Tihti satub laulikuis silma säärane laul, mis uduselt on meeles ka oma lapsepõlvest. Autor peaaegu et tundmata. Seega otsustasin uurida.

Me seisime ehavalgel,
veel hilja õuessa,
sinul läikisivad pisarad palgel,
et pidime lahkuma.

Tuul oli vastu ei saa tulla, ei saa tulla, ei saa tulla,
Tuul oli vastu ei saa tulla, ei saa tee pääl paigal olla.

Ei ole me truudust vandund,
ei kaela hakanud ka,
vaid kurvalt kätt teineteisel andnud,
ja lahkunud sõnata.

Tuul puhub ja vihma küll sajab,
välk valgustab pimedat ööd,
kõik otsivad majades varju,
mina üksi käin tühjaks jäänd teed.

***


Meie seisime eha valgel
õhtu hilja õue peal,
neiul läikisid pisarad palgel,
kui pidime lahkuma seal.

Ei ole mina truudust sul vandund,
ei kaela hakanud ka,
vaid tundmata kätt sulle andnud
ja lahkunud sõnata.

Küll videvikke mitusada
on mööda läinud sest,
ei iialgi unustada
või mina seda tunnikest.

Tuul laulukest kaugele kanna,
vii tema juurde siit,
ja küsi, kas mõtleb veel Anna
minu peale tagasi.

Ma õrnemat igatsust kannan,
oma väikese kandlega
ja kallimat igatsust palmin,
oma väikese lauluga.

Tuul puhub ja vihma küll sajab,
välk valgustab pimedat ööd,
kõik otsivad majades varju,
mina üksi käin tühjaks jäänd teel.

Seal majas on kisa ja kära,
pidu, mäng ja rõõmus laul,
minu endine armukene istub,
seal lauas mõrsja-aul.

Mina ülesse vaatan ja palun,
oh halasta, taevas ja välk,
tema valelikku meelt ja südant,
ära purusta silmapilk.

Mu põues küll tuiskab ja tormab,
mul marus lainetab rind,
siin põleb arm, valu ja viha
vist surmata tahavad mind.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

"Tütarlaste Rõõmu Laulik" (1903) ja "Taaralaste Lusti-Laulik" (1906) sisaldavad endas sellist anonüümset laulu (tekst viimasest, esimeses on mõned värsid konarlikumad johtuvalt ilmselt rahvalaulikute tasandustest ja mälust):

Eha-walgel

Me' seisime eha-walgel
Nii hilja sääl õue pääl,
Tal läikisid pisarad palgel,
Et pidime lahkuma tääl!

Küll widewikkusid sada —
On mööda ju läinud sest.
Kuid ialgi unustada
Wõi ma seda tunnikest.

Ei ole ma truudust sull' wandund
Ei kaelasse hakkanud ka,
Waid tundmata kätt aga andnud
Ja lahkunud sõnadeta!

Mu õrnemad igatsused
Lõin wiisiks ma kandle pääl
Ja õrnemad mälestused
Mu wäikese pruudile sääl.

Tuul minu laulukest kanna.
Ja tema juurde ta wii!
Ja küsi, kas mõtleb weel „Anna"
Mu pääle kord weel tagasi.

Tuul hulub ja wihma sadab,
Wälk walgustab pimetad ööd.
Kõik otsiwad majades warju.
Ma üksi käin pimedat teed.

Sääl majas on kisa ja kära.
Lust, pidu, mäng, tants ja laul;
Mu endine pruudike istub
Sääl lauas nüüd mõrsja auul.

Ma ülesse poole palun.
Oh halasta, taewas ja wälk:
Ta walelist keelt ja südant
Ära purusta silmapilk!

Mu põues tuiskab ja tormab,
Mul marus laenetab riud.
Siin põleb arm, walu ja wiha,
Wist surmata tahtwad nad mind.

Oh kuule sa wilets waene
Lepi ära nüüd minuga.
Ei ialgi tõsta ma sulge.
Ei ialgi laima sind ma!

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Ja selge pildi annab 1888 aastal üllitatud luulekogu "Laulud", autoriks tuntud "Seal kus rukkiväli lagendikul.." autor Georg Eduard Luiga. Kusjuures on huvitav, et ka tema rukkivälja-laul on muutunud ajapikku anonüümseks. (Luigast loe siit: [url]http://www.pressimuuseum.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=94&Itemid=60[/url])

Antud luulekogus on kaks luuletust, millest too rahvalik versioon on kokku pandud: "Mälestused" ja "Kaste-heinad" 4. alalõik "Palve". Rahvalaulus on lisandunud veel üks kindel salm (kindlasti paikkonniti niimõnigi muu), seesama, mis Taaralaste Lusti-Lauliku versioonis jääb viimaseks salmiks.

Mälestused.

Mе seisime eha walgel
Weel hilja õuessa,
Tal läikisid pisarad palgel,
Et pidime lahkuma.

Ei ole me truudust wand'nud
Ei kaela hakanud ka,
Waid tumedalt kätt üksteisel' andnud
Ja lahkunud sõnata.

Ehk õhtuid nii mitu sada
On mööda läinud sest,
Ei ial ma unustada
Wõi õndsamat tunnikest.

Nüüd õrnemat igatsust palmin
Ma wiisiks kandlele,
Ja õndsamat mälestust salmin
Mu wäikse laulusse.

Tuul, laulukest kaugele kanna.
Wii tema juurdegi
Ja küsi: kas mõtled weel, Anna,
See pääle sa tagasi?

Kaste-heinad.

4.
Palwe

Tuul hulub ja wihma sadab,
Wälk hirmutab pimedat ööd,
Kõik otsiwad kodus nüüd warju,
Ma üksi käin tühjaks jään'd teed.

Sääl majas on kisa ja kära
Ja mäng ja tants ja laul:
Mu endine armuke istub
Sääl mõrsjana pulma auul.

Mu põues tuiskab ja tormab
Ja marus mul laenetab rind:
Sääl mässul arm, walu ja wiha,
Kui tahaksid surmata mind.

Ma ülesse waatan ja palun:
„Oh halasta taewas, et wälk
Ta walelist keelt ja südant
Ei purustaks silmapilk!"

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _