Laulust, selle tekkimisest, Märt Mohnist (1811-1872) ja tema ümber toimunust saab lugeda vastsest raamatust "Valgusest ja tondipimedusest ":
[url]https://www.ester.ee/record=b6041173*est[/url]

[url]https://x.com/Pocketfolklore/status/2055953393487646861[/url]
[url]https://x.com/Pocketfolklore/status/2055954613250011357[/url]

1.

Kui ma alles noor veel olin
lapsepõlves mängisin
kui ma teiste seltsi tulin
lillesid küll noppisin.
Ei ma teadnud muud kui seda
mis mu silmad nägivad
siiski rõõmustasin enda56
sest, mist teised tegivad.
Nii kui unenäo viisil
seisab praegu meeles mul
ei ma tea, kas ka teisil,
sõprul meelde tuleb küll.
Nüüd on kõik see lust mul lõpnud
noore ea saab ka unustud
ning see päev, mis ära läinud,
ei saa enam mäletud.
Aastad, mis meil mööda läinud,
neid ei saa me’e tagasi
mäed ning järved jäävad seisma
seni kui ilm-otsani.
Kõik need teised, miska mina57
üheskoos seal mängisin
jäävad vanaks nii kui mina
lust ning rõõm jääb maha siin.
Juba seda kaua aega
kui ma jättin maha teid
ei ma seda mitte tea
kas saan kõik veel näha neid.
Ehk on mõned nende hulgast
surmal ära koristud
nii kui päev saab meie silmist
pilve taha katetud.
Meie elu on siin ilmas
nii kui linnul oksa peal
ning ei tea, mis meil elus
veel võib juhtu siin ehk seal.
Täna elame veel alles
ei tea homme ütelda
ehk võib mõnel meie hulgas
elo-lamp küll kustuda.
Ela nõnda, et võid olla
igal tunnil valmis siin,
et võid rõõmsast sinna tulla
kus on otsas kõik su piin.
2.
Oh ma vaene! Kuis ma üksi
seie saanud elama.
Näitan ennast rõõmus58 siiski
süda on täis muret ka
kõik, kes siin on lapsepõlves
üles kasvand omal maal
ei need seisa minu seltsis,
hoidvad ikka edemal59
Ööse mul ei tule uni
kui ma mõtlen selle peal
kes mul kõige armsam oli
nüüd mo maha jätab teal.
Süda, jäta maha seda
mis sul iial muret teeb
ning siis nõnda teha võta
mis meid rõõmo sisse viib.
Kui ma peaks kauemine
veel siin üksi elama,
aita jumal, et ma enne
rõõmus võiksin olla ka.
Rõõmsa palgega end näita
kõige vastu armsaste
vanemate tahtmist täita
nii kui kohus kõigile.
Kõik on mulle nii kui võõras
kui on mure südames
olgu mets ehk väli haljas
ei see maksa minu ees.
Laulgu linnud, tehku hääled6
ei ma kuule siiski neid
mäng’go mäng’jad61, hüüdku keeled
maha jätan ikka teid.
Siiski jääb veel ütlemata
mis mul kõik see muret teeb
mis on teistel mõtlemata
ilma teadmata ehk jääb.
Õhtu, kui ma voodi heidan
mõtlen ikka tema peal
vara hommiku kui tõusen
ei või unusta ma veel.
Millal tuleb aeg mul kätte
et võin õnnes elada
mis meil elus tuleb ette
ühel meelel olla ka.
Olgu vaesust ehk ka rikkust
mis meil osast antud on62
siiski anname veel kin’tust63
ning meil südamest on rõõm.
Ei või mina tunnistada
mis mul kõik on südames
ei ka teistel kuulutada
mis kõik seisab selle sees.
Öösel äratab mu unest
mõtetes ma kõnelen
üksinda ning mõtlen temast,
oh ma vaene inimen
Kui ma saan jo unustanud
mis mo mõttes olnud ka
siis saab kõik mu murepäevad
rõõmutunniks minema65.
„Olgu väike küll mu maja
õnnis siiski olen ma!“
„Uhkust mul ei ole vaja
raholikult elan ma.“66
Suvel meie mito korda
sõidime veel järve peal
päeva minnes iga õhtu
mängisime saare peal
ning me joostes, rõõmo tundes
lilli korjasime seal
viimaks kodo poole sõudes
rõõmolaulu lõime veel.
Kõik mo kurbtust nüüd jo mina67
hoopis maha jätan teal
mul ep olnud loodud tema
jäoks siin maailma peal.
Siiski õnne soovin temal
täna nii kui iga päev
jumal andku igal ajal
rõõmo kõik su eluaeg.

vt: EKM EKLA, f 64, m 7

seletused, seosed ja viited raamatus..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _