Laulust on veel toortõlkeid, mis järgivad enamvähem punaarmees lauldud värsirütmi, ent on näha, et seal ei ole riime - ilmselt tõlgiti käigupealt ja sai kohe populaarseks korpusemeestel. Tõenäoliselt oli ka sõduritel viis alul natuke teine - see mis hiljem salvestati, oli juba seatud ja sätitatud. Milline oli algne viis - kes seda teab.
venekeelsed sõnad tegi Aleksei Surkov 1941, kirjutas need oma naisele saadetud kirjas, luuletus oli olnud algselt pikem, (16 salmi?), mida ta ei avaldanud ning keeldus andmast kellelegi hiljem.
Rinnet külastas helilooja Konstantin Listov, kel oli tagakuklas ülesanne, teha muusikat, vastuvõetavat muusikat. Küsis sellejaoks salme, milled sai Surkovi käest, korrigeeris vastavalt, viskas "sobimatu" välja ning olla laenanud kitarri sealsamas ja mänginud mingil olemasoleval "oma" viisil. Laul unustati, ent sõdurid olevat hiljem kirjutanud uuesti sõnad ja hakanud laulma toimetamata varianti, ilmselt viisil, mis neile meelde jäi (ja see on, olgem ausad, üsna stereotüüpne).
"Ametliku" versiooni esitamine Listovilt keelati punaarmee direktiivi poolt ära, kuna see olevat dekadentlik.
Konstantin Listov, ehkki nimetatud "nõukogude" ja "vene" heliloojaks, on pärit tegelikult Ukrainast, Odessa juudiperest, vanemad töötasid tsirkuses, kuhu kaasati juba noorelt ka Listov, kes mängis mandoliini.
Surkov on päritolult Leedu-Poola aadliperest, kes kolisid Jaroslavi. On vist liigne kirjutada, mis nende varadest ja valdustest nõukogude sünniajal sai.
Kes tõlkis laulu korpusepoistel - ilmselt mitu erinevat inimest mitmes eri redaktsioonis. Hiljem tõlgitakse laul veel teistkordselt (sama, mis Lindpriide esituses), ilma autorsuse märkmeta on laulutekst ilmunud laulikus "Noorte suvepäevad" (1970). Sellistel puhkudel (nt. Katjua - mille meloodia on mädanevast läänest muidugi laenatud) on olnud tõlkija tõenäoliselt keelatud/ebasoosingus isik:
Tasa väreleb muldonnis leek, vaigupisaraid halgudel näen. Nukraks lõõtspilli laul mindki teeb, jälle sinule mõtlema pean.
Sinust rääkisid lumised puud Moskva-lähiste metsade all. Kui vaid hetkekski kuuleksid nüüd, millist igatsust täis on mu hääl!
Maha kaugele minust sa jäid, meie vahel on lumi ja teed. Aga surm minu kõrval siin käib, ei ta tagane päeval, ei ööl.
Laula, lõõtspill, nüüd vaikigu torm! Too mul tagasi õnnelik aeg! Kui on minuga leegitsev arm, tundub muldonngi hubane, soe.
Nii et lõppkokkuvõtteks - laul ja sellega seotud isikud on kõik hammasrataste vahele jäänud hinged, kellest süsteem üle sõitis, hoolimata sellest, mida arvavad või tunnevad autorid ise. Kas nad üldse mõtlesid, need autorid, on teine küsimus..
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _