:: Tsiteeri ::
Teema: Oma noore ea sees võtsin vana naise
Märkasin, et kuigi see laul on ams, ja veidi ka minu, segasõnastuses juba jõudnud mitme üliõpilasühisuste lauluraamatuisse, puudub see siin.
Võibolla seetõttu, et ma pole originaali jõudnud ümbertippida, ent olgu ta siis meenutuseks mulle, et pean seda tegema.
Külalaulikus on ta praegune tekst:
Oma noore ea sees
võtsin vana naise,
siis tema, kurat, kiusas mind
ühest päevast teise.
Läksin surnuaiale,
palusin tal surma:
"Tule surm, oh päästa mind,
vii mu naine hauda!"
Läksin koju tagasi,
naine oli surnud,
surm teda oli äkitse
kööki maha murdnud.
Kui teda hauda kanneti
Palusin ma kandjaid:
"Kandke teda hellasti,
hoidke teda süles -
muidu, kurat mine tea,
ärkab, raisk, veel üles!"
Ja kui seda kella lüüeti,
palusin ma lööjaid:
"Mis te, kurat, jamate,
ärge kõlistage -
minu eit see kuuleb ka
teise ilma taade!"
Surnumatjailt palusin:
"Visake tal mulda,
suurest rõõmust maksan ma
teile kasvõi kulda!"
Ja kui seda palvust loeti,
palusin ma pappi:
"Kas tõesti ei saa kiiremini,
tule taevas appi!?"
Nõnda viisi üts-kats-kolm,
mutt sai maha maetud.
Haud sai rõõmust, silmaveest
kividega kaetud.
Seisin hauakünka peal
rõõmupisarates -
nüüd mina viimaks ometi
olin vaba mees!
Suurest rõõmust ronisin
puu otsa niikui kägu,
seal mina naersin: "Ah-ah-aa"
ja tegin hullu nägu.
Läksin koju tagasi,
võtsin noore naise,
nüüd tema, kurat, kiusab mind
ühest päevast teise.
esimesed värsid on praegu käibelolevast muudetud seetõttu, et traditsiooniliselt algab laul meil tavaliselt just nii. "kui mina ükskord noores eas võtsin vana naise.." jne on juba praegusel ajal ümbertehtud variant.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Võibolla seetõttu, et ma pole originaali jõudnud ümbertippida, ent olgu ta siis meenutuseks mulle, et pean seda tegema.
Külalaulikus on ta praegune tekst:
Oma noore ea sees
võtsin vana naise,
siis tema, kurat, kiusas mind
ühest päevast teise.
Läksin surnuaiale,
palusin tal surma:
"Tule surm, oh päästa mind,
vii mu naine hauda!"
Läksin koju tagasi,
naine oli surnud,
surm teda oli äkitse
kööki maha murdnud.
Kui teda hauda kanneti
Palusin ma kandjaid:
"Kandke teda hellasti,
hoidke teda süles -
muidu, kurat mine tea,
ärkab, raisk, veel üles!"
Ja kui seda kella lüüeti,
palusin ma lööjaid:
"Mis te, kurat, jamate,
ärge kõlistage -
minu eit see kuuleb ka
teise ilma taade!"
Surnumatjailt palusin:
"Visake tal mulda,
suurest rõõmust maksan ma
teile kasvõi kulda!"
Ja kui seda palvust loeti,
palusin ma pappi:
"Kas tõesti ei saa kiiremini,
tule taevas appi!?"
Nõnda viisi üts-kats-kolm,
mutt sai maha maetud.
Haud sai rõõmust, silmaveest
kividega kaetud.
Seisin hauakünka peal
rõõmupisarates -
nüüd mina viimaks ometi
olin vaba mees!
Suurest rõõmust ronisin
puu otsa niikui kägu,
seal mina naersin: "Ah-ah-aa"
ja tegin hullu nägu.
Läksin koju tagasi,
võtsin noore naise,
nüüd tema, kurat, kiusab mind
ühest päevast teise.
esimesed värsid on praegu käibelolevast muudetud seetõttu, et traditsiooniliselt algab laul meil tavaliselt just nii. "kui mina ükskord noores eas võtsin vana naise.." jne on juba praegusel ajal ümbertehtud variant.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Oma noore ea sees võtsin vana naise
Minu mäletamistmööda on laul esimest korda ülestähendatud kirjalikult meil Gildenmanni "Lillekessed" kogumikus. Praegu käepärast ei ole, täpsustan üle ning lisan originaali.
Algupäraselt on laul jõudnud nii viisi kui tekstiga siia saksamaalt:
Als ich achtzehn Jahr alt war
da nahm ich mir ein Weib
das selbe war ein Luder
ein bitterböses Weib
Da ging ich in die Kirch hinein
und bat den lieben Gott
er möchte doch bescheren
der Alten ihren Tod
Und als ich nach Hause kam
die Alt´, die war schon krank
da hätt ich sollen essen
vor Freude sag ich Dank
Des Nachts wohl um die mittere Nacht
da kratzt es an der Wand
da kam der Tod gegangen
und nahm sie bei der Hand
Da kamen sie sechs Träger
und packten das Luder auf
Meine Alte pack dich zum Loch hinaus
o je o je o je
Und als sie auf den Kirchhof kam´n
das Grab war schon gemacht
da kam der Pfaff mit dem Federbusch
und tunkt ihn dreimal ein
meine Alte schaff dich zum Loch hinein
o joy o joy o joy
Und auf das Grab da pflanzte ich
ein großen, großen Srauß Vergißmeinnicht
da hätt ich sollen weinen
vor Freud hab ich gelacht
Und auf das Grab da wälzte ich
ein großen, großen Stein
damit, wenn´s Schachtel auferwacht
nicht kommt als wiederum heim
Und als ich nach Hause kam
die Supp war nicht gekocht
meine Alte warum hast mir die Supp nit gekocht
o je o je o je
[url]http://www.volksliederarchiv.de/text6252.html[/url]
***
Als ich ein jung Geselle war,
nahm ich ein steinalt Weib;
ich hatt sie kaum drei Tage, Ti-Ta-Tage
da hat´s mich schon gereut.
Da ging ich auf den Kirchhof
und bat den lieben Tod:
Ach lieber Tod zu Basel, Bi-Ba-Basel
hol mir mein´ Alte fort!
Und als ich wieder nach Hause kam,
mein Alte war schon tot;
ich spannt die Roß an´n Wagen, Wi-Wa-Wagen
und fuhr´ mein Alte fort.
Und als ich auf den Kirchhof kam,
das Grab war schon gemacht,
ihr Träger tragt fein sachte,si-sa-sachte
daß die Alte nicht erwacht.
Scharrt zu, scharrt zu, scharrt immer zu,
das alte böse Weib.
Sie hat ihr Lebtage,Ti-Ta-Tage
geplagt mein´ jungen Leib.
Und als ich wieder nach Hause kam,
all´ Winkel war´n mir zu weit;
ich wartete kaum drei Tage,Ti-TaTage
und nahm ein junges Weib.
Das junge Weibel, das ich nahm,
das schlug mich alle Tag:
Ach lieber Tod von Basel, Bi-Ba-Basel
hätt' ich meine alte Plag!
(http://www.volksliederarchiv.de/text6252.html)
Lehekülg pajatab loo võimaöikust ajaloost järgmist:
"Text und Musik: anonym - in verschiedenen Text- und Melodievarianten seit dem 16. Jahrhundert bekannt. ( andere Schreibweise "Als ich ein Jung Geselle war". Das Lied bezieht sich möglichweise auf das Fresko "Basler Totentanz", das sich im 15. Jahrhundert an der Kirchhofmauer des dortigen Predigerklosters befand.
siehe auch andere Versionen von " Der Tod von Basel " "
Viisivariant, mille lõpp meenutab väga üht traditsioonilist varianti meilt:
[url]http://www.lieder-archiv.de/als_ich_ein_jung_geselle_war-notenblatt_300659.html[/url]
***
kui otsida, ehk leiab ka täpsema alge..
