Rahvamuusika on ju nagu rikkis telefoni mäng. Selle "telefoni rikkisus" ent rahvamuusikast rahvamuusika teebki, ta ei tööta klassikalise kunstmuusika alustel ning seetõttu ei saa temale ka lähendea samadel printsiipidel.
1. Pillimees A kuuleb lugu pillimehelt B.
2. Pillimees A salvestab meelde.
3. Pillimehel A tekib loost oma kujutelm.
4. Pillimees A reprodutseerib vastavalt oma kujutelmale pilliloo.
5. Piili võimalused muudavad pillilugu.
6. Pillimängija A oskused muudavad pillilugu.
7. Pillimängijal A tekib tänu viimastele faktoritele uus lugu.
8. Sotsiaalne kontroll ning esitussituatsioon muudab pillilugu.
9. Pillimehe A vilumuse ning eelmise faktori mõjud tekitavad jällegi uue pilliloo.
10. Järgmine pillimees C kuuleb pillilugu pillimehelt A ning B. Ja kogu puder läheb uuele ringile..
Öelda nüüd, et kodanikud A või B mängisid valesti, kuigi püüdlikult (võttes aluseks pillimehe C mängu või siis mistahes kombitatsioonis A, B ehk C), on sulaselge pange astumine.
Aga tundub, et nende teravkõrvsete meloodiline arusaam toimib siiski samadel alustel. Isegi müütiline 440 tundub pigem ju siis neil meeltes olevat, mitte informandi näppude vahel. Põhimõtteliselt võib ju parmupilli 440-peale häälestada (ning pragune põhiparmupillisepp Moppel seda vast teebki), ent kõnni selle pilliga natuke külmemasse ruumi või mängi mõned minutid ning 440-st on järel ainult mälestus. Rääkimata muidugi skaalast (ent sellest kui iseenesest mõistetavast asjast me ju ei räägi [
varganist.ru] , [
www.rvandre.de] jne..)
Arutada ent on mõtet alati ning tähele panna põnevad müütilisi arusaamu või mitte-arusaamu. Küsimus on, millistel alustel hindavad need müüdimehed antud muusikat? Või kas nad annavad endale aru, millistel alustel vundamenteeruvad nende meloodilise mõtlemise õhulossid?
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _