Autor
Sõnum
:: Tsiteeri ::
Teema: Võõras viis - aga Eesti laul
Keegi Jaan Elgula mantlipärandaja on kirjutanud kena loo „originaal ja koopia“ teemal sihukesse seitungisse:
Esmaspäev: piltidega nädalaleht, nr. 15, 11. aprill 1936
[url]https://dea.digar.ee/article/esmaspaev/1936/04/11/17[/url]
VÕÕRAS VIIS — AGA EESTI LAUL!
Helid, mis teiste käest laenatud — Riigihümnist rivilauluni — Plagiaatide ajalugu
Praegu on meil päevakorral rahvusliku omapärasuse propageerimine ja süvendamine, püütakse lülitada välja kõik, mis on meile võõras. Rohkesti võõrast vaimu on imbunud aastakümnete vältel meie rahva hingesse just võõrsilt laenatud muusika teel. Siin tunti tungivat tarvidust juba ammu selle võitlemise vastu, sest lugematu hulk võõraid viise on juurdunud meil laiemasse rahvahulka sedavõrd sügavalt, et nad ähvardasid lämmatada kogu omaloomingu. Ühenduses sellega on ametlikult kuulutatud välja võistlus uue riigihümni ja peolaulude teksti ning viisi saamiseks. Sest ka meie riigihümn on võõrsilt laenatud. Oleme laulja rahvas, meil on loodud meie oma heliloojate poolt juba terve hulk kauniviisilisi laule, kuid paraku nendest on saanud ülemaaliselt lauldavaks vaid vähesed. Võõraste viiside läbi on rahva maitse võõrutatud ära meie omapärasest heliloomingust. Seni püüti võõra vaimu vastu muusikas võidelda just laulupidude kaudu, kus iseseisvuse aja kestel on võetud kavva vaid algupäraseid laule.
Allpool heidame põgusa pilgu võõraste isamaa- ja peolaulude ajaloolisele arengule Eestis.
Sakslane tunneb oma laulu ära.
Meie riigihümnil „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, on pikk ja seiklusrikas ajalugu seljataga. Ta on rändawatest lauludest mitme rahwa seas ja nüüd kahe wennasrahwa juures, Soomes ning Eestis tarwitusel riigihümnina. Selle wiisi looja, Helsingi ülikooli muusikaõpetaja Fredrik Pacius sündis 1809. aastal Hamburgis. Ta lõi Soome „Maamme“ sõnadele 1848. aastal wiisi ja esimest korda kanti seda awalikkuse ette sama aasta 13-mal mail üliõpilaste Florapidustustel. J. W. Jannseni tõlke kaudu Soome „Maammest“ sai Eesti „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“.
Kahjuks see Paciuse poolt loodud isamaalikke tundeid ärataw wiis pole aga algupärane. See on tõelikult loodud saksa wana rahwalaulu „Wohlauf, in Gottes schöne Welt“ sugemetel, mille teisend kannab seal ka weel „Der Papst lebt herrlich in der Welt“ nimetust. Siin pole aga Paciuse poolt tegemist mingisuguse „hingesugulusega“, waid tarwitatud otse teadlikult nimetatud wana saksa rahwawiisi meloodiat. Sest olles ise Hamburgist pärit, pidi ta selle rahwawiisi olemasolus teadlik olema.
Praegune Soome-Eesti ühishümn on täielikult kopeeritud nimetatud rahwawiisi kolmanda ja neljanda fraasi järele. Muudatused on päris wäikesed, nii tühised, et ainult rütm ehk takistab seda segamast meie hümniga. Pole siis ime, et sakslased tunnewad Soome-Eesti ühishümnis ära nende rahwawiisi plagiaadi. Kuid paraku pole nimetatud laul Saksamaal mitte seesuguses suures aus, nagu ta on meil ja Soomes. Teda tarwitatakse ta õigel kodumaal tihti ajawiitelise joomalauluna.
Prof. H. Klemetti kirjutab „Suomen musiikkileht’is“, et kui „Suomen Laulu“ meeskoor oma kontsertmatkal Saksamaal laulis Soome riigihümni, siis tähendati pärast koorijuhile, et see meenutawat üht nende lõbulaulu. Sellest tingituna ei julgenud soomlased järgmistel esinemistel enam oma hümni laulda, waid kandsid selle asemel ette „Suomen laulu“.
Teised hümni kandidaadid.
Eesti hümni kohta peab nentima, et siin wäga kergesti mõni teine praeguse asemele sisse toodud oleks wõinud saada. Nii oli rahwusliku ärkamise aja päewil wäga moes laulda Linnutaja (C. R. Jakobson) 9-realist laulu „Eesti pojad, edasi“.
„Eesti pojad, edasi
astkem oma radasi!
Laulgem rõõmu loojale
Pidupäeva toojale.
Lipumees Rongi ees
Lehvitagu lippu käes!
Lauldes rõõmu radasi,
Eesti pojad edasi!“
Praegune hümn, ehkki ka siis juba olemas, ei wõitnud esmalt pooltki seda populaarsust, mis ülaltoodud Linnutaja laul. Alles Eesti seltsielu õitsengul lõi meie praegune hümn end läbi. Kuid niisama suure waimustusega lauldi tollal ka weel Fr. Kuhlbarsi sõnadega laulu „Eestimaa, mu isamaa“. Selle wiisi on komponeerinud sakslane F. A. Schulz. Esimese laulupeo programmist on pärit ka soomlase K. Collani palju lauldud „Mu meeles seisab alati“, millele sõnad lõi J. W. Jannsen. Selle esimene salm kõlab järgmiselt:
„Mu meeles seisab alati,
Mu hiilgav isamaa,
Kus rahvas vaikne, südamlik
Ja lootuses nii kannatlik,
Mu armas, kallis maa.“
Vaatamata oma ilusatele sõnadele, pidi ka see Soome wiisiga isamaalaul meie praegusele hümnile alla wanduma.
„Eestimaa käib üle kõige!“
Jannsen oli suur isamaalane, esimesel kohal oli tal alati just kõrge riigiwalitsus, mida õige selgelt wäljendab ta oma loodud sõnade ja wiisiga patriootiline laul „Nüüd üles Wene alamad“, mille salmid korduwad refrääniga:
„Keiser, usk ja isamaa
Kui kutsuvad meid sõdima,
Siis astkem ette rõõmuga,
Hurraa, hurraa, hurraa!“
Nii suure waimustusega kui seda laulu ka lauldi, nõnda ütelda — hümniks ei saanud ta meile mitte. See Hurraa-laul oli ka teise üldlaulupeo kawas. Jannsen komponeeris ise 5 algupärast laulu, neist 2 ilmalikku.
Need on kõik täiesti saksamaigulised. Teine tema ilmalik „Wene maa nüüd täna saa“ oli pühendatud samuti „suure isamaa“ waimustusele. Hümniks ei saanud ka Jannsenist tõlgitud „Heil dir im Siegerkranz“ — „Õnn meie keisrile, õnn tema riigile“, mida rahwas oma poliitilises ilmsüütuses ka laulis wõõra Henry Carey wiisiga, nagu ta pärast mõnel pool eestikeelses tõlkes isegi „Wacht am Rhein“ laulis. Kui kaugele Jannsen läks oma liialdamises, näitab kujukalt see, et ta oma „Eesti laulikus“ awaldas ka pateetilise-heroilise saksa rahwalaulu „Deutschland, Deutschland über alles“, mille Jannsen tõlkis kui „Eestimaa käib üle kõige“.
Soowitajad...
Möödunud sajandi lõpupoole sai juba üksikuil ärksamail eestlasil mõte küpseks, et teiste rahwaste eeskujul peaks olema ka meil oma rahwuslaul, hümn.
Koguni ajakirjanduses wõeti see küsimus üles, kuid ilma tulemusteta. Osalt oli selle põhjuseks ka asjaolu, et oli karta selleks takistusi Wene walitsuse poolt. Juba niigi waadati, eriti „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ peale kohalikkude wõimumeeste poolt wiltu. „Laulu ja mängu lehes“ algatasid Eesti rahwushümni küsimuse keegi „ise“ ja J. Endla. Wiimane soowitas sobiwa laulu leidmiseks kuulutada wälja wastawat wõistlust wõi walida selleks olemasolewaist K. A. Hermanni komponeeritud „Isamaa ilu hoieldes“, mille sõnad wõetud „Kalewipojast“ ja seega täiesti algupärane laul. Hiljem soowitati rahwuslauluks 30.6.1895. a. K. A. Hermanni poolt loodud laulu „Palwe kodumaa eest“, mille sõnad on ka Hermanni tehtud.
Iseseiswuse alguaastail pidi Eesti riigihümniks peaaegu saama F. Saebelmanni „algupärane“ laul „Kaunimad laulud“, mis P. Ruubeli sõnadega on saanud ülemaaliselt tuttawaks. See oli ka 8. üldlaulupeo kawas, kuid jäeti aga wiimasel silmapilgul wälja, kuna selgus, et siin on tegemist plagiaadiga. F. Saebelmann on kopeerinud üht kuulsa norra helilooja Edw. Griegi helitööd, sarnanedes peaaegu noot noodilt.
„Algupärased“ wiisid
„Kaunimad laulud“ pole ainuke wiis eesti lauluwara hulgas, mis kannab plagieerimise tunnuseid. Nii on seda ka K. A. Hermanni loodud helindid „Kui Kungla rahwas kuldsel a’al“ (Fr. Kuhlbarsi sõnad) ja „Minge üles mägedele“. Esimese komponist on tõelikult sakslane Carl Zöllner. Kuhlbars (Willi Andi) awaldas oma algupärase „Kungla rahwas“ sõnad koos nimetatud helilooja meloodiaga oma 1870. a. ilmunud kogus „Wanemuine ehk Neljakordne Laulu-Lõng“. Sealt on need sõnad wõtnud Hermann ja hiljem teinud neile ka oma „algupärase“ wiisi, kuid täpselt sama, mis oli juba awaldatud K. Zöllneri poolt nimetatud laulukogus!
„Minge üles mägedele“ „lõi“ wiisi Hermann 1873. a. detsembrikuus, tehes seda Mihkel Weske palwe peale, kes tõi talle „oma“ äsjawalminud sellenimelise luuletuse. Weske laul Hermanni helidega leidis kiiret ja waimustawat wastuwõttu. Peagi aga tõstsid „Walgus“ ja tema järele ka „Sakala“ lärmi, et see pole mitte Hermanni algupärand, waid tehtud lihtsalt sakslase Adolf Klauwelli wiisi järele. Hermann eitas plagieerimist tema poolt. Tõenduseks ta awaldas „Laulu ja mängu lehes“ koguni kõrwuti Klauwelli ja oma laulu noodid! See on üks ainulaadsemaid juhtumeid wist küll maailmas, sest wõhikulegi mõlemaid noote kõrwutades selgub, et Hermann on tõesti plagieerinud Klauwelli. Sama lauluga on seoses weel teinegi plagieerimine. Nimelt Weske ütles need sõnad olewat tema algupärandi. Pärast selgus aga, et ta oli lihtsalt tõlkinud ühe B. Sigismundi luuletuse!
Laululised laenud.
Esimese laulupeo kawas olid F. Saebelmanni wenna A. Kunileidi kaks algupärast laulu „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“. Mõlemad wiisid on tehtud Koidula tuntud sõnadele. Laulupeo kaudu said mõlemad laulud üle maa lauldawaiks. Ka nende juures hiljem selgus üllataw asjaolu: mõlemad on plagiaadid kahest soome rahwawiisist. 1854. a. andis soomlane K. Collan wälja kogu walitud soome rahwalaule klawerisaatega, pealkirja all „Walituita Suomalaisin Kansan Lauluja. 1. Wihko“. Esimese laulu „Minä seisoin korkialla“ wiis sellest kogust ongi Kunileidi „loodud“ „Sind surmani“, kuna laul nr. 9 „Paremp on olla tyttönä“ wiis on muutunud meil Kunileidi „Mu isamaa on minu arm“ helitööks. Kunileidi algupäraste wiisidena on need mõlemad weel praegugi meil tarwitusel. Ei tohi aga unustada, et nii Hermann, Kunileid kui ka F. Saebelmann awaldasid wõõrast tööd oma nime all ajal, kui plagieerimist ei peetud weel meil kuritööks.
