Ahellaule on peetud isegi regilaulu-eelseks värsivormiks. Kas see nii on, seda muidugi kindlalt ei või väita (peale kohati sarnase värsilõpu kahe pika tooni nagu soome lauludes, mõne väga arhailse sõna (nt. "kile" - kitsetall) jm kaudse vihje), ilmselt oleks vaja analüüsida ahellaule veel mitme külje pealt, et mingi tugevamal alusel hüpotees luua.
Ent teisalt - sarnaselt labajalavalsilauludega võimaldab ahellaulu vorm ka uute sõnade värsivormi paigutamist, seega on ilmselt materjal päris palju algsest muutunud.

Ometi on seal süsteem, mida tahtsin esile tuua, seda on mõnikord raske märgata seetõttu panin ka siia foorumisse (ja tänud ka küsijale, sest mis oleks ägedam kui püüd ilusa ja süsteemse algupärasema värsivormi poole, mitte lihtsalt sõnade rittaladumine).

Põhjus, miks seda on tarvilik tähele panna, on muidugi see, et ahellaule luuakse harjutusena koolides ja lasteaedades ning ülesandena on see lastele päris põnev. Väljakutse suurtelegi. Ja keele- ja riimi ülesandena tasub siis vaadata süsteemi, mille arvatav klassikaline ülesehitus on muidugi läinud lappesse ka arhiivitekstides, ent siiski jälgitav, nt:


E 16861 (9) < Kroonlinn < Vaivara khk. - D. F. Roosipuu (1895)

Kits kile karja, ja üle mere marja,
Too mulle heina, mina heina lehmale
Lehma mulle piima, mina piima possole
Poss mulle külge, mina külge ämmale
Ämma mulle kakku, mina kaku Kalevile,
Kalev mulle rauda, mina rauda Rebasele
Rebane mulle kulda, mina kulda kukele
Kukk see mulle sulge, mina sulge labale
Lammas mulle villa, mina villa vitsikule
Kahe korra kopukale, peremehele pikad püksid,
Sulasele suured sukad, enesele heinamüts.


saite aru?

algriimiline sissejuhatus;

Kits Kile Karja
üle Mere Marja

edaspidi ideaali poole püüd:

Eelmise värsi ahela hingeline annab mingi eseme, nimisõna, mis ei oma algriimi;

Ämma mulle kakku

see nimisõna või ese antakse algriimiga nimetajale;

Mina Kaku Kalevile

siis jälle uuesti, hingeline annab eseme mis ei oma algriimi;

Kalev mulle rauda

Ning siis antakse ese jälle algriimiga edasi;

mina Raua Rebasele

jne.. selles seisnebki ahel;

Ämma mulle kakku, mina kaku Kalevile,
Kalev mulle rauda, mina rauda Rebasele
Rebane mulle kulda, mina kulda kukele
Kukk see mulle sulge, mina sulge labale
Lammas mulle villa, mina villa vitsikule

ja lõpukulminatsiooniks jälle algriimiline väljajuhatusvärss;

Kahe korra kopukale, peremehele pikad püksid,
Sulasele suured sukad, enesele heinamüts.

Ilmselt võib muidugi arvata, et kõige kauemini säilinud värsid ahellauludes on need, mis on seda laulu iseloomustavad - mille järgi, otsekui pealkirja järgi, tuntakse lugu. Antud juhul "Kits kile karja, üle mere marja"

Ehk tõlkes; "kits-kitsetall karjamaale, üle mere marjule"
Siin ei ole küll veel ahelat, seega ei saa paljut järeldada. Lastelauludes (ei või muidugi arvata, et sedatüüpi värsimõõt on olnud alati lastelaul) on värsiloome ka veidi vabam, igasugune pisikene erisus on kindlasti lubatud, ent mulle tundub et ideaal, mille poole püüelda on ka silpide jaotuses värsis:

OooOO
ooooOO

pikk, lühike lühike, pikk pikk
lühike lühike, lühike lühike, pikk pikk

siin on muidugi küsimus ka keele muutumises, esimene ühesilbiline nimisõna ei ole olnud alati nii lühike ja ühesilbiline; kukk, kits jne.. nii et too esimene silp varieerub pea kõigis ahellauludes vabalt. Võiks isegi ju tegelikult arvata seega et klassikaline vorm on just see teine värss:

Susi teie tsuuge
Jänes kiitse ruuga

oo oo OO

Su-si tei-e tsuuuu-geee
jä-nes kii-tse ruuuu-gaaa

(siit too arvatav paralleel soome runolaulu värsilõpuga: "va-ka van-ha Väi-nä-möi-nen" - oo oo oo OO"

Sellist ahelat on hapralt kohata veel sarnastes lauludes mis on juba suuresti regivärsilised, näiteks laul, mis algab tavaliselt "Tere tere tetre, kos sa läed kokre, ma läe parmu puuhtillõ jne.."

nt:

Lätsi talo lao pääle
Lao päält tarre
Mis sääl taren tetti

mis võib muidugi olla üsna juhuslik..

..aga jah, too algriimi ülesehitus, pange seda tähele, suvalisi lauseid üksteisejärgi on ka tore improviseerida aga kui sel on mingi süsteem, on ikka ägedam.

See on sama vahe, kui lastele õpetada malet ja käia iga suvalise nupuga suvalises järjekorras sinna kuhu juhtub - noh, kui reegleid ei tea siis tundub ka see kindlasti lastele äge. Aga kui nüüd reeglid on selged, siis alles ju tegelikult õige mäng algab!!


ahellaulude juures võib märgata muidugi veel päris põnevaid eripärasid, ent ülevalolev on ilmselt kõige lihtsam viis, kuidas mängu alustada..

näiteks on põnev, võibolla ainult muidugi mulle tundub nii, et hooti kasutatakse ka vaheriimi, mingeid kindlaid häälikuid mis korduvad lähedalolevates värssides, mis otsekui oleks algriimi laiendus, kõlasarnasus mitte ainult sõnaalguste häälikutes vaid ka laiemalt:

kUkk mUlle sUlge
kAlev mulle rAuda

jne..

mikrotasandeid, kuhu sukelduda on aga veel.. nii et head nuputamist

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

1 teema on algriim, mida on meie lähisugulaskeeltes tarvitatud peale regivärsi paljudes muudes vormides: mõistatused, kõnekäänud, vanasõnad, loitsud, igasugu mitteregivärsilised laulud (n: Lõuna-Vienakarjala 8-silbiline aga mitteregivärsimõõduline "kelkettely").
võib päris kindel olla, et seda tehti juba enne regivärsimõõdu väljakujunemist.


2. teema on ahellaulu tehnika, mis ilmselt on samuti regivärsist vanem. algriim ei ole seal üldse vajalik, aga on ilmselt olnud läänemeresoome rahvaste suurema keeleühtsuse ajal lihtsalt nii oluline kunstiline võte, et seda on tarvitatud sealgi (nagu eelloetletud ˛anrites).

ahellaul oli pärimuse kogumise ajaks tõesti jäänud peamiselt laste lõbustamiseks, sest kuigi ta võimaldaks ka pikemaid jutustusi, siis ainult sellisel tehnikal põhinev laul muutuks pikemas arenduses tüütult piiratuks.

näiteks:
lähme merda pühkima
mere ääri äigama
mis sealt äärest tõuseb
tõuseb kirju lindu
kuhu lindu lendab
lendab meie õue
mis on meie õues
õues kolme põõsast
mida karva põõsad
põõsad kolme karva

taevalinnu laulu sellise katkematu ahelana edasi arendada ei saakski. ahel hargneb kolmeks ja seda ei saa ühemõõtmeliselt kulgevas laulus jätkata ilma harusid katkestamata ja hargnemiskohast uuesti algamata. ilmselt seetõttu kohtab puhast ahelvärssi pikemate regilaulude sees ainult juppidena, aga nad on seal olemas.

kuid ka regivärsilise laulu üldisem ülesehitus näib ahellaulule väga sarnane. sarnasel põhimõttel (eelmise värsi ühest sõnast kinni hakates) luuakse enamus paralleelvärsse ja paralleelvärsiliste "salmide" järjestamine meenutab samuti ahelat.


3. teema on ahellaulu rütm, mis tegelikult sobib tänapäevase lühenenud sõnadega eesti keelele paremini kui päris regivärss. regivärss kõlab paremini põlismurrakuis kui õigekeeles.

ka on ahellaulu rütm pärimuskaugele inimesele lihtsam õppida, kui regivärss, milles värsimõõt sageli sihilikult viisirütmiga vastuollu aetakse.

nagu Lauri juba tähendas, ongi ahellaulud tavaliselt (labajala)valsi rütmis:
ti-ti-ti ti-ta-a

valsirütm sobib hästi ka uuema riimilise traditsiooniga, mida V Tormis nimetas "saksa magedaks", aga mis on tegelikult eestlase hingele lähem, kui muistne regivärss.

nii et pooldan igati ahellauluga eksperimenteerimist igal võimalikul viisil.

üks näide sellest, kuidas ahellaulu viisi saab jätkata regivärsiga, kuigi mingit sisulist seost ma nende lauluosade vahel ei näe



H II 3, 627/8 (217) < Lüganuse khk., Uuemõisa k. - H. Prants < Juula Kaabur (1890)

Lastelaulud

Kits kile karja,
Üle mere marja,
Tuo mulle eina,
Mina eina lehmale,
Lehm mulle piima,
Mina piima põrssale,
Põrsas mulle külge,
Mina külge ammele,
Amm mulle kakku,
Mina kakku Kaleville,
Kalev mulle rauda,
Mina rauda Riiale,
Riiast mulle kulda,
Mina kulla tammele,
Tamm mulle lehte,
Mina lehte lamba'alle,
Lammas mulle villa,
Mina villa vitsikuie,
Karjalaste kapukaida,

Sulaselle suured sukad,
Peremehele pikad püksid,
Eneselle eina mütsi, -
Oisin vennana oosta,
Kaitsin kahta varsakeista,
Jõe suus ja mere suus,
Isandide einamaalla
Kuningaie koppelissa
Saksa saatuie vahela,
Pedakasta üisi peigu
Kadakasta kannusjalga
Ilus pitkast pihlakasta
Peale valgest vahterasta,
Neitsikene, nuorukene,
Kelle oosi sa oiat
Kelle varsu sa valestat?
Isandide einamaalla,
Kuningiie koppelissa,
Saksa saatuie vahela?
Ju sinu minule müüdi
Ju sinu kallis kaubeldi,
Isa müüs ema tõõti,
Vennad kaksi tegid kaupa,
Õed viisi jõivad viina,
Sõsared kokku kõnelnud;
Neidu mõistis, kohe kostis,
Ennem ma soe suussa
Ennem ma karu käessa,
Lõvi lõugeje vahele,
Alli undi ambaessa,
Enne kui sinu riiessa
Sinu raisu ratta'alla,
Sinu koera kaarikulla
Süo meie kirju karja,
Ja pure pugala karja,
Seda mustada muruda
Õbealjast einamaada,
Kuni kasvand kasteeinad
Paisub torvalättekene,
Obuoblikas üleneb.

Justament!

Ning siia saab lisada veel pea sama süsteemiga, kindlasti lastele hea harjutada ja fantaasial lennata lasta, ülipolpulaarne "Sõmeralt sain sõrmikule" laulurühm, kui üle ühe värsirea "kits kile karja" osutub raskeks arusaamise mõttes, siis sama mõte tuleb selles jorutuses väga ilusti välja:


Nt:
H III 2, 381 (3) < Haljala khk. - Johannes Wabian (1890)

Naadapöialt sain pügala,
Pügalalt sain päidaristi.
Pöidaristilt sain rimuna,
Rimunalt sain rinnassooni,
Rinnassoonilt sain sõmera,
Sõmeralt sain sõrmikulle,
Sõrmikult sain narmikule
Narmikult sain naadapöida.


Aa Aa sain Be Be
Be Be Be Be sain Bu Bu Bu
Bu Bu Bu sain Ce Ce Ce
Ce Ce Ce Ce sain Ci Ci Ci
Ci Ci Ci - Di Di Di
Di Di Di - Do Do Do
Do Do Do - Em Em Em
Em Em Em - En En En

jne.. imelihtne!!

Celia Roose folkloorikogumikus oli minuarust häid näiteid selles improvisatsioonist..

Näiteks:

Tallinnast sain Saaremaale
Saaremaalt sain Soomemaale
Soomemaalt sain Taanimaale
Taanimaalt sain Tapurlale
Tapurlalt sain Islandille
Islandilt sain Ingerisse
Ingerilt sain Süüriasse
Süüriast sain Siguldasse jne..

Kui arvestada vaheriimi või domineerivat häälikuriimi mis ei ole sõna alguses, saab veel põnevamaks

Nt:

kArulAst sain vAAsAlinnA
v_aasalNNast v_aNNimaale
vaNNimaalt sain paNNimaale
p_AnnimAAlt sain p_etrogrAAdi
peTRoGRaaDist meTRoGRaadi
jne..

siinsamas leiab sama domineeriva hääliku vahe riimi:


Naada_PÖ_ialt sain PÜ_gala,
Pügalalt sain päidaristi.

Pöida_RI_stilt sain RI_muna,
Rimunalt sain rinnassooni,

Rinnas_SOO_nilt sain SÕ_mera,
Sõmeralt sain sõrmikulle,

Sõ_RM_ikult sain na_RM_ikule
Narmikult sain naadapöida.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Suur tänu! Sain tõesti palju targemaks, nii põnev! Siiralt!

Ja Kadri, see laul, mille kohta Sa küsisid ennist, postitan ka siia, selle laulmises ei ole mitte midagi valet, see on täiesti traditsiooniline ja kena laul!!
Ma arvan, et on imeline kui keegi neid vanu laule lastega jagab!
Kuidas lapsi sellest laulust edasi "improviseerima panna", et oleks nö. mängureeglid ka paigas - kindlasti leidub siin toredaid pedagoogilisi nõkse. Näiteks saab ju tutvustada "uusi ja põnevaid mängureegleid" - nüüd teeme aga mängu edasi nii, et me peame mõtlema niiviisi_ja_naaviisi. Lapsed on geniaalsed, usu mind!

Näide, millest arutelu algas:

ERA II 34, 235 (16) < Mustjala khk., Mustjala v., Küdema k., Peetri t. - Heinrich Pihler, snd. 1918. a., Mustjala algk. (1931)

Kits kile karja
Üle metsa marja
Tõi meile kõrre
Mina kõrre lehmale
Lehm mulle piima
Mina piima pagarile
Pagar mulle saia
Mina saia kingsepale
Kingsepp mulle saapad
Mina saapad pruudile
Pruut mulle musu.


Kui on tahtmist mängida, siis võib ju kasvõi ainult iseenda jaoks vaadata, kuidas võiks see laul reeglitega olla (mitte et kõiki kodupaiga laule peaks kohe nüüd ümbertegema hakkama), näiteks:

Kits kile karja
Üle metsa marja
Tõi meile kõrre
Mina kõrre lehmale
(siiani sissejuhatus, kõik kena)

Lehm mulle piima

Mina p_iima p_agarile
Pagar mulle saia

Mina s_aia s_eale
siga mulle külge

mina k_ülje k_ingsepale
Kingsepp mulle saapad

Mina s_aapad s_.......
s..... mulle p.......

mina p...... pruudile
Pruut mulle musu.

***

näiteks:

Mina saapad sepale
sepp mulle prossi

mina prossi pruudile
Pruut mulle musu.

jne..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _