu Hans, kelle looduna pandi 1714. aastal kirja esimene eesti emakeelne kunstluuletus, nutulaul „Oh! ma vaene Tardo liin“), aga ametlike otsustajate ringi neid ei võetud.
Põhjanaabrite soomlaste juures oli olukord hoopis teistsugune. Ehkki soomlasedki olid Rootsi võimu all, säilitasid nad selgemini oma kultuurilise autonoomsuse, nii et kirjakeele kujundasid ikkagi emakeelsed soomlased. Kirjakeele rajaja Mikael Agricola etnilise päritolu üle on vaieldud, kuna ta on sündinud soome-rootsi segaasustusega alal. Ent selles, et ta juba lapsest saadik (ka) soome keelt valdas, ei kahelda. Asjaolu, et soome kirjakeele loojad soome pärimuskultuuri seestpoolt tundsid, tuleb eriti ilmekalt esile soomekeelse kirikulaulu näitel. Esimese laulutõlkija Jacobus Finno nimi kinnitab, et ta oli soomlane. Hemminki Maskulaineni 1605. aastal kokku pandud lauluraamatus on aga uurijad täheldanud rahvalaulu poeetiliste võtete (alliteratsiooni ja parallelismi) ning paiguti koguni nn kalevala-värsimõõdu kasutamist. Soome kirjakeel loodi küll rootsi, saksa ja ladina keele eeskujudele tuginedes, aga soome keele loogikast lähtuvalt.
[
sirp.ee]