Wäga piinliku mulje tekitab näiteks laul „Kuule, kuidas hääli helab“ laulmine, kui kuulajaskonnas ka soomlasi. Tõeliselt see on F. Paciuse soome wiis, mille sõnad on luuletanud ka soomlane E. W. Quanten [?]. M. Weske on ainult kose muutnud jõeks ja Suomi Eestiks, jättes wahele kolmanda salmi, muidu tõlkinud kaunis täpselt.
Nii lauldakse meil soome rahwawiisiga olewat laulu „Õitse ja haljenda, eestlaste maa“, mille sõnade autoriks peetakse ekslikult L. Koidulat. Wiimane on selle waid tõlkinud soomlase Yrjö Koskinen’i järele. Sakslase K. Groosi wiis on meil üldtuntud laul „Priius kallis anne“, mille sõnad on ka waid K. A. Hermanni poolt eesti keelde tõlgitud. Saksa oma on ka „Kuldne õhtupäike“ (H. G. Nägeli wiis, A. Piirikiwi sõnad), „Üks kask meil kaswab õues“ (Fr. Schubert), „Kas tunned maad?“ on Frederic Beret’ seatud prantsuse rahwawiis, samuti on M. Weske waid sõnad tõlkinud, kuna J. Rotalia laulu „Waprad wennad, kallid kaimud“ lauldakse meil Sankey seatud Ameerika wiisil.
Ka P. Abeli laulu „Kodu, sinust pean lahkuma“ wiis on samuti wõõras. Selle wiisi on loonud sakslane J. W. Sering. Saksa rahwawiis on ka „Kui rändajalt ma küsin, kust tuled sa?“ Sõnad on tõlgitud meil A. Lenzi järele j. p. t.
Teise rahwa riwilaulud.
Sõdurite riwilauluna on meil tarwitusel samuti hulk wõõraid wiise, millistega oma isamaa-armastust wõi ka lihtsalt mõnd meeleolu wäljendatakse, nagu: „Lehtedes kahin, salalik sahin“ (Rootsi rahwawiis ja -sõnad), „Nagu linnu tiiwul“ (sakslase Franz Abti wiis ja Heinrich Schützi sõnad, tõlk. K. Hermann), M. Lipp’u laul „Meil eesti rinnus tuksub julge süda“ (prantsuse rahwawiis), j. p. t.
Ka wene riwilauludest on meil weel tarwitusel mitmeid: „Seal Petseris mägede taga“, „Mets kohab, pilwed jookswad ruttu“ j. t.
Wiimasel ajal on meil läinud moodi üks saksa Rheini lauluke „Tulge kokku rahwa hulgad“, millele poogitud külge weel sõnad „ainult eesti wiina juua“ jne. Milleks sellised eestistamised ja rahwast wiia eksiarwamisele, nagu oleksid need kõik isamaalikud ja teised laulud pärit eesti omast algupärasest lauluwarast?!...
Waidlus Rootsi ja Eesti wahel.
Mitmeile üldtuntud sõnadele, milliseid lauldi waremalt mõne wõõra wiisiga, on hiljem loodud häid wiise ka mitme meie oma helilooja poolt, kuid paraku need ei ole aga suutnud saawutada sellist populaarsust kui wõõrad wiisid. Nii on M. Weske „Laske lipud lehwitada“ löönud meil ainuüksi läbi just rootsi rahwawiisiga, samuti sama autori laul „Isa sõnad“ Righini itaalia wiisiga. Mõistulaulul „Wändra metsas, Pärnumaal“ on rahwa suus olemas mitu algupärast wiisi, kuid siiski on wäga lewinud just saksa „juhheidii-juhheidaa“ wiis.
Olgu ka siinkohal tähendatud, et waremalt peeti selle laulu sõnu O. W. Masingi poolt looduks, kuid tõelikult on see waid sakslase Ch. F. Gellerti mõistulaul „Der Tanzbär“. Huwitaw on weel märkida, kui kaugele meil omal ajal mindi wõõraste wiiside laenamisega, et eesti rahwa 75 aasta priiusepäewa mälestuseks lauldi meil „Marseljeesi“, kuigi O. O. Mägi sellekohaste uute sõnadega, pealkirja all „Priiuse-laul“. Laulu ettekandeks saadi ka ülema trükiwalitsuse poolt wastaw luba. Muidu see „mässulaul“ oli Wenemaal täiesti keelatud.
Kuid wiiside laenamisega on juhtunud ka mõningaid kurioosumeid. Nii peetakse meil laulu „Jõua ju kaugelta“ wõõraks, mille wiis olewat toodud meile Rootsist. Huwitaw aga, et rootslased ise peawad seda ametlikult eesti rahwalauluks. Kummal rahwal siin õigus, jääb tulewiku lahendada. Wäga wõimalik, et kunagi laul on rännanud meilt Rootsi, ja siis mõni aeg hiljem toodud sealt siia tagasi aga juba rootsi rahwalauluna.
[i]Ma natuke parandasin OCR-tarkvara ilmseid vigu, aga viimase peale ei viimistlenud.
Ehk saab näiteks mõni laisk üliõpilane seda teksti lihtsama vaevaga leida ja tarvitada kui ise DIGARist seda kaevates.[/i]
Esmaspäev: piltidega nädalaleht, nr. 15, 11. aprill 1936
[url]https://dea.digar.ee/article/esmaspaev/1936/04/11/17[/url]
VÕÕRAS VIIS — AGA EESTI LAUL!
Helid, mis teiste käest laenatud — Riigihümnist rivilauluni — Plagiaatide ajalugu
Praegu on meil päevakorral rahvusliku omapärasuse propageerimine ja süvendamine, püütakse lülitada välja kõik, mis on meile võõras. Rohkesti võõrast vaimu on imbunud aastakümnete vältel meie rahva hingesse just võõrsilt laenatud muusika teel. Siin tunti tungivat tarvidust juba ammu selle võitlemise vastu, sest lugematu hulk võõraid viise on juurdunud meil laiemasse rahvahulka sedavõrd sügavalt, et nad ähvardasid lämmatada kogu omaloomingu. Ühenduses sellega on ametlikult kuulutatud välja võistlus uue riigihümni ja peolaulude teksti ning viisi saamiseks. Sest ka meie riigihümn on võõrsilt laenatud. Oleme laulja rahvas, meil on loodud meie oma heliloojate poolt juba terve hulk kauniviisilisi laule, kuid paraku nendest on saanud ülemaaliselt lauldavaks vaid vähesed. Võõraste viiside läbi on rahva maitse võõrutatud ära meie omapärasest heliloomingust. Seni püüti võõra vaimu vastu muusikas võidelda just laulupidude kaudu, kus iseseisvuse aja kestel on võetud kavva vaid algupäraseid laule.
Allpool heidame põgusa pilgu võõraste isamaa- ja peolaulude ajaloolisele arengule Eestis.
Sakslane tunneb oma laulu ära.
Meie riigihümnil „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“, on pikk ja seiklusrikas ajalugu seljataga. Ta on rändawatest lauludest mitme rahwa seas ja nüüd kahe wennasrahwa juures, Soomes ning Eestis tarwitusel riigihümnina. Selle wiisi looja, Helsingi ülikooli muusikaõpetaja Fredrik Pacius sündis 1809. aastal Hamburgis. Ta lõi Soome „Maamme“ sõnadele 1848. aastal wiisi ja esimest korda kanti seda awalikkuse ette sama aasta 13-mal mail üliõpilaste Florapidustustel. J. W. Jannseni tõlke kaudu Soome „Maammest“ sai Eesti „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“.
Kahjuks see Paciuse poolt loodud isamaalikke tundeid ärataw wiis pole aga algupärane. See on tõelikult loodud saksa wana rahwalaulu „Wohlauf, in Gottes schöne Welt“ sugemetel, mille teisend kannab seal ka weel „Der Papst lebt herrlich in der Welt“ nimetust. Siin pole aga Paciuse poolt tegemist mingisuguse „hingesugulusega“, waid tarwitatud otse teadlikult nimetatud wana saksa rahwawiisi meloodiat. Sest olles ise Hamburgist pärit, pidi ta selle rahwawiisi olemasolus teadlik olema.
Praegune Soome-Eesti ühishümn on täielikult kopeeritud nimetatud rahwawiisi kolmanda ja neljanda fraasi järele. Muudatused on päris wäikesed, nii tühised, et ainult rütm ehk takistab seda segamast meie hümniga. Pole siis ime, et sakslased tunnewad Soome-Eesti ühishümnis ära nende rahwawiisi plagiaadi. Kuid paraku pole nimetatud laul Saksamaal mitte seesuguses suures aus, nagu ta on meil ja Soomes. Teda tarwitatakse ta õigel kodumaal tihti ajawiitelise joomalauluna.
Prof. H. Klemetti kirjutab „Suomen musiikkileht’is“, et kui „Suomen Laulu“ meeskoor oma kontsertmatkal Saksamaal laulis Soome riigihümni, siis tähendati pärast koorijuhile, et see meenutawat üht nende lõbulaulu. Sellest tingituna ei julgenud soomlased järgmistel esinemistel enam oma hümni laulda, waid kandsid selle asemel ette „Suomen laulu“.
Teised hümni kandidaadid.
Eesti hümni kohta peab nentima, et siin wäga kergesti mõni teine praeguse asemele sisse toodud oleks wõinud saada. Nii oli rahwusliku ärkamise aja päewil wäga moes laulda Linnutaja (C. R. Jakobson) 9-realist laulu „Eesti pojad, edasi“.
„Eesti pojad, edasi
astkem oma radasi!
Laulgem rõõmu loojale
Pidupäeva toojale.
Lipumees Rongi ees
Lehvitagu lippu käes!
Lauldes rõõmu radasi,
Eesti pojad edasi!“
Praegune hümn, ehkki ka siis juba olemas, ei wõitnud esmalt pooltki seda populaarsust, mis ülaltoodud Linnutaja laul. Alles Eesti seltsielu õitsengul lõi meie praegune hümn end läbi. Kuid niisama suure waimustusega lauldi tollal ka weel Fr. Kuhlbarsi sõnadega laulu „Eestimaa, mu isamaa“. Selle wiisi on komponeerinud sakslane F. A. Schulz. Esimese laulupeo programmist on pärit ka soomlase K. Collani palju lauldud „Mu meeles seisab alati“, millele sõnad lõi J. W. Jannsen. Selle esimene salm kõlab järgmiselt:
„Mu meeles seisab alati,
Mu hiilgav isamaa,
Kus rahvas vaikne, südamlik
Ja lootuses nii kannatlik,
Mu armas, kallis maa.“
Vaatamata oma ilusatele sõnadele, pidi ka see Soome wiisiga isamaalaul meie praegusele hümnile alla wanduma.
„Eestimaa käib üle kõige!“
Jannsen oli suur isamaalane, esimesel kohal oli tal alati just kõrge riigiwalitsus, mida õige selgelt wäljendab ta oma loodud sõnade ja wiisiga patriootiline laul „Nüüd üles Wene alamad“, mille salmid korduwad refrääniga:
„Keiser, usk ja isamaa
Kui kutsuvad meid sõdima,
Siis astkem ette rõõmuga,
Hurraa, hurraa, hurraa!“
Nii suure waimustusega kui seda laulu ka lauldi, nõnda ütelda — hümniks ei saanud ta meile mitte. See Hurraa-laul oli ka teise üldlaulupeo kawas. Jannsen komponeeris ise 5 algupärast laulu, neist 2 ilmalikku.
