Ehk siis Lõõtsavägilaste tehtud lugu. Kas on sellest ka midagi teada peale sõnade? Sooviks sõnu ka. Aitäh!

Ega ta nüüd niiväga Lõõtsavägilaste tehtud eiolegi.. kui siis sellesmõttes, et neil omamoodi omas seades ja mahlakas kastmes oma plaadile keevitet.

Kuidas see Lõõtsavägilaste repertuaari sai, on pädevam vast Põldsepa Margus pajatama, ent tundub, et sarnase redaktsiooniga laul on olnud ka VLÜ esimesel kassetil:

[url]http://www.vly.ee/albumid1_esimene.php[/url]

Ilus naabrineiuke
rahvalik

Ilus naabrineiuke
oli minu armuke,
punapaletega ta
käis ikka kahe patsiga.

Juhtusin juurde temal minema -
lahkesti vastu tema võttis mind.
Ära tulles andis ta
veel mulle musumatsaka.

Käisin aasta, käisin kaks,
asi läks iga päev hullemaks.
Vanamees hakkas viimati
veel vahtima sääl võeriti.

Vanaeit see oli minu poolt,
minu eest tema kandis hoolt.
Tütar on sinu - nii ütles ta
ühes maja, inventaariga.

Ükskord kindla mõttega
uksest sisse astusin ma.
Paras aeg just oli siis,
kui teispere kellad lõivad viis.

Küll mina irmsast kohkusin,
patsid kõik laua peal laiali,
valehambad, puudrid, värvid -
lõhkeda minul tahtsid närvid.

Uksest välja viis minu tee,
tagasi heitsin pilgu veel -
ukse peal seisis sambana
üks neiu kui jõle luupainaja.

Poissmees olen ja poissmeheks jään
kuni mina, naabrineiu, sind näen.
Möödaminnes tunnen ma
oma kehal külmavärina.

***

Minule õpetas seda kunagi Sepamäe Anne, kes laulis seda laulu kunagi Leegajuses ning sõnad olid:

Linnakodaniku tütreke
oli kord minu armuke,
:,: punapaledega ta,
aina käis kahe patsiga. :,:

"Millal sina tuled?" - see oli tema viis,
"Tahan sinu põlvedel kiikuda siis!"
"Õige pea!" hüüdsin ma
ja siis panin plagama.

Vastu mind võeti lahkesti,
kui mina läksin võõrsile siis.
Ära tulles andis ta
mulle'ga musumatsaka.

Vanamees oli ikka minu poolt,
selle eest kandis ta alati hoolt -
"Tütar on sinu," nii ütles ta,
"maja ühes inventariga!"

Vanamoor see oli aga püsti hull,
minust ei rehkendand ta rohkem kui null.
Kui naisest juttu tegin ma,
mulle keelt siis näidas ta.

Ootasin aasta ja ootasin kaks,
asi läks igapäev hullemaks,
vanamees hakkas viimati
vahtima mind võõriti.

Ükskord kindla nõuga
uksest sisse astusin ma,
paras aeg just oli siis -
linnakellad lõivad viis.

Küll mina hirmsast kohkusin -
patsid olid laua peal laiali,
valehambad, puudrid, värvid,
lõhkeda mul tahtsid närvid.

Uksest välja oli minu tee,
pilgu korra tagasi heitsin ma veel,
ukse peal seisis sambana
neiu kui kole luupainaja.

Poissmees olen ja poissmeheks jään,
kui neid kodaniku neidusid näen,
möödaminnes tunnen ma
kehas külmavärinad.

Leegajusel oli ka see kassetil (sõnad veidi erinevad Anne Sepamäe lauldust, kuigi peaks/ võiks olla sama - võibolla Anne ei mäletanud või siis laulis meelega mõnel põhjusel teisiti):

[url]https://erb.nlib.ee/?kid=22108452[/url]

Mäletan, et Anne rääkis alati kuidas Leegajuses rõhutati, kuidas peab olema "linnakodaniku tütreke" just..

aga mispärast, vast sellepärast, et originaalis nii enamvähem oli, kuna VLÜ'l on sellesmõttes õigus, et laul on "rahvalik", mitte "rahvalaul" - ta omab konkreetset autorit, mis minu mäletamistmööda oli kuulus Meie Matsi kaastööline August Bravo, kelle pseudonüümi taha peituvad isikut mul ei ole õnnestunud senini selgeks teha.

Kui hommik on käes, otsin üles ja tipin Brawo teksti siia üle.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kodaniku Preili.
(Wiisil: Saaniga sõitsin sahinal.)

Ühe "kodaniku" tütreke,
oli kord minu kallike —
"punapalgedega" ta,
aina käis "kahepatsiga"!

Wastu wõeti mind lahkeste,
kui juhtusin minema "wõõrsile",
— ära tulles andis ta
tihti "musumatsaka"!

"Millal sa tuled?" see oli ta wiis,
"tahaks su põlwepeal kiikuda siis!"
"õige ruttu!" — hüüdsin ma,
ja siis tegin punuma.

Taat, see ikka oli minu poolt,
aina see eest kandis hoolt;
"tütar on sinu" — nii kiitis ta,
"ja maja kogu täiega!"

Eit, see oli aga püsti kull,
mind tema rehkendas "ainult null",
kui "naisest" juttu tegin ma,
mulle "keelt" siis näitas ta!

Waatasin aasta, ootasin kaks,
asi läks juba "räbalamaks" —
wanameeski hakkas wiimate,
wahtima mind wõõrite.'

Siis kord "kindla tujuga",
astusin sisse julgena, —
paras aeg wast oli siis,
linnakellad lõiwad wiis.

Küll ma siis kohkusin hirmsaste,
"patsid" olid laua peal laiale,
"walehambad, puudred, wärwid," —
lõhkeda mull tahtsid närwid!

Uksest wälja, olin teel,
tagasi pilgu heidsin weel;
ukse peal seisis "sambana", —
"neiu" kui jõle "luupainaja"!

Noormees olen, selleks jään,
kui "kodaniku preilit" ma näen;
Meelde siis mulle tuleb "ta",
tunnen "küürus" külma wärina!

Pühendanud "Kosjalehele", August Brawó.

Kosjaleht nr. 5, 1917

**

Ilmselt tekstis ongi veidi inspiratsiooni ammutatud Mihkel Veske tekstist laulule "Saaniga sõitsin ma sahinal" (e. "Kadunud kinnas", e. ilmselt türükiveaga Veske "Laulud viisidega" 1874: "Saaniga sõitsin ma sohinal"), mis ilmus viisistatult K.A.Hermanni poolt (1874) 1886 a. Laulu ja Mängu lehe noodilisas (Saaniga sõitsin ma kohinal) lk 33.


Kadund kinnas.

Saaniga sõitsin ma sohinal
Külast läbi kiirega;
Ara mu kinnas siis kadus sääl,
Läksin kinnast otsima.

Talule sisse ma sammusin;
Wastu tuli neiuke.
""Neiu, kas nägid üht linnast maas?
Ütle mulle, hellake"!

""Ei ole näinud"", ta kostis mull'; ,
""Tahan tõistelt küsida"".
Neiu mult häbendes ära läks;
Pea tuli jälle ta.

""Külamees, keegi su linnast ei näin'd,
Palun, wöta wastu see""!
Kinda ma wõtsin ja sõitsin säält,
Sinna jätsin südame.

Sõites säält läbi siis igakord
Oli minul äpardust:
Rattapulk kadus wõi kukkus piits,
Ikka leidsin wiiwitust. —

""Isa, oh kunas mull' talu saab?
Mill wõin tuua armukse?
Neiu mull nägus ja lõbus on,
Tahab pea mehele".

""Nägu tall naerul, tall walge pää,
Silmad helded, sinised.
Mõnuslik minij' sest neiust saab,
Tallitab, mis tarwitsed".

Weske "Laulud wiisidega" 1874

***

1919 novembris ilmus "Meie Matsis" veel üks A. Brawo lauluke saaniviisile, mis räägib sõduri kirjavahetusest ning tema ennenägematust kirjapartnerist-neiukesest.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _