Väga tuntud laul 20 saj. algusest, mille laulis uuesti kuulsasks uute, Johannes Pori sõnadega, veegi kuulsamaks Eedo Karrisoo:

***

rahvalik:

Rõõmul rändab kodumaale veel,
rändaja, kes käinud kaugel teel.
:,: Meeles mõlgub tal üksainuke,
kes nii üliarmas temale. :,:

Noormees, miks nii kurvalt seisad sa,
mida mõtled, vaene rändaja?
Kadunud on nüüd tema kallike,
abikaasaks saanud teisele.

Aga koduküla tänaval,
ema-isa maja ligidal,
kus on roosid õitsvad aiassa,
seisma jäi nüüd väsind rändaja.

"Majaemand," palub rändaja,
"murdke mul üht roosi aiasta,
olen kaugel kalli koduteest,
see ehk trööstiks minu kurba meelt."

Majaemand - roosi murdis ta,
kattis pale kinni kätega.
Andis õied, ohkas südamest,
nuttis kadund armukevadet.

Majaemand, mida nutad sa,
kas on kahju õisi kinkida?
Või on kuldne armukevade
sinust mööda juba jäädvaste?

Sinu pärast tulin kaugelt nüüd,
sinu arm, see oli minu hüüd.
Arm, mis tärkas tollel armsal aal,
millal naersin sinu rinna naal.

Armuvannet oled murdnud sa,
jumalaga, juba lähen ma.
Leinan kaugel üksi elua'a,
kannan haavu mida löönud sa.

Ja siis vaene väsind rändaja
tõttas tuldud rada minema.
Tõttas teele leinapisarail,
süda tuksus nagu lõhkeval.

***
Roosiaias, esit. Eedo Karrisoo
Johannes Pori sõnad:

Roosiaias kõnnib nägus neid,
võlub austajate südameid.
Tema ümber roosid ilusad. (kaunimad)
Okkad torkavad, kui puudutad.

Neiuke, miks kõnnid üksinda.
kardad sa, et võiksin salaja
murda vast ehk kõige kaunima.
roosi, mis võib leida aia peal.

Mälestuseks roosi neiult sain.
Teda unustada ma ei või.
Roosiaeda (ma veel) veelkord külastan.
Võtan kaasaks roosi kaunima.

***

ühes käsikirjalaulikus lõppeb aga laul hoopis:

/../
Ei need lilled iial kurbtust tee,
nende pärast vesi silmist kee,
armastus mul üksi valu teeb,
näen, et koju tulnud reisimees.

üksi mind on hellalt armastand,
pealegi veel truudust tõotand,
ise ära reisind kaugele,
jätnud maha võõra mehele

sest sa olid minu armas pruut,
kellel andsin äraminnes suud,
miks olid sa mind ära unustand,
oma südant teisel mehel and

kas siis lilled palju kallimad,
kui truu armastus, mis tunned sa,
sul ei ole tarvis tunda mind,
surmani veel armastasin sind.

Sinu pärast olen kaugelt tulnd,
minu armastus on selge kuld,
ja nüüd jälle nuttes ära läen,
surmani sul nägemata jään.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Saates "Originaal ja koopia" 47-das osas lahkavad laulu Jaan Elgula ning Margo Tõiste, jõudes välja Saksa ning Lätti, ent mainivad, et päris alget ei tea:

[url]https://arhiiv.err.ee/vaata/originaal-ja-koopia-originaal-ja-koopia-47/similar-142122[/url]

Olgu siis Läti Mariss Vētra, "Skaistā dārzniece" variant ka siin:



Karrisoo lauldu leidub Eesti 30-date plaadikolmikul:
[url]http://www.lasering.ee/index.php?make=item_show&toote_id=7861[/url]

***

Laulu viisi võib ka kuulda 1994 a. Kolbergi mängufilmis "Jüri Rumm", kõrtsutseenis kohe päris filmi algul.
Mängivad Kaarel Kilvet, Jüri Aarma ja Juhan Saar

[url]https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/129[/url]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Kummalisel kombel on meil lauldud variandid üsna erinevad nii pikkuselt kui paksuselt, kahtlen, kas laul on meile lätimaalt (nagu orig. ja koopias väidetakse) jõudnund. Kindel on, et Pori sõnad on juba täiesti uued ning Karrisoo lauldud on koos seadega kindlasti võetud Bellacord'iga varasemalt Läti lindistuselt, aga vanem? Kes teab.

1905 a. laulikus "Tütarlaste Rõõmu Laulik" on aga sõnad hoopis sellised:

Peigmehe laul.

Wäsind läheb isamaale reis —
Reisija, kes kaua reisind teel
Ja kaugel mõttes seisab ees.
Minna armukese maja pool.

Ja mis rõõmu leiab ta sääl ees:
Armas, kes tal üksi ilma pääl.
On nüüd teisel abikaasaks läin'd.
Seda nähes süda kurwaks laeb.

Teeb kui oleks la üks wõöras mees.
Kes weel reisib wõõra maade sees.
Küsib talt, kes tal oma oln'd.
Kuhu kohta olen ma nüüd saan'd?

konarlik riim lubab arvata, et sinna laulikusse on saanud juba rahvalik variant hulga varasemast east.

***

1904:

H III 30, 568 (22) < Viljandi - Elise Kolk (1904)
uuem rahvalaul

Väsind lähab isamaale nüüd
Reisija, kes reisis kaugele,
Ja veel mõttes seisab tee pääl ees
Minna armukese maja pool.
Kuid mis kurbtust leiab ta säält
Armuke tal üksi ilmas veel,
On ju teisel abikaasaks läind,
Seda nähes süda külmaks jäänd.
"Armas majaemand palun teid,
Kas võin saada oma reiseteelt
Ühe lille teie aia seest,
Mis mind trööstiks oma kurbtuses?"
Ühe sinelille murdis ta,
Kattis silmad kinni kätega
Et see lill tal meelde tuletas,
Et ta armu truust unustand.
"Miks sa nutad majaemand nüüd
Kas sul kahju, et see lille and,
Kas sul lilled palju kallimad,
Kui truu armastus, mis näinud sa
Sind nüüd vaatama ma siia *1
Sest mu armastus on selge *1
Jumalaga! jälle nuttes lään,
Igavest sul nägemataks jään!

*1 Värsilõpud köitmisel serva vahele jäänud

***

Laulu veel varasemaid algeid otsides jõudsin siiski välja Saksamaale, kus (seal omalajal väga populaarne ning väga erinevates variantides) laul algab vanemas variandis sõnadega: "Müde kehrt ein Wandersmann zurück, nach der Heimat, seiner Liebe Glück.."



_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Ning lõpptulemusena leian, et meie rahvalik variant on palju lähedasem Saksa lüürikale, kust ilmselt on see laul ka meile mingis variandis kuidagimoodi jõudnund:


Müde kehrt ein Wanderer zurück,
nach der Heimat, seiner Liebe Glück.
Doch zuvor tritt er ins Gärtnerhaus,
kauft für sie noch einen Blumenstrauß.

Und die Gärtnerin, so hold und schön,
tritt zu ihren Blumenbeeten hin,
und bei jedem Blümlein, das sie bricht,
rollen Tränen ihr vom Angesicht.

Warum weinst du, holde Gärtnersfrau?
Weinst du um das Veilchen dunkelblau,
oder um die Rose, die dein Finger bricht?
Nein, um diese Rose wein ich nicht.

Ich weine nur um den geliebten Freund;
er zog in die Welt so weit hinein,
dem ich Treu und Eid geschworen hab,
den ich, Gärtnerin, gebrochen hab.

Warum hast du mir denn nicht getraut?
Deine Liebe auf den Sand gebaut?
Sieh den Ring, der mich tagtäglich mahnt
an die Treu, die du gebrochen hast!

Nun so trifft mich Wandrer das Geschick,
in der Heimat meiner Lieben Blick;
drum so gib mir, holde Gärtnersfrau
einen Strauß von Tränen ganz betaut.

Und mit diesem Sträußchen in der Hand
will ich wandern durch das ganze Land,
bis der Tod mein müdes Auge bricht:
Lebe wohl, leb wohl, vergiß mein nicht!

***

Müde kehrt ein Wandersmann zurück
Nach der Heimat seiner Liebe Glück.
Doch bevor er tritt in Liebchens Haus,
Kauft er für sie den schönsten Blumenstrauß.

Und die Gärtnerin so hold und bleich,
Zeiget ihm ihr ganzes Blumenreich.
Doch bei jeder Rose, die sie bricht,
Rollt eine Träne ihr vom Angesicht.

Warum weinst du, holde Gärtnersfrau?
Weinst du um die Veilchen dunkelblau?
Oder um die Rose, die du brichst?
Ach nein, ach nein, um diese wein' ich nicht

Um den Liebsten wein' ich nur allein,
Der gezogen ist wohl übern Rhein.
Dem ich ew'ge Treu geschworen hab',
Die ich als Gärtnersfrau gebrochen hab'.

Liebe hast du nicht für ihn gehegt,
Darum hast die Blumen du gepflegt.
Ach, so gib mir, holde Gärtnersfrau,
Einen Strauß von Veilchen dunkelblau.

Und mit dem Blumenstrauß wohl in der Hand,
Will ich wandern durch das ganze Land,
Bis der Tod mein müdes Auge bricht.
Leb wohl, Geliebte, und vergiß mich nicht!

**

Teksti omistatakse kahele erinevale autorile, millest esimene võib olla tõenäolisem, kuna Dreves'i autorlust mainitakse alati "võimalikuna", Eichendroff'i materjalidega ma küll tutvunud ei ole, kuna google books on täna milelgipärast kaunis aeglane:

Joseph Freiherr von Eichendorff (1788-1857)
[url]http://www.volksliederarchiv.de/text657.html[/url]

Leberecht Blücher Dreves (1816-1870)
[url]http://www.volksmusik-archiv.de/vma/node/492[/url]
[url]http://www.lieder-archiv.de/muede_kehrt_ein_wanderer_zurueck-notenblatt_300377.html[/url]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Ja siis veel