Need on kõik täiesti saksamaigulised. Teine tema ilmalik „Wene maa nüüd täna saa“ oli pühendatud samuti „suure isamaa“ waimustusele. Hümniks ei saanud ka Jannsenist tõlgitud „Heil dir im Siegerkranz“ — „Õnn meie keisrile, õnn tema riigile“, mida rahwas oma poliitilises ilmsüütuses ka laulis wõõra Henry Carey wiisiga, nagu ta pärast mõnel pool eestikeelses tõlkes isegi „Wacht am Rhein“ laulis. Kui kaugele Jannsen läks oma liialdamises, näitab kujukalt see, et ta oma „Eesti laulikus“ awaldas ka pateetilise-heroilise saksa rahwalaulu „Deutschland, Deutschland über alles“, mille Jannsen tõlkis kui „Eestimaa käib üle kõige“.
Soowitajad...
Möödunud sajandi lõpupoole sai juba üksikuil ärksamail eestlasil mõte küpseks, et teiste rahwaste eeskujul peaks olema ka meil oma rahwuslaul, hümn.
Koguni ajakirjanduses wõeti see küsimus üles, kuid ilma tulemusteta. Osalt oli selle põhjuseks ka asjaolu, et oli karta selleks takistusi Wene walitsuse poolt. Juba niigi waadati, eriti „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ peale kohalikkude wõimumeeste poolt wiltu. „Laulu ja mängu lehes“ algatasid Eesti rahwushümni küsimuse keegi „ise“ ja J. Endla. Wiimane soowitas sobiwa laulu leidmiseks kuulutada wälja wastawat wõistlust wõi walida selleks olemasolewaist K. A. Hermanni komponeeritud „Isamaa ilu hoieldes“, mille sõnad wõetud „Kalewipojast“ ja seega täiesti algupärane laul. Hiljem soowitati rahwuslauluks 30.6.1895. a. K. A. Hermanni poolt loodud laulu „Palwe kodumaa eest“, mille sõnad on ka Hermanni tehtud.
Iseseiswuse alguaastail pidi Eesti riigihümniks peaaegu saama F. Saebelmanni „algupärane“ laul „Kaunimad laulud“, mis P. Ruubeli sõnadega on saanud ülemaaliselt tuttawaks. See oli ka 8. üldlaulupeo kawas, kuid jäeti aga wiimasel silmapilgul wälja, kuna selgus, et siin on tegemist plagiaadiga. F. Saebelmann on kopeerinud üht kuulsa norra helilooja Edw. Griegi helitööd, sarnanedes peaaegu noot noodilt.
„Algupärased“ wiisid
„Kaunimad laulud“ pole ainuke wiis eesti lauluwara hulgas, mis kannab plagieerimise tunnuseid. Nii on seda ka K. A. Hermanni loodud helindid „Kui Kungla rahwas kuldsel a’al“ (Fr. Kuhlbarsi sõnad) ja „Minge üles mägedele“. Esimese komponist on tõelikult sakslane Carl Zöllner. Kuhlbars (Willi Andi) awaldas oma algupärase „Kungla rahwas“ sõnad koos nimetatud helilooja meloodiaga oma 1870. a. ilmunud kogus „Wanemuine ehk Neljakordne Laulu-Lõng“. Sealt on need sõnad wõtnud Hermann ja hiljem teinud neile ka oma „algupärase“ wiisi, kuid täpselt sama, mis oli juba awaldatud K. Zöllneri poolt nimetatud laulukogus!