***
[url]https://www.youtube.com/watch?v=K1CdLv9KwoY[/url]
[url]https://www.youtube.com/watch?v=17hU3oiX6bw[/url]
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Algupäraselt on laul jõudnud nii viisi kui tekstiga siia saksamaalt:
Als ich achtzehn Jahr alt war
da nahm ich mir ein Weib
das selbe war ein Luder
ein bitterböses Weib
Da ging ich in die Kirch hinein
und bat den lieben Gott
er möchte doch bescheren
der Alten ihren Tod
Und als ich nach Hause kam
die Alt´, die war schon krank
da hätt ich sollen essen
vor Freude sag ich Dank
Des Nachts wohl um die mittere Nacht
da kratzt es an der Wand
da kam der Tod gegangen
und nahm sie bei der Hand
Da kamen sie sechs Träger
und packten das Luder auf
Meine Alte pack dich zum Loch hinaus
o je o je o je
Und als sie auf den Kirchhof kam´n
das Grab war schon gemacht
da kam der Pfaff mit dem Federbusch
und tunkt ihn dreimal ein
meine Alte schaff dich zum Loch hinein
o joy o joy o joy
Und auf das Grab da pflanzte ich
ein großen, großen Srauß Vergißmeinnicht
da hätt ich sollen weinen
vor Freud hab ich gelacht
Und auf das Grab da wälzte ich
ein großen, großen Stein
damit, wenn´s Schachtel auferwacht
nicht kommt als wiederum heim
Und als ich nach Hause kam
die Supp war nicht gekocht
meine Alte warum hast mir die Supp nit gekocht
o je o je o je
[url]http://www.volksliederarchiv.de/text6252.html[/url]
***
Als ich ein jung Geselle war,
nahm ich ein steinalt Weib;
ich hatt sie kaum drei Tage, Ti-Ta-Tage
da hat´s mich schon gereut.
Da ging ich auf den Kirchhof
und bat den lieben Tod:
Ach lieber Tod zu Basel, Bi-Ba-Basel
hol mir mein´ Alte fort!
Und als ich wieder nach Hause kam,
mein Alte war schon tot;
ich spannt die Roß an´n Wagen, Wi-Wa-Wagen
und fuhr´ mein Alte fort.
Und als ich auf den Kirchhof kam,
das Grab war schon gemacht,
ihr Träger tragt fein sachte,si-sa-sachte
daß die Alte nicht erwacht.
Scharrt zu, scharrt zu, scharrt immer zu,
das alte böse Weib.
Sie hat ihr Lebtage,Ti-Ta-Tage
geplagt mein´ jungen Leib.
Und als ich wieder nach Hause kam,
all´ Winkel war´n mir zu weit;
ich wartete kaum drei Tage,Ti-TaTage
und nahm ein junges Weib.
Das junge Weibel, das ich nahm,
das schlug mich alle Tag:
Ach lieber Tod von Basel, Bi-Ba-Basel
hätt' ich meine alte Plag!
(http://www.volksliederarchiv.de/text6252.html)
Lehekülg pajatab loo võimaöikust ajaloost järgmist:
"Text und Musik: anonym - in verschiedenen Text- und Melodievarianten seit dem 16. Jahrhundert bekannt. ( andere Schreibweise "Als ich ein Jung Geselle war". Das Lied bezieht sich möglichweise auf das Fresko "Basler Totentanz", das sich im 15. Jahrhundert an der Kirchhofmauer des dortigen Predigerklosters befand.
siehe auch andere Versionen von " Der Tod von Basel " "
Viisivariant, mille lõpp meenutab väga üht traditsioonilist varianti meilt:
[url]http://www.lieder-archiv.de/als_ich_ein_jung_geselle_war-notenblatt_300659.html[/url]
***
kui otsida, ehk leiab ka täpsema alge..
***
[url]https://www.youtube.com/watch?v=K1CdLv9KwoY[/url]
[url]https://www.youtube.com/watch?v=17hU3oiX6bw[/url]
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Oma noore ea sees võtsin vana naise
Carl Wilhelm Freundlich'i Laulikust "Mailma ello tee-kond ehk Könned ja Laulud ello öppetuseks ja mele ärratamiseks armsa Eesti-rahvale" 1864:
Õnneto abbiello mees.
Waatke wennad! Ilma sees
Mehhe poeg nääb mõnda.
Naest wõttes, silma-wees,
Same hädda tunda:
Omma ello norel eal,
Wõtsin wanna naese,
Pärrast kolme päwa aial
Lõime teine teise.
Raske olli päwa kolm
Abbiellus olla.
Siis jo wõttis riid, kui tolm
Meie peäle tulla.
Südda kurb ja tüddinud.
Jooksin koolja aeda,
Surma järrel küssinud,
Wimaks sain ka leida:
Armas surm! ma pallun sind.
Näita omma mahti,
Wanna naene waewab mind.
Peästa temmast lahti!
Koio tulles leidsin ta,
Wanna-mori surnud,
Surm jo olli ruttoga
Tedda kohhe murdnud.
Matjatele ütlin ma:
Kande kirsto sülles.
"Sõitke tassakesi ka,
"Muido ärkab ülles!"
Olli kirst nüüd haua sees,
Hüüdsin: andke mulda!
Parrast rõmo silma-wees,
Maksan teile kulda!
Nenda sai siis ruttoga
Wanna-mori maetud,
Hauda rõmo juttoga,
Kiwwidega kaetud.
Parrast matmist, päwa kolm.
Kandsin lesse nimme,
Mõtlen: Suur on se ma-ilm.
Kas se olleks imme?
Kuida mötlin, teggin ka,
Wõtsin nore naese;
Unnustasin korraga,
Wanna maetud waese.
Häddaga sai näddal täis.
Polnud jälle nalja,
Norik, kui ta kaudo käis,
Andis wopsud selga:
Olli sant ehk olli hä,
Mis ma ial teggin,
Peksa sain nüüd iggapä.
Tullist waewa näggin!
Ollen surma pallunud,
Ta nüüd wõttab kosta:
„Saab sind naene sallunud.
Kül sind jõuan peästa!"
**
siit tunneme ära esimese salmi, mis on mõjutanud üht Kukritegi poolt lauldud Kihnu lugu, mis ilmus üsna palju pikemalt 1881 a. "Laulu Taskus" ja varemgi:
[url]http://meestelaul.metsatoll.ee/foorum/read.php?9,4561[/url]
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Õnneto abbiello mees.
Waatke wennad! Ilma sees
Mehhe poeg nääb mõnda.
Naest wõttes, silma-wees,
Same hädda tunda:
Omma ello norel eal,
Wõtsin wanna naese,
Pärrast kolme päwa aial
Lõime teine teise.
Raske olli päwa kolm
Abbiellus olla.
Siis jo wõttis riid, kui tolm
Meie peäle tulla.
Südda kurb ja tüddinud.
Jooksin koolja aeda,
Surma järrel küssinud,
Wimaks sain ka leida:
Armas surm! ma pallun sind.
Näita omma mahti,
Wanna naene waewab mind.
Peästa temmast lahti!
Koio tulles leidsin ta,
Wanna-mori surnud,
Surm jo olli ruttoga
Tedda kohhe murdnud.
Matjatele ütlin ma:
Kande kirsto sülles.
"Sõitke tassakesi ka,
"Muido ärkab ülles!"
Olli kirst nüüd haua sees,
Hüüdsin: andke mulda!
Parrast rõmo silma-wees,
Maksan teile kulda!
Nenda sai siis ruttoga
Wanna-mori maetud,
Hauda rõmo juttoga,
Kiwwidega kaetud.
Parrast matmist, päwa kolm.
Kandsin lesse nimme,
Mõtlen: Suur on se ma-ilm.
Kas se olleks imme?
Kuida mötlin, teggin ka,
Wõtsin nore naese;
Unnustasin korraga,
Wanna maetud waese.
Häddaga sai näddal täis.
Polnud jälle nalja,
Norik, kui ta kaudo käis,
Andis wopsud selga:
Olli sant ehk olli hä,
Mis ma ial teggin,
Peksa sain nüüd iggapä.
Tullist waewa näggin!
Ollen surma pallunud,
Ta nüüd wõttab kosta:
„Saab sind naene sallunud.
Kül sind jõuan peästa!"
**
siit tunneme ära esimese salmi, mis on mõjutanud üht Kukritegi poolt lauldud Kihnu lugu, mis ilmus üsna palju pikemalt 1881 a. "Laulu Taskus" ja varemgi:
[url]http://meestelaul.metsatoll.ee/foorum/read.php?9,4561[/url]
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Oma noore ea sees võtsin vana naise
Teine, hilisem, tõlge 1878 a. laulikust "Kirju kuk ehk küla laulik":
Noormehe õnnetus
Kui alles noormees olin ma
siis wõtsin wana naist;
kui pääwa kolm sain eland kaa,
t'ast oli himu täis.
Siis läksin surnu aja pääl,
ja surma hüüdsin ma:
"Oh armas surm, et korista
mo wana naist nüüd sa!"
Kui jälle koju tulin ma.
Siis naene oli surn'd.
Hoost panin ette rutuga:
saaks hauda wana muld!
Kui jõudsin surnuaja pääl,
kus haud ju walmis kaa: -
"Nüüd kandjad, kandke tasa teal, -
ehk muidu ärkab ta.
Nüüd mulda, mulda kermeste
ta pääle loopige;
ta on mind waewand raskeste,
ööd pääwäd alati.
Ja kui ju haudas oli ta,
siis oli rahu sest.
Kui säätud aeg sai tulema,
siis wõtsin jälle teist.
Nüüd aga see noor naesuke
mind tongib igapää'.
Sest näeks ma nüüd, et wanake
mul alles oleks käe.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Noormehe õnnetus
Kui alles noormees olin ma
siis wõtsin wana naist;
kui pääwa kolm sain eland kaa,
t'ast oli himu täis.
Siis läksin surnu aja pääl,
ja surma hüüdsin ma:
"Oh armas surm, et korista
mo wana naist nüüd sa!"
Kui jälle koju tulin ma.
Siis naene oli surn'd.
Hoost panin ette rutuga:
saaks hauda wana muld!
Kui jõudsin surnuaja pääl,
kus haud ju walmis kaa: -
"Nüüd kandjad, kandke tasa teal, -
ehk muidu ärkab ta.
Nüüd mulda, mulda kermeste
ta pääle loopige;
ta on mind waewand raskeste,
ööd pääwäd alati.
Ja kui ju haudas oli ta,
siis oli rahu sest.
Kui säätud aeg sai tulema,
siis wõtsin jälle teist.
Nüüd aga see noor naesuke
mind tongib igapää'.
Sest näeks ma nüüd, et wanake
mul alles oleks käe.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Oma noore ea sees võtsin vana naise
varulven kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Minu mäletamistmööda on laul esimest korda
> ülestähendatud kirjalikult meil Gildenmanni
> "Lillekessed" kogumikus. Praegu käepärast ei ole,
> täpsustan üle ning lisan originaali.
>
Jah, 1864, teine trükk "Lillekessed, ehk Mitmed ja mitmesuggused laulud Ma rahwale, ello parrandamisseks ja ausaks aiawiteks. 1. jaggo" sisaldab sama laulu väga väikeste erinevustega:
Önneto abbiello-mees.
Waatke wennad! Ilma sees
Mehhe poeg nääb mönda.
Naesi wöttes, silma wees,
Same hädda tunda:
Omma ello norel eal,
Wötsin wanna naese,
Pärrast kolme päwa aeal
Läk meel teisel teise.
Raske olli päwa kolm
Abbiellus olla.
Siis jo kippus riid, kui tolm
Meie peale tulla.
Südda kurb ja tüddinud.
Jooksin surno aeda;
Surma hüdes kutsunud,
Sain ka tedda leida:
Armas surm! ma pallun sind.
Näita omma tehti,
Minno naene waewab mind.
Peästa temmast lahti!
Koeo tulles leidsin ka,
Wanna mori surnud,
Surm se olli ruttoga
Tedda kohhe niitnud.
Matjattele ütlin ka:
Kande kirsto sülles.
Söitke tassakeste ka,
Muido ärkab ülles!
Olli kirst jo haua sees,
Hüüdsin: andke mulda!
Pärrast römo silmawees,
Maksan teile kulda!
Seddawisi ruttoga
Wannamoor sai maetud,
Haud ka römo juttoga,
Kiwwidega kaetud.
Pärrast matmist, üks kaks kolm,
Kandsin lesse nimme,
Mötlin: Suur on se mailm,
Kas se wägga imme?
Kuida mötlin, teggin ka,
Wötsin nore naese;
Unnustasin korraga,
Wanna maetud waese.
Häddaga sai näddal täis,
Polnud jälle nalja:
Norik, kui ta kaudo käis,
Andis wopsud selga:
Olli sant ehk olli hä,
Mis ma ial teggin,
Peksa sain nüüd iggapä.
Tullist waewa näggin.
Ollen surma pallunud,
Ta mul wötnud kosta:
"Saab sind naene sallunud.
"Kül sind jöuan peästa!"
***
Uus Kosjaleht ; 2 1931
Õnnetu abielumehe nutulaul.
Waatke mehed, ilma peal
Inime näeb mõnda.
Naisi wõtnud, silmad wees
Saame häda tunda.
Oma elu noores eas
Wõtsin wana naise,
Aga õnne sest ei saan'd,
Meeled läksid lahku.
Raske oli päewa kolm
Abielus olla.
Siis ju kippus riid kui tolm
Meie peale tulla.
Süda kurb, meel rõhutud
Jooksin surnuaeda,
Et seal surma paluda,
Oma häda kurta:
Surmawürst, ma palun sind.
Näita oma mõimu:
Minu naine waewab mind,
Päästa temast lahti!
Olgu peale, ütles surm,
Tulen sulle appi,
Wabastan sind naise käest,
Elad jälle hästi.
Aga abielluda
Enam sa ei tohi.
Kui mu käsku kuulad sa
Elad õnne süles.
Koju tulles leidsin ma
Oma naise surnult.
Surm, see oli rutuga
Talle külla tulnud.
Rõõmuga nüüd hüüdsin ma:
Olen wiimaks waba!
Ruttu kirstu tellisin,
Matsin naise maha.
Matjaid mina palusin:
Kandke kirstu süles,
Sõitke õige tasa kah,
Muidu ärkab üles.
Oli kirst ju haua sees,
Hüüdsin: andke mulda!
Pärast rõõmu silmawees
Maksan teile kulda.
Nõndawiisi rutuga
Naine mulda aeti,
Haud siis rõõmutuhinas
Kohe kinni kaeti.
Pärast matust üks, kaks, kolm
Kandsin lese nime.
Wõtsin tubli „käraka".
Olin õnnest pime.
Rõõmuga siis läksin ma
Noori neide kaema.
Mõtlesin: eks tohi ma
Kordki õnne maitsta.
Naistesugu wõlus mind,
Nende külge köitsin
Leegitsema südame —
Olin neiu kaissus.
Mis siis muud, kui jälle ma
Wõtsin uue naise,
Seekord aga noorema,—
Hästi kena lapse.
Unustasin meeleldi
Maetud wana naise.
Nautisin rõõmuga
Abielu õnne.
Hädasti sai nädal täis,
Polnud jälle nalja:
Noorik, kui ta wiha täis,
Andis muudkui pihta.
Oli hea ehk oli halb,
Mis ma iial tegin,
Peksa sain küll igapäew,
Rasket waewa nägin.
Olen surma palunud,
Et mind wõtaks päästa
Noore kurja naise käest,
Kuid ta mulle wastas:
Oma süü, miks wõtsid sa
Meelitusi kuulda
Noorelt neiult, südame
Olid walmis andma.
Nüüd sa kanna waewaga
Selga wõetud risti,
On sind küllalt peksetud,
Küll siis jõuan päästa.
Nüüd ma waewlen igapäew
Otse surmahädas:
Oma noore naise käes—
Tema muudkui — uhub.
Mehed, kuulge õpetust,
Ärge wõtke naist.
Olgu noor wõi wana ka —
Pöörane on ikka ta.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
-------------------------------------------------------
> Minu mäletamistmööda on laul esimest korda
> ülestähendatud kirjalikult meil Gildenmanni
> "Lillekessed" kogumikus. Praegu käepärast ei ole,
> täpsustan üle ning lisan originaali.
>
Jah, 1864, teine trükk "Lillekessed, ehk Mitmed ja mitmesuggused laulud Ma rahwale, ello parrandamisseks ja ausaks aiawiteks. 1. jaggo" sisaldab sama laulu väga väikeste erinevustega:
Önneto abbiello-mees.
Waatke wennad! Ilma sees
Mehhe poeg nääb mönda.
Naesi wöttes, silma wees,
Same hädda tunda:
Omma ello norel eal,
Wötsin wanna naese,
Pärrast kolme päwa aeal
Läk meel teisel teise.
Raske olli päwa kolm
Abbiellus olla.
Siis jo kippus riid, kui tolm
Meie peale tulla.
Südda kurb ja tüddinud.
Jooksin surno aeda;
Surma hüdes kutsunud,
Sain ka tedda leida:
Armas surm! ma pallun sind.
Näita omma tehti,
Minno naene waewab mind.
Peästa temmast lahti!
Koeo tulles leidsin ka,
Wanna mori surnud,
Surm se olli ruttoga
Tedda kohhe niitnud.
Matjattele ütlin ka:
Kande kirsto sülles.
Söitke tassakeste ka,
Muido ärkab ülles!
Olli kirst jo haua sees,
Hüüdsin: andke mulda!
Pärrast römo silmawees,
Maksan teile kulda!
Seddawisi ruttoga
Wannamoor sai maetud,
Haud ka römo juttoga,
Kiwwidega kaetud.
Pärrast matmist, üks kaks kolm,
Kandsin lesse nimme,
Mötlin: Suur on se mailm,
Kas se wägga imme?
Kuida mötlin, teggin ka,
Wötsin nore naese;
Unnustasin korraga,
Wanna maetud waese.
Häddaga sai näddal täis,
Polnud jälle nalja:
Norik, kui ta kaudo käis,
Andis wopsud selga:
Olli sant ehk olli hä,
Mis ma ial teggin,
Peksa sain nüüd iggapä.
Tullist waewa näggin.
Ollen surma pallunud,
Ta mul wötnud kosta:
"Saab sind naene sallunud.
"Kül sind jöuan peästa!"
***
Uus Kosjaleht ; 2 1931
Õnnetu abielumehe nutulaul.
Waatke mehed, ilma peal
Inime näeb mõnda.
Naisi wõtnud, silmad wees
Saame häda tunda.
Oma elu noores eas
Wõtsin wana naise,
Aga õnne sest ei saan'd,
Meeled läksid lahku.
Raske oli päewa kolm
Abielus olla.
Siis ju kippus riid kui tolm
Meie peale tulla.
Süda kurb, meel rõhutud
Jooksin surnuaeda,
Et seal surma paluda,
Oma häda kurta:
Surmawürst, ma palun sind.
Näita oma mõimu:
Minu naine waewab mind,
Päästa temast lahti!
Olgu peale, ütles surm,
Tulen sulle appi,
Wabastan sind naise käest,
Elad jälle hästi.
Aga abielluda
Enam sa ei tohi.
Kui mu käsku kuulad sa
Elad õnne süles.
Koju tulles leidsin ma
Oma naise surnult.
Surm, see oli rutuga
Talle külla tulnud.
Rõõmuga nüüd hüüdsin ma:
Olen wiimaks waba!
Ruttu kirstu tellisin,
Matsin naise maha.
Matjaid mina palusin:
Kandke kirstu süles,
Sõitke õige tasa kah,
Muidu ärkab üles.
Oli kirst ju haua sees,
Hüüdsin: andke mulda!
Pärast rõõmu silmawees
Maksan teile kulda.
Nõndawiisi rutuga
Naine mulda aeti,
Haud siis rõõmutuhinas
Kohe kinni kaeti.
Pärast matust üks, kaks, kolm
Kandsin lese nime.
Wõtsin tubli „käraka".
Olin õnnest pime.
Rõõmuga siis läksin ma
Noori neide kaema.
Mõtlesin: eks tohi ma
Kordki õnne maitsta.
Naistesugu wõlus mind,
Nende külge köitsin
Leegitsema südame —
Olin neiu kaissus.
Mis siis muud, kui jälle ma
Wõtsin uue naise,
Seekord aga noorema,—
Hästi kena lapse.
Unustasin meeleldi
Maetud wana naise.
Nautisin rõõmuga
Abielu õnne.
Hädasti sai nädal täis,
Polnud jälle nalja:
Noorik, kui ta wiha täis,
Andis muudkui pihta.
Oli hea ehk oli halb,
Mis ma iial tegin,
Peksa sain küll igapäew,
Rasket waewa nägin.
Olen surma palunud,
Et mind wõtaks päästa
Noore kurja naise käest,
Kuid ta mulle wastas:
Oma süü, miks wõtsid sa
Meelitusi kuulda
Noorelt neiult, südame
Olid walmis andma.
Nüüd sa kanna waewaga
Selga wõetud risti,
On sind küllalt peksetud,
Küll siis jõuan päästa.
Nüüd ma waewlen igapäew
Otse surmahädas:
Oma noore naise käes—
Tema muudkui — uhub.
Mehed, kuulge õpetust,
Ärge wõtke naist.
Olgu noor wõi wana ka —
Pöörane on ikka ta.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Oma noore ea sees võtsin vana naise
Kui rahvalike variante vaadata, siis tundub, et lauldud on nii Gildenmanni varianti kui uuemaid trükituid, samuti on "päeva kolm" muutunud mõnikord "päeva pool" sõnapaariks jne.. ühesõnaga - hea rahvalik tekst elab oma elu.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Oma noore ea sees võtsin vana naise
Nii tehaksegi ajalugu :)
[url]http://publik.delfi.ee/news/inimesed/saatus-siim-rikker-kirjutas-laulu-kui-mina-ukskord-noores-eas-votsin-vana-naise-veel-enne-kui-eveliniga-kohtus?id=80589981[/url]
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Tsiteeri:"Saatus! Siim Rikker kirjutas laulu "Kui mina ükskord noores eas võtsin vana naise" veel enne kui Eveliniga kohtus"
[url]http://publik.delfi.ee/news/inimesed/saatus-siim-rikker-kirjutas-laulu-kui-mina-ukskord-noores-eas-votsin-vana-naise-veel-enne-kui-eveliniga-kohtus?id=80589981[/url]
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Oma noore ea sees võtsin vana naise
Nüüd on pealkiri äragi parandatud:
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Tsiteeri:Saatus! Siim Rikker salvestas laulu "Kui mina ükskord noores eas võtsin vana naise" veel enne kui Eveliniga kohtus
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Re
Püüdsin pidada arvestust, et kui palju ja ka kelle uusi sõnu on kõigisse loendamatutesse salvestatud esitustesse jõudnud, ent kaotasin järje ja viitsimise õige pea :)
Miska mulle tundub, et see laul on ehe näide, kuidas teksti ja viisi muutmine, juurdeleiutamine ja ka ümberkirjutamine mõjub hea laulu puhul mitte sadade, vaid kümnete aastatega..
..ning sääraste asjade juures tekib muidugi kiusatus panna erinevatel esitustel teksti sisse erinevaid muudatusi, et saada paremini aru, kes, kus ja millal sõnad sai. Mõnede tahtlikute või tahtmata muudatuste juures on see muidugi ka teoks saanud ning ma ei pea silmas vaid meie mehi ja ainult tänapäeval. Järjehoidja on üks hea asi.
Aga seejuures jälle üks hea tähelepanek ja märkus - lugupeetud rahvamuusikud, kui te seda siin loete, siis palun ärge öelge, et te saite selle laulu arhiivist, sest sellist laulu sellise viisi ja sellise tekstiga arhiivis ei ole. Paraku. Kui just Lõõtsavägilased saatnud pole ;)
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Miska mulle tundub, et see laul on ehe näide, kuidas teksti ja viisi muutmine, juurdeleiutamine ja ka ümberkirjutamine mõjub hea laulu puhul mitte sadade, vaid kümnete aastatega..
..ning sääraste asjade juures tekib muidugi kiusatus panna erinevatel esitustel teksti sisse erinevaid muudatusi, et saada paremini aru, kes, kus ja millal sõnad sai. Mõnede tahtlikute või tahtmata muudatuste juures on see muidugi ka teoks saanud ning ma ei pea silmas vaid meie mehi ja ainult tänapäeval. Järjehoidja on üks hea asi.
Aga seejuures jälle üks hea tähelepanek ja märkus - lugupeetud rahvamuusikud, kui te seda siin loete, siis palun ärge öelge, et te saite selle laulu arhiivist, sest sellist laulu sellise viisi ja sellise tekstiga arhiivis ei ole. Paraku. Kui just Lõõtsavägilased saatnud pole ;)
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
Postita