Eestist on avastatud umbes 1800 lohukivi,[3] mis asuvad valdavalt Põhja-Eestis (90% neist on Virumaa, Harjumaa ja Järvamaa ajalooliste maakondade territooriumil). Lohud on tavalised ümmargused, harva ovaalsed, läbimõõduga 3–10 cm ja sügavusega 0,5–5 cm. Kivide mõõtmed varieeruvad käelabasuurusest kuni saunasuurusteni.[1][2]

Kividesse lohkude uuristamise komme jõudis Eesti alale tõenäoliselt Skandinaaviast, kus sellega tegeleti juba alates nooremast kiviajast. Eesti lohukivid pärinevad oletatavalt 1. aastatuhandest eKr (pronksiaja lõpust või eelrooma rauaajast), kuna nad asuvad reeglina samades piirkondades, kus asuvad sellesse ajajärku dateeritud kivikirstkalmed.[1][2] Aivar Kriiska ja Andres Tvauri hinnangul lõppes lohkude tegemine arvatavasti umbes 200. aastaks,[1] kuid kuna lohukive on täheldatud ka teistsuguste kalmete (eriti tarandkalmete) läheduses, siis on oletatud, et traditsioon võis jätkuda pärast ajaarvamise vahetustki.[3]

[et.wikipedia.org]

Pildil on üks vilja jahvatades lohkusid uuristavaid Lotuko rahva naisi (Equatoria, Illeu, Lõuna-Sudan).

Huvitav mida hõõrudel uuristati lohud meie kividesse?

Andres Tvauri jutt on vikipeediast täiesti erinev:


Suurem osa ohvrikividest on ilma lohuta. Siiski on väiksemal osal kividest looduslik nõgu või lohk, kuhu koguneb vihmavesi. Kunstlik ohvrilohk on vaid umbes kümnel ohvrikivil. Kunstlik lohk on tavaliselt korrapäraselt ümmargune ja sileda põhjaga. Suurim lohk on Ruila Ukukivil, selle läbimõõt on 50 cm ja sügavus 25 cm. Tartus Toomemäel paikneval kivil on kaks korrapärast lohku, mis võivad olla ka looduslikud. Kunstlike lohkude tegemise aja ja viisi kohta ei ole mingeid teateid.

[www.folklore.ee]