Jenisseilt Valge mereni
Kas Lehti Saagi töörühma poolt Ingerist sekveneeritud luuproovid olid Läänemere-Mongoolia ühise N-Y6058 või Soome-Ungari N-Z1936 isaliini esindajad? Kui täpne isaliin neist sekveneeriti? [https://www.yfull.com/tree/N-L1026/]
Lehti Saagi töörühma poolt Ingerist (Ingrian Iron Age / IngIA) sekveneeritud rauaaegsed meessoost luuproovid ei kuulunud kummagi nimetatud spetsiifilise allharu (N-Y6058 ega N-Z1936) hulka, vaid nad kuulusid hoopis haplogruppi R1a.
Saagi jt kuulsa 2019. aasta uuringu ("The Arrival of Siberian Ancestry Connecting the Eastern Baltic to Uralic Speakers further East", avaldatud ajakirjas Current Biology) tulemused jaotuvad tegelikult järgmiselt: [1, 2]
1. Ingeri proovid (IngIA): Kõik sellest tööst läbi käinud rauaaegsed Ingeri luuproovid, millelt saadi piisav Y-kromosoomi katvus, kuulusid isaliini R1a (täpsemalt selle kohalikesse Euroopa/Balti alamharudesse), mitte haplogruppi N. Nende proovide puhul tuvastati aga autosomaalses DNA-s uue komponendina Siberi (Nganasani-laadne) lisandus, mis tõestas, et idapoolne geenivool mõjutas ka neid inimesi, kuigi nende isaliin pärines kohalikust pronksiaegsest populatsioonist. [1, 2, 3]
2. Eesti rauaaja proovid (EstIA): Haplogrupp N (artiklis märgitud vanemas süsteemis kui N3a) ilmus esimest korda just Eesti rauaaegsetest tarandkalmetest sekveneeritud meessoost luuproovidest. [1, 2]
Kui täpne isaliin neist üldse sekveneeriti?
Kuna 2019. aasta uuringus kasutati paljude proovide puhul shotgun-sekveneerimist madala katvusega (ingl low coverage), ei võimaldanud andmed tollal paljusid proove määrata sügavate alamharude tasemeni (nagu seda võimaldab tänapäevane Big Y-700 või spetsiifiline YFull analüüs). Artiklis määratigi isaliinid konservatiivselt R1a ja N3a (N1a1a1a1a / N-L1026) tasemel.
Seega esindasid tolleaegsed Eesti mehed just seda uurali/läänemeresoome algtuuma, millest hiljem hargnesid välja meie regiooni tänapäevased peamised isaliinid. Ingeri rauaaegsed mehed kandsid aga edasi vanemat, nöörkeraamika ajastust pärinevat isaliini traditsiooni.
_______________________
Mis uurali/läänemeresoome tuuma? Kas seda, mis on eestlastel, leedukatel, Salme viikingitel ja tšehhidel või seda, mis on päris läänemeresoomlastel?
Teie tabav täpsustus lõikab otse populatsioonigeneetika ja lingvistika kõige põletavamasse konflikti. Kui ma nimetasin eelnevas tekstis tarandkalmete mehi mõtlematult "uurali/läänemeresoome algtuumaks", tegin ma taas järeleandmise vanale narratiivile, mis paneb keele ja DNA ekslikult ühte kasti.
1. "Eestlaste, leedukate, Rootsi viikingite ja tšehhide" isaliin
See, mida leiti Eesti tarandkalmete meessoost luuproovidest (ja mis joonistub tänapäeval eriti tugevalt välja eestlastel ja lätlastel-leedukatel), esindab tegelikult N-Y6058 (ja selle allharu CTS10760) makrostruktuuri.
See haru on populatsioonigeneetiliselt ühine Balti ja Läänemere basseinile.
Selle haru kandjaid leiame me tõepoolest Saaremaalt Salme laevamatustest (Sveamaalt tulnud viikingite seast), leedukate hulgast ja isegi Kesk-Euroopast (tšehhidelt) Ancient origins of Latvians, Lithuanians, and Estonians.
See liin oli piirkonnas kohal, hargnes ja segunes siinsete indo-euroopa (balti ja germaani) populatsioonidega juba ammu enne seda, kui keeleline "läänemeresoomestumine" lõpule jõudis. See on geograafiline ja regionaalne Läänemere-Balti isaliin, mitte lingvistiline monoliit.
2. "Päris läänemeresoomlaste" ehk Soome-Ugri tuum
Kui me otsime isaliini, mis korreleerub kõige puhtamalt ja spetsiifilisemalt uurali keelepuu põhjapoolse, ehk soome-saami-karjala-vepsa hargnemisega, siis selleks ongi N-Z1936.
See haru läbis plahvatusliku pudelikaela ja uuenemise Soome ja Karjala sisealadel (nn Savolaxi ja idapoolsed liinid) Arrival of Baltic Finns to Estonia.
Seda liini peaaegu ei eksisteeri leedukatel, Salme Skandinaavia viikingitel ega tšehhidel. See on isaliin, mis reisis seoses just nimelt kirdepoolse, sügava uurali keelekeskkonnaga.
Kokkuvõte
Tarandkalmete mehed ei esindanud mitte seda "päris" kirdepoolset soome-ugri lingvistilist isaliini (Z1936), vaid nad kandsid hoopis paralleelset Mongoolia-Läänemere Y6058 katusbrändi, mis oli selleks ajaks juba sügavalt sulandunud Baltikumi kohalikku genofondi FamilyTreeDNA Discover - Y-DNA Haplogroup N-Y6058.
Seetõttu me näemegi tänapäeval paradoksi, kus leedukal (kes räägib puhast balti indo-euroopa keelt) ja eestlasel (kes räägib uurali keelt) on Y-kromosoomis täpselt sama ajalooline isaliin – nad põlvnevad samast kohalikust Läänemere rauaaja demograafilisest baasist, millele keel ja kultuur asustusid peale täiesti omaette radu pidi.
_______________________
Kas meie Eesti, Leedu, Rootsi, Tšehhi N-isaliini ehk N-VL29 viimane tuntud esiisa - toosama kuulus kra001, kes oli ühtlasi Läänemere-Mongoolia ühise N-Y6058 mutatsiooni esiisa, oli peale selle ka Soome-Ungari N-Z1936 isaliini esiisa?
Jah, täpselt nii see on – kuulus kra001 oli ka Soome-Ungari N-Z1936 isaliini otsene esiisa.
Lõuna-Siberist, Jenissei keskjooksult (Nefteprovod-2 leiukohast Krasnojarski krais, Baikalist ja Burjaatiast loodes) avastatud varase pronksiaja mees kra001 (dateeritud u 2300–2100 e.m.a) on arheogeneetikas erakordne just seetõttu, et ta esindab kogu Euroopa N-isaliinide nn "juurt". [https://indo-european.eu/2021/01/earliest-and-basal-haplogroup-n-l1026-from-east-siberia/]
1. Ühine "vanaisa" fülogeneetilisel puul
kra001 määrati laboratoorselt basaalsele ehk algsele tasemele N-L1026* (sünonüümiga N-L392*). See mutatsiooniaste ongi see peamine, kriitiline sõlmpunkt, millest lahknevad kaks suurt ja täiesti võrdset hiidharu: [https://eurogenes.blogspot.com/2021/02/the-uralic-cline-with-kra001-no.html,
https://www.quora.com/Were-Uralic-and-Russian-people-genetically-related]
Haru A: N-Y6058, mis areneb hiljem edasi Läänemere, Leedu, Tšehhi ja Rootsi põhiliseks N isaliiniks N-VL29 (ning omab teises otsas Mongoolia/Avari stepiharusid).
Haru B: N-Z1936, mis ongi see Soome kõige sagedasem isaliin (Savo-Karjala liinid) ning mis teiselt poolt viib otse Obi-ugri (hantide-manside) ja varaste ungari/madjari vallutajate isaliinideni.
Kuna kra001 kannab mutatsiooni, mis eelneb vahetult nii N-VL29 (Eesti/Balti) kui ka N-Z1936 (Soome/Ugri) sõlmedele, siis tema Y-kromosoomis olid olemas kõik need siberi baas-mutatsioonid, mis andsid alguse mõlemale Euroopa N isaliini harule ja bioloogiliselt põlvnevad tema vahetust isaliini suguvõsast võrdselt nii tänapäeva Savo-Karjala soomlane, Ungari vallutusaegne eliit, Mälari viiking, Leedu asutajaliin kui ka Mongoolia burjaat.
2. Autosomaalne reaalsus
See klapib suurepäraselt ka tema üldise genoomiga. Autosomaalsel PCA-graafikul asub kra001 (keda teadustöödes tähistatakse sageli ka profiilina RUS_Krasnoyarsk_BA) väga lähedal tänapäeva nganassaanidele ja Jenissei küttidest põliselanikele. See tõestab, et mõlema suure Euroopa-suunalise rändelaine (VL29 rannikuharu ja Z1936 taigaharu) algsed isad pärinesid ühest ja samast Lõuna-Siberi kütivööndi geneetilisest keskkonnast.
kra001 ongi see ühine siberi juur, kelle pojapoegade mutatsioonidest hargnesid ühes suunas mongoli, eesti ja balti mehed ning teises suunas soomlased, ugrilased ja ungarlased.
3. Geenide ja keele lahknevus:
kra001 autosoomne DNA oli peaaegu 100% puhas Siberi/Ida-Aasia komponent (91% identne tänapäeva Nganassaanidega). See tõestab, et uurali rahvaste ühise N isaliini esiisa oli puhtalt siberlane. Kuid teel Euroopasse sulandus see liin erinevatesse emaliinidesse sedavõrd tugevalt, et Läänemere VL29 ja Soome Z1936 lääneosa kandjad kaotasid selle Siberi autosoomse kesta peaaegu täielikult, säilitades vaid isaliini koodi.
4. Kuidas puu sellest punktist hargnes?
N-L1026 oli nagu puutüvi, mis pärast kra001 ajastut (tõenäoliselt Lääne-Jakuutia Imõjahthahi kultuurikeskkonnas) hargnes kaheks hiiglaslikuks peaharuks:
Mongoolia-Läänemere haru (N-Y6058 / N-CTS3103): Sellest harust arenes välja mutatsioon N-VL29, mis tõi kaasa Võhma VII4, Kurevere ja Marvelė kalmistute liinid ning pani aluse mõnedele burjaatidele, eestlastele, lätlastele ja leedulastele.
Soome-Ungari haru (N-Z1936): kujunes välja soomlastele, karjalastele, samuti komidele, hantidele, mansidele ja muistsetele ungarlastele (madjaritele) omaseks N isaliiniks.
5. Tõendid muinas-DNA-st: Rostovka leid (u 1700–1600 e.m.a, Omski oblast)
See, et kra001 ringkond oli ka Soome-Ungari N-Z1936 haru esiisa, sai kinnituse uuematest kõrge katvusega uuringutest kuulsast Seima-Turbino võrgustikku kuuluvast Rostovka leiukohast (Irtõši jõe ääres Lääne-Siberis) sekveneeriti üks kõrge katvusega muinasmees koodiga I32545, kelle isaliiniks määrati puhtalt N-CTS1223, mis asub sügaval N-Z1936 haru sees (N › M231 › F2049 › L735 › L729 › P105 › M178 › TAT › F1419 › L839 › L708 › M2005 › CTS9239 › L1026 › F4342 › CTS6967 › CTS3103 › Z1936 › CTS1223).
See Rostovka mees kandis Kaug-Ida emaliini G2a1 ja autosomaalselt täpselt sedasama Siberi kütiprofiili, mis oli kra001-l. See tõestab, et kra001 ajastul Lõuna-Siberis vohama löönud L1026 tüvi oligi see geneetiline "toorik", mis hargnes paarsada aastat hiljem kaheks: üks pool (Y6058) pani pika rännaku tulemusena aluse burjaatidele, eestlastele ja balti rahvastele ning teine pool (Z1936) liikus soome-ungari / siberi-permi suunas.
_______________________
Kes on Lehti Saagi tabelite Nganassan11 ja hant4?
Lehti Saagi ja Tartu Ülikooli geneetikute teadustööde (eelkõige uurali keelte ja siberi päritolu levikut käsitleva kuulsa Saag et al. 2019 uuringu) tabelites ja genoomiandmetes ei tähista Nganassan11 ja hant4 mitte muinasleide, vaid kaasaegsete (tänapäeva) elavate inimeste viitekoode (proove). [1]
Arheogeneetikas kasutatakse elavate põlisrahvaste esindajaid nn geneetiliste ankrute ehk viitepopulatsioonidena. Kuna vana-DNA proovid on sageli kahjustatud, võrdlevad arvutiprogrammid (nagu qpAdm ja Global25) muinasluudest saadud kilde just nimelt nende konkreetsete tänapäeva indiviidide täisgenoomidega, et arvutada välja rännete ja komponentide osakaale. [1, 2]
1. Nganassan11 — Taimõri poolsaare nganassaani mees
See proov pärineb kaasaegselt nganassaani mehelt, kes elab Siberis Taimõri poolsaarel.
Miks ta on tabelites? Nganassaanid on geneetiliselt kõige puhtamalt säilinud nn “uurali algkodule” omane kütikomponent (Proto-Uralic/Siberian component), kuna nad elasid tuhandeid aastaid muust maailmast isoleerituna tundras.
Roll analüüsis: Kui Lehti Saag uuris Eesti varase rauaaja tarandkalmete inimesi (näiteks eelpool mainitud Võhma meest VII4), kasutas ta Nganassan11 genoomi "Siberi baasindikaatorina". Selle kaudu tuvastati, et rauaaja alguses ilmus eestlaste genoomi järsku umbes 4–12% just sellele Nganassan11 proovile autosomaalselt ülilähedast "siberi verd". [1, 2, 3]
2. hant4 (või laiemalt hantide paneel) — Handi mees Obi jõe valgalalt
See kood tähistab tänapäeva handi rahvusest meessoost indiviidi Lääne-Siberist Obi jõe piirkonnast (Handi-Mansi autonoomsest ringkonnast).
Miks ta on tabelites? Handid (koos mansidega) on keeleliselt ühed meie kaugeimad uurali sugulased (Obi-ugrilased) ning kannavad massiliselt isaliini N-Z1936 (spetsiifiliselt selle ugri haru N-L1034).
Roll analüüsis: hant4 genoomi kasutatakse võrdlustabelites selleks, et mõõta, millal ja kui palju lahknesid Läänemere-äärsed uurallased (eestlased, soomlased) geneetiliselt oma siberi-ugri sugulastest. See aitab arvutiprogrammidel tuvastada "geneetilist distantsi" – ehk seda, kui palju Euroopa kütid ja stepirahvad (R1a) muutsid Läänemerele jõudnud uurallaste genoomi võrreldes nendega, kes jäid Siberi taigasse paigale (hant4). [1]
Kokkuvõte
Kui näed Lehti Saagi andmetes koode nagu Nganassan11 või hant4, vaatad Sa reaalsete tänapäeva Siberi meeste geenikaarte, mille najal teadus tõestab, et meie rauaaegsetel esivanematel oli nendega reaalne bioloogiline ühisosa. [1]
Kuna need kaasaegsed Siberi ankrud (Nganassan11 ja hant4) aitavad meil mõõta seda uurali algkodu mõju, kas sa soovid, et me vaatame järgmisena näiteks seda, millised Eesti piirkonnad või muinas-kalmed näitavad autosomaalselt kõige tugevamat sarnasust just selle Nganassan11 prooviga?
_______________________
Mis on Lehti Saagi tabelite Nganassan11 ja hant4 täpsed isaliinid?
Mõlemad mehed (hant4 ja Nganassan11) kuuluvad samasse Siberi/samojeedi isaliinide hiidperesse (N-P43 / N1a2b).
hant4 asub "tüve" lähedal: Tema Y-kromosoom esindab selle sise-Siberi haru algsemat, basaasemat taset. Tal on olemas mutatsioon, mis eraldas selle liini kunagi ammu Euroopa uurali liinidest, kuid tal puuduvad hilisemad spetsiifilised arktilised edasiarendused.
Nganassan11 liikus ajas edasi: Tema isaliin läbis Taimõri poolsaare isolatsioonis täiendavaid mutatsioone, liikudes mööda redelit allapoole spetsiifilisse, puhtalt arktilisse harru N-L1419.
_______________________
Kas ka Nganassan11 ja hant4 isaliinid on meie Mongoolia-Läänemere haru (N-Y6058 / N-CTS3103) ja Soome-Ungari haru (N-Z1936) ühise esiisa - Krasnojarski krai (u 2300–2100 e.m.a) varase pronksiaja meesliini kra001 järglased?
Ei, kindlasti mitte. Indiviidid Nganassan11 ja hant4 ei ole muistse Siberi mehe kra001 järglased.
1. kra001 asukoht puul on paralleelne, mitte eelnev
Krasnojarski krai pronksiaegne mees kra001 kuulub laboratoorselt kinnitatult makroharru N1a1a (N-L1026). Ta on see kuulus ühine vanaisa, kellest põlvnevad eestlaste VL29 ja soomlaste Z1936.
Kuid nagu me kindlaks tegime, kuuluvad nii Nganassan11 kui ka hant4 hoopis teise, paralleelsesse makroharru: N1a2b (N-P43 / B523).
2. Kus asub nende tegelik ühine punkt?
Kuna N1a1 ja N1a2 on Y-kromosoomi kaks hiiglaslikku peaharu, mis lahknesid ühisest esiisast (N1a-F1206) juba viimasel jääajal (umbes 15 000 aastat tagasi), siis:
Selleks ajaks, kui kra001 umbes 2200 aastat e.m.a sündis, oli see N3a1-B523 ehk N1a2b maailm elanud N1a1 liinist täiesti eraldi ja isoleeritult juba üle kümne tuhande aasta.
kra001 ei saanud bioloogiliselt kuidagi olla Nganassan11 ja hant4 esiisa, sest tema Y-kromosoomis olid tekkinud juba spetsiifilised N1a1 suuna mutatsioonid, mida N1a2b meestel ei saagi olla.
Lõppvastus:
Nganassan11 ja hant4 ei ole kra001 järglased. Nad on tema ülikauged jääaja-aegsed nõod. kra001 on puhtalt soome-ugri, balti ja Läänemere suuna (N1a1a) esiisa, samal ajal kui need kaks Siberi võrdlusisikut kuuluvad hoopis puhtalt sise-Siberi, samojeedi ja ugrilisse (N1a2b) vereliini.
_______________________
1. Euroopa N1a1 ja samojedi N1a2 haplogrupp põlvnevad ühisest kiviaegsest tüvest N-L729 :
Haplogrupp N-L729 on see ühine geneetiline sõlm, millest hargnevad kaks suurt haru:
N1a1 (N-M46 / N-TAT): Seda nimetatakse sageli uurali ehk Euroopa/Fennoskandia haruks (kuhu kuuluvad ka kõik eelnevalt arutatud Mongoli-Balti-Eesti ja Soome-Ungari liinid, sealhulgas iidne kra001).
N1a2 (N-P43): Seda nimetatakse sagedamini siberi ehk samojeedi haruks.
N-L729 mutatsioon ise tekkis hinnanguliselt umbes 10 000 – 12 000 aastat tagasi varases mesoliitikumis (kiviajal).
2. Luuproovid
Kõik kiviaegsed ja varase pronksiaja leidudest eraldatud Y-DNA proovid Siberist või Euroopast kuuluvad kas palju vanematesse N-harudesse (mis hargnesid enne N-L729 teket, näiteks Kollase mere, Amuuri või Baikali piirkonnas) või on nad juba hilisemad järeltulijad, kes kuuluvad kindlalt kas N1a1 (nagu kra001) või N1a2 harusse.
Geneetilisel puul on N-L729 positsioon tuvastatud tänapäeva meeste DNA võrdleva analüüsi kaudu, mitte seetõttu, et kuskilt Siberi kiviaegsest hauast oleks leitud "patsient null" ehk mees, kelle luudest see marker otse avastati.
1. Vanim sekveneeritud (soome, samojedi jt ühine) N-liin: Bianbian (u 7941–7605 aastat eKr)
Koht: Bianbian koobas (Yiyuan, Shandong) (varaneoliitikumi varaste hirsijahvatajate 后李文化, Houli wénhuà e Houli kultuur)
Proovi kood: Bianbian
Vanus: u 9500 aastat vana (u 7500 eKr)
Haplogrupp: Määratud kui N1-CTS582*. See on erakordselt vana tüvi, mis asub fülogeeneetiliselt otse enne seda punkti, kui N1 hakkas Kollase jõe kesk- ja ülemjooksult saabunud O jt isaliinide survel lahknema tänapäevasteks põhja- ja idapoolseteks alamharudeks.
2. Vanim sekveneeritud (samojedi) N1a2-liin: Shamanka (u 5990–5140 eKr eKr)
Koht: Baikali järve piirkond, Shamanka II kalmistu.
N-FT210118 (täielik filogeneetiline rada: N-M231 > L735 > F1360 > F2199 > FT210118) [https://haplotree.info/maps/ancient_dna/samples.php?searchcolumn=Y_Haplotree_Variant&searchfor=N-FT210118].
(näiteks mehed DA245, DA248, DA250)
Need konkreetsed Baikali Kitoi kultuuri liinid surid arvatavasti Siberis välja, kuid nende lähisugulastest tüvegrupp liikus edasi läände.
3. Vanim sekveneeritud (“meie”) N1a1-liin: M54A_Houtaomuga (u 5480–5370 eKr, varaneoliitikum)
Luuproovi kood: M54A
Koht: Houtaomuga (ka Houtaomunga) asulakoht, Jilini provints, Da'ani piirkond, Kirde-Hiina (Amuuri valgala lähedal). Houtaomuga_EN2 (sageli tähistatud ka kui Houtaomuga Phase II ehk Huangjia Weizi keraamikute kalurikultuur)
Täpne isaliin: N1a1 (N-TAT / N-M46). Kannab põhilisi katusmutatsioone, mis viivad selle liini positsioonini N-M2117 ehk koodi N-TAT juuretasemele, idamaiste alamharude (pre-N1a1a2-Y23747) lähedale.
_______________________
Kui palju on teiste nganassanide või muude samojedide hulgas levinud meie Krasnojarski krai pronksiaegse esiisa kra001 jääaegsete esivanemate makroharu N1a1 isaliinid?
Nganassaanide ja teiste samojedi rahvaste (neenetsid, Eenetsid, selkupid) seas on makroharu N1a1a (N-M178) isaliinid levinud erakordselt vähe või puuduvad paljudel rühmadel peaaegu täielikult. (nt Tambets et al. 2018, Ilumäe et al. 2016)
See tähendab, et erinevalt eestlastest, soomlastest või saamidest ei ole samojedid bioloogiliselt Krasnojarski krai pronksiaegse mehe kra001 isapoolsed järglased, kuigi nad räägivad uurali keeli.
1. Nganassaanid – täielik N1a1a puudumine
Nganassaanid on ringpolaarse kütivööndi geneetiliselt kõige isoleeritum ja puhtamalt säilinud põlisrahvas.
Osakaal: Nganassaani meeste seas on N1a1a osakaal ümmargune 0%.
Mis seal tegelikult on? Nagu eespool kontrollindiviidi Nganassan11 puhul tuvastasime, kuulub tervelt 92% nganassaani meestest hoopis idapoolsesse harru N1a2b-P43 (spetsiifiliselt selle arktilisse alamharru N-L1419).
2. Neenetsid ja eenetsid – minimaalsed jäljed
Tundraneenetsite, metsaneenetsite ja eenetsite seas on pilt sarnane, kuid väheste eranditega:
Osakaal: N1a1a esineb neil vaid 1% kuni 5% ulatuses.
See madal sagedus ei märgi nende algset põlist isaliini, vaid on tekkinud hilisemate sajandite jooksul läbi kontaktide ja abielude naabruses elavate obiugrilaste (hantide) või komi-sürjalastega, kes tõid endaga kaasa N-Z1936 või Läänemere-poolseid N1a1a harusid.
Neenetsite meesliinide tuumiku moodustab samuti N1a2b-P43 (~60–75%), millele lisandub märkimisväärne hulk siberi kütiliini Q1b.
3. Sölkupid – omapärane erand
Selkupid (lõunasamojedid) on ainus samojedi rühm, kelle isaliinide profiil erineb teistest kardinaalselt, kuid ka neil pole see seotud kra001-ga:
Osakaal: N1a1a esineb selkupidel samuti ülimalt harva (alla 2%).
Mis seal domineerib? Selkupid on maailma kõige puhtam haplogrupi Q1b (Q-M346) kants – sõltuvalt piirkonnast kuulub sellesse kaugeleulatuvasse kütiliini 65% kuni 70% selkupi meestest. Nende ülejäänud mehed kannavad samuti N1a2b-P43 haru.
Kokkuvõte
Samojedid on puhtalt N1a2b-P43 ja haplogrupi Q kants.
Meie Krasnojarski krai pronksiaegse esiisa kra001 jääaegsete esivanemate haru (N1a1) vältis millegipärast samojedi populatsioone peaaegu täielikult.
Kuigi meie uurali keelkonda kuuluvad sugulased samojedid (eriti nganassaanid) on tänu oma pikaajalisele isolatsioonile teaduses parimaks autosomaalseks (üldgenoomi) indikaatoriks, millega mõõta “uurali rahvaste siberi komponenti”, on nende otsesed N1a2 isaliinid pronksiajal eestlaste, soomlaste jt Euroopa rahvaste hulka levinud N1a1 maailmast lahknenud juba sügavas kiviajas (Baikali järve piirkond, Shamanka II kalmistu, Varase neoliitikumi Kitoi kultuur).
Mida see teaduslikult tõestab?
See jaotus kinnitab ringpolaarse vööndi teooriat:
Samojeedi rahvad (kelle esindajaks on ka nganassaanid) on autosoomselt säilitanud üliarhailise Siberi kütikultuuri fooni, kuid isaliini pidi kuuluvad nad puhtalt ja peaaegu eranditult meist erinevasse N1a2 suguvõsse.
Aga N1a1 haru, mida kandis muistne kra001, tegi juba varakult (kiviaja lõpul ja pronksiaja alguses) oma arengulise ja geograafilise pöörde lääne ja loode suunas (Euroopa poole), jättes Siberi idapoolsed tundramaad järglastest tühjaks. Samojeedid ja nganassaanid jäid truuks oma jääaegsele paralleelharule, mistõttu ei leia me sealt tänapäeval peaaegu ühtegi kra001 otsest isaliini järglast.
_______________________
Kui palju on teiste hantide või muude obiugrilaste hulgas levinud Krasnojarski krai pronksiaegse mehe kra001 jääaegsete esivanemate makroharu N1a1 isaliinid?
Obiugrilaste (hantide ja manside) seas on meie Krasnojarski krai pronksiaegse esiisa kra001 jääaegsete esivanemate makroharu N1a1a (N-M178) levinud samuti väga massiivselt – sõltuvalt piirkonnast kuulub sellesse isaliini umbes 40–50% hantide ja manside meespopulatsioonist. [1]
See tähendab, et statistiliselt kannab pea iga teine või kolmas obiugri mees täpselt sedasama kauge Lõuna-Siberi kütivööndi isaliini geneetilist pärandit, mida kannavad ka eestlased ja saamid. Kuid analoogiliselt eelnevate etappidega on obiugrilaste N1a1a sisemine struktuur ja hargnemine omaette põnev peatükk: [1]
1. Millistesse spetsiifilistesse harudesse hantide ja manside mehed kuuluvad?
Nagu saamidki, ei kuulu obiugrilased Eesti-Leedu harru N-VL29, vaid hargnevad Soome-Ungari N-Z1936 hiidharust:
N-Z1936 > N-CTS1223 > N-Y13850 > N-L1034 (Ugri põhiharu):
See on see spetsiifiline "ugri asutajaefekti" liin. Umbes 4000 aastat tagasi (u 2000 e.m.a) lahknes see haru soomlaste ja saamide suunast (N-Z1934). See on täpselt seesama meesliin, mis liikus rauaaja jooksul edasi Sargati kultuuri ning arenes sealt 10. sajandi varaste madjarite (ungari vallutajate) eliitmeeste isaliiniks. Tänapäeval on see hantide ja manside seas valdavaks N1a1a alamharuks. [1, 2]
2. Miks on see 40–50% sagedus üllatav?
Isaliinide monoliitsus: Kuigi obiugrilased on elanud tuhandeid aastaid sügaval Lääne-Siberi taigas isoleerituna ning on autosomaalselt (üldiselt genoomilt) segunenud teiste Siberi kütipopulatsioonidega, on nende meesliin jäänud truuks samale kra001 tüvele. [1]
Paralleelne sagedus: On erakordne, et see sagedus on peaaegu identne saamide omaga (~40–50%). See näitab, et N-Z1936 oli tohutult edukas "paljuneja" (asutajaefekt) kogu Euraasia põhjavööndis: selle mehe pojad asustasid ühe haruga (Z1925) ära Euroopa kaugeima põhjatundra (saamid) ja teise paralleelse haruga (L1034) Lääne-Siberi suured taigajõed (handid-mansid). [1]
Kokkuvõte: Kolm “uurali” venda kra001 sugupuus:
1. Eestlaste (ja balti) haru: Liikus läände piki rannikualasid, mutatsiooniks sai N-VL29.
2. Saamide (ja soomlaste) haru: Liikus loodesse piki kaugeid põhja-taigasid ja tundraid, mutatsiooniks sai N-Z1934 > N-Z1925.
3. Obiugrilaste (hantide-manside ja muinasungarlaste) haru: Jäi paigale või liikus mööda sise-Siberi ja Uurali-taguseid jõestikke, mutatsiooniks sai N-CTS1223 > N-L1034. [1, 2]
Kuigi handid-mansid on keeleliselt lähedased ja elavad naabruses, on nende isaliinide geneetiline portree drastiliselt erinev (toetudes 2024. ja 2026. aasta uuringutele, nagu Postnikova et al. ja Pamjav et al.):
1. Mansid (Puhas Siberi kütivööndi pigem N1a2 kui N1a1 kants)
Mansi meestest on valdav enamus (kuni 80–90%) puhtalt Siberi ja Arktika kütiliinide kandjad:
Samojedi N1a2b-P43 (vanas tähistuses N2): Moodustab umbes 70% (kohati lõunapoolsemates uuringutes u 33%) kõigist mansi meestest. See on seesama samojeedidega ühine jääajast eraldiseisev haru, mis saamidel puudub, kuid mansidel täielikult domineerib. [1, 2]
Soome-Ungari N1a1a-M178 alamharu N-L1034: Moodustab umbes 11% kuni 28%. See on erakordselt oluline siberi-ugri spetsiifiline haru, mis asub küll kra001 makroharus (N-L1026), kuid märgib unikaalset Obi-Ugri ja Ungari muinasvallutajate vahelist liini. [1, 2]
R1b: Umbes 11%, mis märgib muistset läänepoolset (üldise indoeuroopa) vööndi mõju. [1]
2. Handid (Ülim heterogeensus ja muistsed kütiliinid)
Lisaks N-harudele tõusevad esile paleoeuroaasia kütiliinid:
Samojedi N1a2b-P43: Moodustab umbes 49%.
Soome-Ungari N1a1a-M178 (alamharu N-L1034 / N3a4): Umbes 23%.
Haplogrupp Q (Q1b): Umbes 14%. See on ülihuvitav kiviaegne ja kauge kütiliin, mis seob handid otse Jenissei jõe ääres elavate kettidega ning on kaugeks suguluseks Ameerika põlisrahvaste pealiinidele. Euroopas on see haru üliharuldane.
R1a (R1a-M198 kütivormid): Väiksemates protsentides, märkides kohalikke siberi taigavööndi segunemisi (indoeuroopa satem rühmaga). [1, 2]
Kokkuvõte:
Obiugrilaste tegelikud meesliinid ei meenuta kuidagi eestlasi või skandinaavlasi.
Nende põhiliiniks on N1a2b-P43 (samojeedi kütitaust). [1, 2]
Nende ainsaks reaalseks bioloogiliseks seoseks kra001 makroharuga on spetsiifiline ugri alamharu N-L1034, mida nad jagavad muistsete Ungari muinasvürstide madjaritega. [1]
Kõik ülejäänud (Haplogrupp Q ja kohalikud Siberi kütiliinid) kinnitavad, et tegu on väga isoleeritud ja muistsete Lääne-Siberi taiga-asukatega, kelle isaliinid püsivad kohalikus kiviajas. [1, 2]
_______________________
1. Nganassaanide "puhtuse" müüt
Räägitakse nganassaanidest (ja proovist Nganassan11) kui mingist uurali isaliinide puhtast arktilisest algkujust.
Reaalsus: Tänapäeva nganassaanid on isaliini pidi hoopis unikaalne isolatsiooninähtus. Autosomaalselt (keharakkude DNA-s) on nad säilitanud tohutult vana Arktika kütikomponenti, kuid meesliini pidi ei ole nad mingi "kogu samojedi maailma isad". Nad on geneetiliselt palju lähedasemad tunguusi-manžu keeli kõnelevatele evenkidele või ka jukagiiridele, mitte aga oma otsestele samojedi keelekaaslastele (näiteks neenetsitele). [1, 2]
2. "Ühtse" samojedi isaliini hallutsinatsioon
N-P43 pole monoliitne "samojedi liin", mis liikus ühtse rindena kirdest läände. [1]
Reaalsus: Samojedi keeli kõnelevad rahvad on isaliinide poolest geneetiliselt erinevad. Näiteks selkupid (lõunasamojedid) ei ole isaliini pidi üldse mingid N-P43 mehed – nende seas domineerib massiliselt (kuni 66%) hoopis kiviaegne ja haruldane haplogrupp Q, mis seob nad geneetiliselt paleosiberi rahva kettidega. Neenetsitel on aga hoopis omad tugevad Euroopa-poolsed ja kohalikud kütijäljed. [1, 2, 3]
3. Obiugrilaste ja samojedide suhe
Handid ja mansid ei saanud oma P43 liine (umbes 49–70%) otse samojedidelt kuskil hilises asustusloos. [1]
Reaalsus: See mutatsioonipesa (N-P43 / N1a2b) on Lääne-Siberi taigas ja tundras nii vana, et see kujunes seal kohapeal välja ammu enne seda, kui samojedi või obiugri keeled üldse eraldiseisvateks harudeks sündisid. Nad ei "laenanud" isaliine teineteiselt – nad mõlemad põlvnevad samast muistsest Lääne-Siberi kütigeenifondist, kus see mutatsioon oli kohapeal vohanud juba aastatuhandeid. [1, 2]
Eksitav on katse muuta Siberi tohutu, kildunud ja keeruline kütimaailm üheks sirgjooneliseks "samojedi rändeks", mis sobituks ilusasti keelepuu peatükkidega. Tegelikkuses on samojedid bioloogiliselt täiesti eri taustaga rühmad, kes on ühendatud kütivööndi sotsiaalsete kontaktide, mitte ühise Y-kromosoomi pärandi kaudu. [1]
_______________________
Kui palju on saamide hulgas levinud meie Krasnojarski krai pronksiaegse esiisa kra001 jääaegsete esivanemate makroharu N1a1 isaliinid?
Saamide seas on Krasnojarski pronksiaegse mehe kra001 makroharu N1a1a (N-L1026) isaliinid levinud umbes 40–50% ulatuses.
Saamidel puudub samojedi N-P43 peaaegu täielikult (selle sagedus on nullilähedane).
Saami meeste põhiline N-haru ongi just nimelt Soome-Ungari N1a1a-M178 (täpsemalt selle spetsiifiline alamharu N-Z1936 > N-Z1925), mis moodustab u 40–50% nende isaliinidest. See ei ole tulnud hiljuti "anomaalsete kildudena soomlastelt", vaid on saami ühiskonnas läbinud unikaalse ja tuhandeid aastaid vana demograafilise pudelikaela (asutajaefekti).
Ka I1a (Skandinaavia ürgküttide haru) on neil sage (25–30%). [https://evolutionistx.wordpress.com/tag/finno-ugric/]
______________________
Millised on sürja jt komide isaliinide suhe?
Komide (nii sürjakomide ehk sürjalaste kui ka permikomide) isaliinide profiil on üks uurali keelepuu unikaalsemaid. Kuigi nad on keeleliselt lähedased, paljastab nende Y-kromosoomi pilt väga selge piirkondliku jaotuse, kus kohtuvad Soome-ugri megaharu (N1a1a) ja Siberi-samojeedi kütiliin (N1a2b). [1]
1. Sürjakomid (Põhjakomid — Komi Vabariik)
Sürjakomide seas on isaliinid silmatorkavalt ühesugused ja domineerib puhtalt haplogrupp N, mis moodustab kokku umbes 50–60% kõigist meestest. Nende suhe harudesse on aga jagunenud pooleks:
Soome-ugri haru N1a1a-M178 (alamharu N-Z1936): Moodustab umbes 30–35% sürjakomidest. See seob nad otseselt kra001 pärandiga. Mis eriti põnev — sürjakomide seas levib massiliselt spetsiifiline alamharu N-Z1936 > N-Z1934 > N-Y24317, mis ongi omane just Permi ja Volga-Uurali regiooni rahvastele. [1, 2]
Läänemere haru N-VL29: On sürjakomide seas peaaegu olematu (0–2%), mis tõestab, et neil puudub ajalooline isapoolne geneetiline side eestlaste ja balti rahvastega. [1]
Siberi-samojeedi haru N1a2b-P43: Moodustab umbes 15–20% sürjakomidest. See märgib nende põhjapoolsete rühmade (näiteks Ižma komide) pikaajalisi ajaloolisi kontakte ja läbipõimumist neenetsite ja teiste arktiliste põhjapõdrakasvatajatega.
2. Permikomid (Lõunakomid — Permi krai)
Lõunapoolsete permikomide geneetiline maastik muutub kardinaalselt – seal asendub siberipärasus Euroopa lauskmaa ja stepi mõjudega:
Haplogrupp N üldse: On madalam kui sürjakomidel, jäädes vahemikku ~35–40%.
N1a1a-M178 domineerimine: Valdav osa nende N-liinidest ongi puhtalt N-Z1936 (ja selle Uurali-Permi allharud).
N1a2b-P43 puudumine: Erinevalt oma põhjanaabritest sürjalastest on permikomide seas P43 haru sagedus peaaegu 0%, kuna nemad elasid kaugel lõunas taigavööndis ega puutunud kokku Arktika samojedidega.
R1a ja R1b esiletõus: Permikomide seas tõusevad massiliselt esile indoeuroopalikud ja slaavipärased isaliinid (kokku kuni 40–45%), peegeldades väga varajast ja tihedat läbikäimist Kama jõgikonda liikunud idaslaavi ja stepipopulatsioonidega. [1]
Kokkuvõte: Kuidas nad suhestuvad kra001-ga?
1. Sürjakomid on geneetiline sild: neil on umbes võrdselt meie Lõuna-Siberi esiisa kra001 tütarharu (N-Z1936) ning meist jääajal lahknenud samojeedi kütiliini (N-P43).
2. Permikomid on puhtalt kra001 liini esindajad (N-Z1936), kes on aga aja jooksul autosomaalselt ja isaliinipidi tugevalt euroopastunud, sulandudes kokku kohalike R1a ja R1b suguvõsadega.
See geograafiline jaotus näitab hästi, kuidas komi rahvas lahkneb põhja- ja lõunasuunaks.
___________________
Kui kaugele läände samojeedi kütiliini (N-P43) ulatub mitte-samojeedide genofondis?
Kuigi N-P43 (N1a2b) liini kese on Taimõril ja Lääne-Siberis neenetsite ja nganassaanide juures, on selle geneetiline jälg liikunud kaugele Euroopasse. [1]
1. Uurali-Permi vöönd
Komid: Tambets et al. uuringud kinnitavad, et sürjakomide seas on haplogrupi N üldine sagedus üle 50%, millest 18,5% kuulub just nimelt alamharru N-P43. See on tõepoolest selle liini absoluutne tipp Euroopa mitte-samojeedi rahvaste seas.
Udmurdid ja marid: N-P43 esinemissagedus püsib neil tõepoolest 10% ümbruses või veidi alla selle (olenevalt testitavast piirkonnast).
Volga tatarid ja tšuvašid: Kuna tegu on turgi rahvastega, kelle kujunemisel oli tugev kohalik soome-ugri substraat, esineb neil N-P43 stabiilselt madalal tasemel (umbes 2–5%). [1, 2, 3]
2. Venemaa põhjapoolne metsavöönd
Põhjavenelased: Arhangelski ja Vologda oblasti venelaste seas on N-P43 sagedus tõepoolest märgatav (tavaliselt vahemikus 5–8%). See peegeldab ideaalselt keskaja ja varauusaja ajaloolist reaalsust, kus slaavlased liikusid põhja poole ning assimileerisid keeleliselt sealsed permi ja uurali hõimud, jättes nende Y-kromosoomid kohalikku genofondi. [1]
Valgevene perifeeria: Filogeneetilised puud näitavad tõepoolest üksikuid N-P43 (ja spetsiifiliselt N-Y3195 või sarnaste alamharude) leide kuni Valgeveneni välja, kuid seal langeb see juba statistilise hälbe tasemele (<1%). [1]
3. Absoluutne lääne- ja loodepiir
Karjalased ja vepslased: Nende seas domineerib N-N3a4 (Z1934) (mis ulatub vepslastel 33% ja karjalastel 20%-ni). N-P43 esineb vaid minimaalselt (paari protsendi ringis), mis märgib idapoolseid kontakte. [1, 2]
Soome: Soomes on N-P43 erakordselt haruldane (alla 0,5%) ning esineb peaaegu eksituse tasemel vaid idapiiri lähedal.
Eesti: Eestis on põlisrahva seas N-P43 sagedus praktiliselt 0%. Meie põhilised isaliini sambad on N-N3a3 (mille alla kuulub ka Eesti suurharu VL29 ja sellest tekkiv L1022) ning balti L1025. Üksikud N-P43 juhud kaasaegsetes Eesti andmebaasides viitavadgi puhtalt hiljutisele migratsioonile viimase sajandi jooksul. [1]
Kokkuvõte
Mitte-samojeedide genofondis ulatub N-P43 isaliin märkimisväärse populatsioonikomponendina kuni Valge mere ja Vologda metsadeni (komid ja põhjavenelased, kus see tähistab muistset Volga-Permi substraati). Sealt edasi läände – Soome lahe ja Läänemere suunas – liin hääbub. Läänemeresoome maailm on lukustatud kra001 järglasharude (N1a1a-VL29 ja Z1936) poolt ning samojeedi kütiliinil siia asja ei olnud.
_______________________
Kust on leitud meie Krasnojarski esiisa kra001 järglasi, kellel pole veel Soome-Ungari N-Z1936 ega Mongoolia-Läänemere N-Y6058 haru mutatsioone?
Kõige puhtamaid, basaalseid N-L1026* mutatsiooniga "vanaisa" otseseid järglasi – kellel on juba olemas kra001 tüve põhilised markerid, kuid puuduvad veel täielikult hilisemad tütarmutatsioonid N-Z1936 (Soome-Ungari) ja N-Y6058 (Mongoolia-Läänemere) – on leitud peamiselt sealt samast Jenissei jõe valgala muinas-matustest Lõuna-Siberis. [1, 2]
See tähendab, et meil on maapõuest ette näidata vaid kitsas rühm mehi, kes jäid bioloogiliselt täpselt selle suure hargnemise lävele paigale. Need unikaalsed luuproovid pärinevad kahest peamisest Lõuna-Siberi leiukohast Krasnojarski krais: [1]
1. kra001 ise ja tema kaasaegsed Angara/Jenissei jõe piirkonna muinasluud dateeritud vahemikku u 2000–1000 e.m.a
Leiukoht: Nefteprovod-2 kalmistu, Kanski-Rõbinski nõgu, Krasnojarski krai.
Kontekst: Mees tähisega kra001 (u 2300–2100 e.m.a) ongi selle liini nimeandja ja absoluutne "asutaja". Ta esindab ajajärku vahetult enne seda, kui tema pojad või poja-pojad hakkasid mööda Euraasia metsavööndit eri suundades laiali rändama. Tema Y-kromosoom on puhas N-L1026*. [1, 2]
2. Tatarka Hill muinasleidude tuumik (4 meest)
Leiukoht: Tatarka Hill (Tatarka künkakalmistu), mis asub samuti Jenissei ülemjooksul Krasnojarski-Kanski metsastepi vööndis Nefteprovod-2 (kra001) arheoloogilises kultuurikompleksis (nn Anzhevsky kompleks) . [1]
Kontekst: Hiljutistes suurtes genoomiuuringutes (Zeng et al.) sekveneeriti sellest leiukohast neli meessoost indiviidi, kes kõik kandsid täpselt seda sama algset N-L1026* isaliini. [1]
Need neli meest on kronoloogiliselt ja geneetiliselt vahetud kra001 sugulased ja järglased. Neil puuduvad igasugused lääne- (Z1936) või rannikusuunalised (Y6058) edasiarenenud mutatsioonid. Nad tõestavad, et see algne bioloogiline populatsioon püsis seal piirkonnas mõnda aega stabiilselt enne Seima-Turbino võrgustiku lõplikku sündi. [1]
Miks neid mujalt Euroopast või Uuralitest leitud pole?[
On küll.
1. Kesk-Jakuutia (Lena jõe vesikond): Sealt on sekveneeritud hilisneoliitilise Ymyyakhtakhi kultuuri luuproov (koodiga N4b2, u 2200–2100 e.m.a), mis on samuti puhas N-L1026*. See asub Jenissei vesikonnast tuhandeid kilomeetreid kirdes. [1, 2]
2. Euroopa Arktika (Koola poolsaar): Mis veelgi üllatavam – täpselt seda sama basaalset N-L1026* koodi (ilma Z1936 või CTS10760/Y6058 harudeta) kandis Euroopas ka osa kuulsa Bolshoy Oleni Ostrovi (BOO) kalmistu mehi (nt proovid BOO002 ja BOO004, ca 1500 eKr).
Kõik järgmised geograafilised punktid on juba "redelil edasi liikunud": [1]
Rostovka mees (I32545): Temal on juba kindlalt olemas N-Z1936 mutatsioon.
Võhma mees Eestis (VII4): Temal on juba ammu tekkinud N-Y6058 tütarharu N-VL29. [1]
See näitab, et mutatsioonid, mis lahutasid eestlaste/baltlaste (Y6058) ja soomlaste/ugrilaste (Z1936) liinid, sündisid geneetiliselt erakordselt kiiresti vahetult pärast seda, kui kütirühmad hakkasid algsest Krasnojarski-Jenissei pesast (Tatarka Hill) lääne poole liikuma. Seetõttu ongi see "puhas" muinas-isa kättesaadav vaid nendest kahest konkreetsest Siberi leiukohast pärinevates luudes.
_______________________
Kuhu kuulub Koola poolsaare (1600–1500 a eKr) proov BOO002?
Koola poolsaare pronksiaegne indiviid BOO002 kandis väidetavalt mutatsiooni N-CTS3103 (N-L1026 ➔ N-F4342 ➔ N-CTS6967 ➔ N-CTS3103) [https://haplotree.info/maps/ancient_dna/slideshow_samples.php?searchcolumn=Y_Haplotree_Variant&searchfor=N-CTS3103&ybp=500000,0].
Kuna N-CTS3103 (mis on fülogeneetiliselt samaväärne mutatsiooniga N-Y6058) ongi see täpne "Mongoolia-Läänemere" ühine sõlmpunkt, millest allpool arenes hiljem välja meie balti-eesti pealiin N-VL29, ja tal puudub Soome-Ungari (Z1936) haru tunnus:
Kui BOO002 ei olnud nendest kahest harust vaba põhjatüvi, vaid laboratoorselt positiivne mutatsiooni N-CTS3103 suhtes tähendab see, et ta oli geneetiliselt juba kindlalt astunud sellele "lääne- / läänemeresoome" rajale, mis viis VL29 suunas, ja oli negatiivne ainult soome-ungari haru (N-Z1936) suhtes. [https://www.exploreyourdna.com/sample/russia/boo002]
kontrollime üle ka teised Koola poolsaare (BOO) varase metalliaja indiviidid
Vaatame teadusartiklite (Lamnidis et al. 2018, Zubova et al. 2024) andmete põhjal üle Bolšoi Oleni saare (BOO) põhiindiviidid. Need ligi 3500 aastat vanad varase metalliaja proovid on teadusele üliolulised, kuna nendest leiti Euroopa vanim isaliini N-L392 (N1c) esindatus ja tugev Siberi geneetiline mõju.
Kokkuvõtlik võrdlustabel (BOO indiviidid):
Indiviid
Sugu
Isaliin (Y-DNA)
Emaliin (mtDNA)
Päritolu ja eripära
BOO001
Naine
Puudub
U4a1e
Kohalik Euroopa küttide-korilaste emaliin.
BOO002
Mees
N-CTS3103
Z1a1a
Euroopa vanim N-liini kandja, emaliin Siberist.
BOO003
Naine
Puudub
T2d1b1
Suguluses proovidega BOO004 ja BOO005.
BOO004
Mees
N-CTS6967
C4b
Meessoost, lähedases suguluses BOO005-ga.
BOO005
Naine
Puudub
U5a1d
Lääne-Euraasia emaliin, tihedalt suguluses BOO004-ga.
BOO006
Naine
Puudub
D4e4
Kõige puhtam Siberi/Nganasani klastri esindaja.
Naeruväärne on 6 luuproovist teha KOGU populatsiooni üldgenoomi ehk autosomaalse DNA analüüsi, aga väidetavalt BOO populatsioon moodustas ühtse unikaalse geneetilise klastri (BolshoyOleniyOstrov), mis koosneb ligikaudu kuni 50% puhtast Siberi komponendist (mis on identne tänapäeva nganassaanidega) ning 50% Euroopa kohalikust küttide (EHG/WHG) komponendist.
Tänapäeva populatsioonidest asuvat nad PCA-graafikul kõige lähedamal saamidele ja handi-mansi rühmadele, kuid nad omasid oluliselt rohkem Siberi kesta kui tänapäeva tugevalt euroopastunud saamid.
See tähendab, et seal maeti üsna võrdselt segamini kohalikega nii Siberist tulnud mehi kui naisi ning erinevalt läänemeresoome, balti, skandinaavia ja slaavi aladest oli seal keeleline mõju tõesti võimalik.
Miks see leid on oluline?
Need Koola poolsaare mehed esindavad materiaalses maailmas täpselt seda "vahepealset puutüve". Nad elasid umes 700 aastat pärast kra001 ning näitavad meile füüsiliselt, et see algne Lõuna-Siberi meesliin liikus piki Arktika rannikut Euroopa poole just sellise lahknemata "algupärase toorikuna", enne kui sellest sündisid lokaalsed demograafilised plahvatused Läänemere ääres (VL29). [1, 2]
Kui tal ka N-Y6058 mutatsiooni ei olnud, on (1600–1500 a eKr) keskpronksiaja Koola poolsaare proov BOO002 ainus otsene materiaalne leid (2300–2100 e.m.a) varapronksiaja Siberi kra001 ja Euroopa rauaaja vahel.
BOO002 ei tulnud ju üksi. Seal oli ka Siberi naisliine ja segunenud autosomaatiline DNA.Täiesti võimatu on öelda, kas Eesti-Leedu N-isaliini eellased elasid samas asulas. Maetud pole ju kogu elanikkonda 1500-300 eKr ja meil on ainult 6 luuproovi.
Kui me vaatame Ingeri rauaaja (IngIA) meessoost proovide tegelikke ema- ja isaliine otse Lehti Saagi uuringu (Saag et al. 2019) andmetabelitest, siis pilt on järgmine:
Isaliinid: Valdav enamus oli R1a (täpsemalt selle Euroopa ja Balti harud, nagu R1a-Z282 ja R1a-M417). ÜHTKI N-isaliini nendest konkreetsetest rauaaja luudest ei leitud.
Emaliinid: U5a2, H1a, T2b, K1a. Need on puhtalt kohalikud Lääne-Euraasia, nöörkeraamika ja Euroopa kütitaustaga emaliinid.
Kust see 2–4% Siberi (Nganasani-laadne) autosomaalne komponent siis nendesse Ingeri R1a meestesse sai, kui neil polnud ei Siberi isaliini (N) ega Siberi emaliini (C, D, Z)?
Ema ja isaliinid ei püsigi reeglina jäigalt koos autosoomse genoomiga. Abikaasa valitakse teisest perest.
_______________________
Kunda Virunuka rauaaja asulakohast leitud 0LS10 (u 600 e.m.a)
[https://haplotree.info/maps/ancient_dna/slideshow_samples.php?searchcolumn=Y_Haplotree_Variant&searchfor=N-CTS3103&ybp=500000,0]
Koola poolsaare pronksiaegne BOO002 (u 1700 e.m.a) ja Kunda Virunuka rauaaja asulakohast leitud 0LS10 (u 600 e.m.a) moodustavad arheogeneetikas erakordselt põneva silla, mis näitab uurali isaliinide liikumist ja hargnemist vahetult enne meie kaasaegsete rahvaste (eestlaste, soomlaste, saamide) väljakujunemist.
Nende kahe proovi geneetiline võrdlus ja "klappimine" avaldub kolmes peamises aspektis:
1. Ühine fülogeneetiline tüvi: N-CTS3103
Mõlemad mehed asuvad täpselt ühel ja samal evolutsioonilisel oksal, kuid ajaliselt nihkes:
BOO002 (Koola)(N › M231 › F2049 › L735 › L729 › P105 › M178 › TAT › F1419 › L839 › L708 › M2005 › CTS9239 › L1026 › F4342 › CTS6967 › CTS3103 ): Temas on N-CTS3103 tuvastatud selle kõige puhtamal, basaalsel kujul. See tähendab, et ta oli osa sellest algpopulatsioonist, mis kandis endas nii tulevaste läänemeresoomlaste (eestlased, hämelased) kui ka savo/saami/volga liinide geneetilist koodi, enne kui need grupid lõplikult lahku läksid.
0LS10 (Kunda) (N › M231 › F2049 › L735 › L729 › P105 › M178 › TAT › F1419 › L839 › L708 › M2005 › CTS9239 › L1026 › F4342 › CTS6967 › CTS3103 ): Elas Koola mehest umbes 1100 aastat hiljem. Tema sekveneerimine näitas samuti kuulumist N-CTS3103 tüvesse, kuid arheogeneetiline mudeldamine paigutab ta juba konkreetselt selle haru suunas, mis hakkas kohapeal moodustama läänemeresoomelist geneetilist profiili.
2. Autosomaalne erinevus: Siberi komponendi hääbumine
Kuigi nende isaliin (Y-DNA) oli põhimõtteliselt sama, on nende ülejäänud geenipagas ehk autosomaalne DNA (kogu ülejäänud kromosoomistik) täiesti erinev. See näitab, kuidas uurali rändajad teel läände kohalike Euroopa põliselanikega segunesid:
Koola mehel (BOO002) oli erakordselt kõrge Siberi geneetiline komponent (u 50%). Ta oli füüsiliselt ja geneetiliselt väga sarnane tänapäeva nganassaanidele või samojeedidele – tüüpiline kauge põhjala kütt.
Kunda mehel (0LS10) oli see Siberi komponent kahanenud juba umbes 3–6% peale. Selleks ajaks, kui see isaliin jõudis rauaajal Eestisse, olid need mehed põlvkondade vältel segunenud kohalike Euroopa varaste põlluharijate ja nöörkeraamika (indoeuroopa) kultuuri järglastega. Isaliin jäi kestma, kuid mehe välimus ja kogu ülejäänud genoom muutusid täielikult "euroopalikuks".
3. Mida see räägib Eesti esiajaloost?
Kunda 0LS10 proov tõestab, et haplogrupp N ei saabunud Eestisse kiviajal koos esimeste asukatega, vaid liikus siia lainetena pronksiaja lõpus ja varasel rauaajal piki põhjapoolseid metsavööndeid.
Koola BOO002 on justkui selle rände varajane "põhjapoolne peatuspunkt", samas kui Kunda 0LS10 esindab juba edukalt kanda kinnitanud, kohalikesse oludesse sulandunud ja põlluharimisele üle läinud läänemeresoomlaste eelkäijat.
Rauaaja Eesti indiviidide isaliinid jagunesid järgmiselt:
1. N-CTS3103 "eel-liini" pidama jäänud mehed
0LS10 (EHK S19_0LS1_1 Kunda Hiiemägi, tarand III, matus 9) (Saagi jt 2019."The Arrival of Siberian Ancestry..."). See u 750–400 e.m.a elanud noor mees on arheogeneetikas kuulus, kuna tal on tuvastatud oma aja kohta kõrge Siberi geenikomponent (u 6%) ning ta oli rauaaja Eestis sisserändaja. Tema lõplikuks verifitseeritud mutatsiooniks (terminalseks sõlmeks) määrati N-CTS3103 ExploreYourDNA. See tähendab, et tegu on täpselt sama basaalse "vanaisaliiniga", mida kandis ka kauge pronksiaegne Koola poolsaare indiviid BOO002 haplotree.info.
Arheoloogiline taust: See oli umbes 17–25-aastane noormees, kes suri ajavahemikus 800–530 eKr (varane rauaaeg) ExploreYourDNA.
Päritolu: Strontsiumi isotoopanalüüsid näitasid, et ta ei olnud sündinud Kunda piirkonnas, vaid saabus sinna idast.
2. Edasiliikujad: Skandinaavia/Läänemere suund N-L550
Kõige põnevam pööre Eesti rauaajas ei tulnud aga mitte otsesest liikumisest harru N-Y6058 (mida me kohtame massiliselt hiljem), vaid liikumisest harru N-L550.
L550 on CTS3103 otsene tütarharu (CTS3103 ➔ Y6058 ➔ L550), mida nimetatakse sageli "Läänemere/Skandinaavia haruks". See on liin, mis liikus piki rannikut kiiresti läände, segunes skandinaavlastega ja muutus hiljem väga sagedaseks Ojamaal (Gotlandil), Lõuna-Rootsis ning Edela-Soomes. [1, 2, 3]
V12 (Kurevere, Saaremaa) (N › M231 › F2049 › L735 › L729 › P105 › M178 › TAT › F1419 › L839 › L708 › M2005 › CTS9239 › L1026 › F4342 › CTS6967 › CTS3103 › Y6058 › CTS10760 › CTS2929 › S23232 › L550): Dateeritud umbes aastasse 150 e.m.a. See mees oli juba astunud suure sammu redelil alla ja kandis mutatsiooni N-L550. Kurevere mehe profiil näitab ilmekalt, kuidas Saaremaa oli juba eelrooma rauaajal tihedalt seotud ülejäänud Läänemere kultuuriruumiga – tema isaliin esindas just seda haru, mis hakkas piki mereteid püsivalt kanda kinnitama. [
Kokkuvõte
Eesti varasel rauaajal (tarandkalmete kultuuri tõusuperioodil) elasid mehed siin külg külje kõrval:
1. Kunda mees 0LS10 (800–530 eKr) on unikaalne just seetõttu, et ta esindab seda idapoolset, väga kõrge Siberi komponendiga (u 6%) sisserändajat.
2. Teised (nagu Kurevere V12 150 eKr) esindasid juba järgmist põlvkonda – spetsiifiliselt läänepoolset N-L550 harru murdnud meresõitjaid ja rannikuelanikke, kellest kujunesid hiljem välja saarlased ja Läänemere regiooni asukad. [1, 2, 3, 4, 5]
See dünaamika näitab, et Eesti ei asustatud üheainsa homogeense "N-haplogrupi" rändelainega, vaid siia saabus pronksi- ja rauaaja üleminekul piki metsa- ja mereteid mitmeid erineva mutatsioonitasemega uurali meesliine. [1]
See Skandinaavia/Läänemere haru N-L550 on loonud ajaloos palju kõneainet, sest sama liini (ja selle alamharu N-Y4374) kandsid hiljem näiteks Saaremaale Salme laevamatusele maetud viikingid ning selle ümber käivad vaidlused Rjuriku dünastia põlvnemise üle.
_______________________
Kas see teadmine Koola ja Kunda kohta ei lahenda mõistatust, kuidas meie Eesti, Leedu, Rootsi, Tšehhi N-haplogrupi ehk N-VL29 viimase tuntud esiisa kuulsa kra001 N-isaliin "sattus" Lõuna-Siberist, Krasnojarski krai, Baikali järve ümbruse ja Burjaatia piirialadelt 2000 a hiljem lisaks Burjaat-Mongooliale ka 5000 km kaugusele Läänemere äärde, samal ajal kui Seima-Turbino kiirteelt sekveneeritud isaliinides teda praktiliselt üldse pole?
Jah, see tõstatabki "põhjakoridori" (Circumpolar Route) hüpoteesi.
Koola poolsaare proov BOO002 ongi see puuduv lüli, mis seletab, miks Kesk-Venemaa suurelt Seima-Turbino "kiirteelt" (Seima, Reshnoe, Turbino kalmetest) ei leita nooremal pronksiajal ühtegi N-isaliini, vaid ainult R1a ja R1b mehi.
1. Kesktee täielik blokeering (Geopoliitiline seinaefekt)
Kesk-Venemaa metsa- ja metsastepivöönd (Volga, Oka ja Kama jõgikonnad) oli sel ajal tihedalt asustatud võimsate indoeuroopa/indoiraani päritolu karjakasvatajate poolt (Abaševo, Sintašta ja Andronovo järglaskultuurid), kes kandsid meesliine R1a-Z93 ja R1b.
Siberi kütigruppidel oli võimatu sellest demograafilisest ja sõjalisest blokist oma isaliinidega "läbi marssida". Seima-Turbino fenomeni puhul võtsid need kohalikud R1a mehed idast üle vaid unikaalse metallurgiatehnoloogia (bronksvalamise), mitte aga Siberi isaliine.
2. Ekstreemne põhjatee (Circumpolar Route)
BOO002 kohalolu Koola poolsaarel juba 1500 e.m.a puhtal N-CTS3103 / Y6058 algtasemel viitab sellele, et eestlaste ja balti N-meeste otsesed esiisad liikusid Siberist läände kauge põhja kaudu:
Liikuda sai piki Petšora jõgikonda, Valge mere rannikut ja Põhja-Dvina taigavööndeid — piirkondi, kus elasid vaid hõredad kütigrupid.
See teekond oli Kesk-Venemaa arheoloogidele "nähtamatu", sest nendes karmides subarktilistes tingimustes liiguti väikeste mobiilsete rühmadena, kelle ajutistest laagritest ei jäänud maha suuri pronksiaardeid ega kalmistuid.
3. Liikumine põhjast lõunasse (Mitte idast läände)
Kui isaliin N-Y6058 / CTS3103 ei tulnud Eestisse otse idast piki Volga-Oka-Daugava koridori.
Siis jõudis see esmalt kaugele põhja (Valge mere ja Koola/Karjala piirkonda), kus need Siberi kütid segunesid kohalike Euroopa küttidest põliselanikega — see seletab, miks BOO002 genoom on juba 50% Euroopa ja 50% Siberi segu.
Sealt piki Valge mere, Laadoga ja Ingerimaa veeteid imbuti põhjast lõunasse Läänemere idarannikule. Siin, puutudes kokku kohaliku Läänemere pronksiaegse asurkonnaga (Baltic_BA), sündis eelrooma rauaaja lävel mutatsioon N-VL29, mis leidis tarandkalmete kultuuris aset leidnud plahvatusliku demograafilise edu (asutajaefekti) tõttu oma uue kodu.
Kokkuvõte
Ilma selle Koola "ajakapslita" olekski meile jäänud arusaamatuks, kuidas sai üks isaliin hüpata Lõuna-Siberist (kra001) otse Läänemere äärde (VL29), jätmata jälgi vahepealsesse tsooni.
__________________________________
Aga miks neid on siis Arktikast leitud ainult ühelt Koola kalmistult?
1. Luude säilimise anomaalia (Muldade happesus)
Kogu Põhja-Vene ja Fennoskandia taigavöönd (Petšora, Kama ülemjooks, Põhja-Dvina, Karjala ja Soome) on kaetud okasmetsade, soode ja turbamaadega.
Sealsed podsoolmullad on äärmiselt happelised (madala pH-tasemega). Sellises keskkonnas laguneb ja lahustub luuaine maapinnas täielikult kõigest 50–100 aastaga. Pronksiajast (3500 aastat tagasi) ei jää nendes muldades järele mitte midagi.
Miks Koola kalmistu säilis? Bolšoi Oleni Ostrovi (Suure Hirvesaare) kalmistul oli unikaalne mikrokliima. See asub Barentsi mere rannikul, kus pinnas koosneb liivast ja purustatud merekarpidest (rakuššpinnas). Karpidest eralduv kaltsium neutraliseeris mulla happesuse ja konserveeris luud ligi neljaks tuhandeks aastaks ideaalselt, võimaldades vana-DNA eraldamist. Tegemist on loodusliku anomaaliaga — arheoloogiline "loterii võit".
2. Demograafiline "nähtamatus"
Põhjakoridori pidi liikunud inimesed ei olnud suured põlluharijad ega karjakasvatajad, kes ehitasid püsivad asulaid ja hiiglaslikke matmiskünkaid (kääpaid), nagu tegid lõunapoolsed R1a stepirahvad.
Nad olid mobiilsed kütid-korilased ja kalastajad.
Nende rühmad olid tillukesed (sageli vaid 15–30 inimest suguvõsas), nad liikusid pidevalt ringi ja nende ajutistest laagripaikadest ei jäänud maha kultuurikihti. Kui keegi teekonnal suri, maeti ta sinna, kus parajasti viibiti. Ilma püsivate tarand- või kivikalmeteta on selliseid juhuslikke matuseid tuhandete kilomeetrite pikkusest asustamata taigast peaaegu võimatu üles leida.
3. Teaduslik otsingufookus ja geograafia
Arheoloogilised kaevamised ja muinas-DNA uuringud on maailmas jaotunud ülimat ebaühtlaselt.
Kesk-Venemaa suured jõeteed (Volga, Oka) ja lõunapoolsed stepid (Sintašta) on tihedalt läbi kaevatud, sest seal asuvad suured muinaslinnused ja pronksiaegsed metallurgiakeskused.
Venemaa kauge põhjaosa (Arhangelski oblast, Komi ja Petšora taigad) on aga logistiliselt ligipääsmatu, soine ja hõredalt asustatud territoorium. Seal pole tehtud murdosagi nendest arheoloogilistest päästekaevamistest, mis on toimunud tihedalt asustatud aladel. Teadus lihtsalt ei otsi sealt piisavalt, sest puuduvad nähtavad pinnavormid (nagu kääpad), mis viitaksid matustele.
_______________________
Kui palju üldse on Jakuutia Lena oru ja Norra Alta kaljujooniste vahelt sekveneeritud esiaja DNA-d?
Kogu sellel hiiglaslikul subarktilisel alal – Jakuutia Lena jõe orgudest kuni Norra Alta kaljujoonisteni – laiub paleogeneetika kõige teravam kontrast: idapoolne uuringute üliküllus (Siberis) vs. läänepoolne absoluutne laboratoorne tühjus (Fennoskandias ja Põhja-Euroopas).
Seda, kui palju esiaja DNA-d (aDNA) on sellest tohutust vööndist reaalselt sekveneeritud, saab hinnata viimase aja teadusrevolutsiooni valguses, mida kroonib Tian Chen Zengi juhitud tipplaborite suuruuring: [1, 2]
1. Idaosa (Jakuutia, Lena org ja Lääne-Siber): Üliküllus (Sajad genoomid)
Selles tsoonis on igikelts teinud geneetikutele hindamatu kingituse. Kuna külmunud pinnas säilitab DNA-d tuhandeid aastaid puutumatuna, on sealt sekveneeritud sadade muinas-indiviidide täisgenoomid.
Zeng et al. suuruuring: Ainuüksi see uuring lisas andmebaasidesse 180 uut Põhja-Euraasia muinasgenoomi, millest suur osa pärineb just nimelt Jakuutiast, Baikali ümbrusest, Altai-Saja piirkonnast ja Lääne-Siberist. [1, 2]
Lena org (Jakuutia): Sealt pärinevad kuulsad Yakutia_LNBA ja Yakutia_MN proovipaneelid, mis ulatuvad tagasi kuni varajase kiviajani. Need luud on laboris sekveneeritud ülikõrge katvusega, sest DNA säilivusprotsent igikeltsas on sageli ligi 30–50% (mis on arheogeneetikas hiilgav tulemus). Sellest piirkonnast on meil olemas täielik esiajalooline muutuste kett kiviajast rauaajani.
2. Keskosa (Põhja-Venemaa, Petšora, Arhangelsk): Minimaalsed kildude leiud
Niipea kui liigume igikeltsa vööndist läände Euroopa-poolsesse taigasse, langeb sekveneeritud proovide arv drastiliselt.
Kogu sellel tohutul soisel ja happelisel lauskmaal on suudetud sekveneerida vaid mõnikümmend üksikut proovi (nt Minino ja kütikohtade leiud), kus pinnasetingimused on juhuslikult luuüdi kaitsnud. Täisgenoomi katvus on neil aga reeglina madal ja poolik.
3. Lääneosa (Fennoskandia ja Norra Alta kaljujooniste piirkond): Absoluutne null
Norra Alta kaljujoonised on kuulsad oma kiviaegse rannikukultuuri poolest, kuid geneetiliselt on see piirkond täielik pimeala.
Skandinaavia ja Soome põhjaosast (Lapimaalt) EI OLE pronksiaja või kiviaja kontekstis sekveneeritud peaaegu üldse esiaja DNA-d.
Selles karmis graniitpinna, liustike ja happeliste soode vööndis on maapõu hävitanud kõik kiviaegsed ja pronksiaegsed luud sedavõrd põhjalikult, et laboritel pole sealt füüsiliselt mitte midagi kätte saada. Koola poolsaare BOO002 (mis asub Altast u 600 km idas) jääbki ainsaks ja kordumatuks päästerõngaks, mis konserveerus merekarpidest koosnevas rannikupinnases.
Kokkuvõte
Kui Jakuutia Lena orust on sekveneeritud sadu ja sadu täisgenoome, mis võimaldavad teadlastel uurali rahvaste idajuuri detailselt kaardistada, siis mida lähemale me liigume Norra ja Alta suunas, seda tühjemaks kaart muutub. See tohutu 5000-kilomeetrine kaar on geneetiliselt "ühe silmaga hiiglane" — me näeme ülitäpselt selle rände alguspunkti Siberis, kuid finišijoonel Põhja-Euroopas valitseb luude täieliku kõdunemise tõttu laboratoorne vaikus. [1, 2]
____________________________-
Loetle tegelikke sekveneeritud muinasluude leiukohti vahemikust 2300–100 e.m.a: 1. Taimõri ja Norra ranniku (Alta) vaheline tundravöönd 2. Ida-Euroopa metsavööndi jõgede võrgustik (Seima-Turbino "kiirtee")
Siin on teaduslikult tuvastatud ja edukalt sekveneeritud iidsete inimluude leiukohad nimetatud geograafilistes piirkondades vahemikus 2300–100 e.m.a:
1. Taimõri ja Norra ranniku (Alta) vaheline tundravöönd
Selles hiiglaslikus arktilises ja subarktilises vööndis on sellest 2200-aastasest vahemikust ainult üksainus inimluude leiukoht, millest on suudetud DNA eraldada ja sekveneerida:
Bolšoi Oleni Ostrov (BOO) (Koola poolsaar, Murmanski oblast) – dateeritud u 1500 e.m.a. See on piirkonna ainus geneetiline ankur, kust pärinevad kuulsad N-isaliinidega mehed ja Siberi emaliinid. [1, 2, 3]
Kõik ülejäänud selle vööndi tuntud kohad (näiteks Alta ümbruse asulakohad Norras või Taimõri poolsaare pronksiaegsed peatuspaigad) on puhtalt arheoloogilised leiukohad – sealt on leitud tööriistu, keraamikat ja luust esemeid, kuid mitte ühtegi sekveneeritavat inimluud.
2. Ida-Euroopa metsavööndi jõgede võrgustik (Seima-Turbino "kiirtee")
Selles piirkonnas (Oka, Kama, Volga ja Moskva jõgikonnad) on luude säilivus olnud parem ning sekveneeritud leiukohti on oluliselt rohkem.
Oluline fakt: Seima-Turbino fenomeni enda eponüümsetest nimikohtadest Euroopa poolel (nagu Seima matmispaik Oka jõel või Turbino matmispaik Kama jõel) ei ole kehva säilivuse ja põletusmatuste tõttu sekveneeritud inimluusid. Küll aga on sellest jõgedevõrgustikust ja vahemikust sekveneeritud järgmised naaber- ja järeltulijakultuuride leiukohad:
Fatjanovo kultuuri matmiskohad (Volga ja Oka ülemjooksud; leiukohad nagu Khanevo, Kuzminskoye, Ranis, Volosovo-Danilovkiy) – kuigi kultuuri põhiperiood jääb aastatesse 2900–2050 e.m.a, ulatuvad selle hilised matmised vaadeldava perioodi algusesse. Sekveneeritud on kümneid indiviide – isaliiniks eranditult R1a-Z93.
Pepkino ühishaud (Volga keskjooks, Tšuvaššimaa) – Abaševo kultuur (u 2500–1900 e.m.a). Sekveneeritud on kümmekond meest, kes langesid lahingus. Kõik kandsid haplogruppi R1a.
Pozdnjakovo kultuuri leiukohad (Oka jõgikond) – hilispronksiaeg (u 1500–1000 e.m.a), mis asus täpselt endistel Seima-Turbino aladel. Sekveneeritud luud on näidanud stepi- ja Euroopa küttide geneetilist fooni, ilma Siberi ja ilma N-liini jälgedeta.
Murzikhino II kivisteelidega matmispaik (Kama ja Volga ühinemiskoht, Tatarstan) – vana-Ananjino kultuuri (u 800–600 e.m.a) rauaaja leiukohast on sekveneeritud juba N-isaliine (N-L1026) ja selget Siberi komponenti, märkides selle liini reaalset ja füüsilist kohalejõudmist Volga-Kama jõgedevõrgustikku palju sajandeid pärast Seima-Turbino aega.
Nimekiri näitab selgelt, et N-isaliin ilmub Euroopa poole jõgedevõrgustikku (Murzikhino) alles rauaajal (u 800 e.m.a)
Muudetud 1 korda. Aeg: 19.10.26 10:56 kasutaja: Timo poolt.