„Minge üles mägedele“ „lõi“ wiisi Hermann 1873. a. detsembrikuus, tehes seda Mihkel Weske palwe peale, kes tõi talle „oma“ äsjawalminud sellenimelise luuletuse. Weske laul Hermanni helidega leidis kiiret ja waimustawat wastuwõttu. Peagi aga tõstsid „Walgus“ ja tema järele ka „Sakala“ lärmi, et see pole mitte Hermanni algupärand, waid tehtud lihtsalt sakslase Adolf Klauwelli wiisi järele. Hermann eitas plagieerimist tema poolt. Tõenduseks ta awaldas „Laulu ja mängu lehes“ koguni kõrwuti Klauwelli ja oma laulu noodid! See on üks ainulaadsemaid juhtumeid wist küll maailmas, sest wõhikulegi mõlemaid noote kõrwutades selgub, et Hermann on tõesti plagieerinud Klauwelli. Sama lauluga on seoses weel teinegi plagieerimine. Nimelt Weske ütles need sõnad olewat tema algupärandi. Pärast selgus aga, et ta oli lihtsalt tõlkinud ühe B. Sigismundi luuletuse!
Laululised laenud.
Esimese laulupeo kawas olid F. Saebelmanni wenna A. Kunileidi kaks algupärast laulu „Sind surmani“ ja „Mu isamaa on minu arm“. Mõlemad wiisid on tehtud Koidula tuntud sõnadele. Laulupeo kaudu said mõlemad laulud üle maa lauldawaiks. Ka nende juures hiljem selgus üllataw asjaolu: mõlemad on plagiaadid kahest soome rahwawiisist. 1854. a. andis soomlane K. Collan wälja kogu walitud soome rahwalaule klawerisaatega, pealkirja all „Walituita Suomalaisin Kansan Lauluja. 1. Wihko“. Esimese laulu „Minä seisoin korkialla“ wiis sellest kogust ongi Kunileidi „loodud“ „Sind surmani“, kuna laul nr. 9 „Paremp on olla tyttönä“ wiis on muutunud meil Kunileidi „Mu isamaa on minu arm“ helitööks. Kunileidi algupäraste wiisidena on need mõlemad weel praegugi meil tarwitusel. Ei tohi aga unustada, et nii Hermann, Kunileid kui ka F. Saebelmann awaldasid wõõrast tööd oma nime all ajal, kui plagieerimist ei peetud weel meil kuritööks.
Wäga piinliku mulje tekitab näiteks laul „Kuule, kuidas hääli helab“ laulmine, kui kuulajaskonnas ka soomlasi. Tõeliselt see on F. Paciuse soome wiis, mille sõnad on luuletanud ka soomlane E. W. Quanten [?]. M. Weske on ainult kose muutnud jõeks ja Suomi Eestiks, jättes wahele kolmanda salmi, muidu tõlkinud kaunis täpselt.
Nii lauldakse meil soome rahwawiisiga olewat laulu „Õitse ja haljenda, eestlaste maa“, mille sõnade autoriks peetakse ekslikult L. Koidulat. Wiimane on selle waid tõlkinud soomlase Yrjö Koskinen’i järele. Sakslase K. Groosi wiis on meil üldtuntud laul „Priius kallis anne“, mille sõnad on ka waid K. A. Hermanni poolt eesti keelde tõlgitud. Saksa oma on ka „Kuldne õhtupäike“ (H. G. Nägeli wiis, A. Piirikiwi sõnad), „Üks kask meil kaswab õues“ (Fr. Schubert), „Kas tunned maad?“ on Frederic Beret’ seatud prantsuse rahwawiis, samuti on M. Weske waid sõnad tõlkinud, kuna J. Rotalia laulu „Waprad wennad, kallid kaimud“ lauldakse meil Sankey seatud Ameerika wiisil.
Ka P. Abeli laulu „Kodu, sinust pean lahkuma“ wiis on samuti wõõras. Selle wiisi on loonud sakslane J. W. Sering. Saksa rahwawiis on ka „Kui rändajalt ma küsin, kust tuled sa?“ Sõnad on tõlgitud meil A. Lenzi järele j. p. t.
Teise rahwa riwilaulud.
Sõdurite riwilauluna on meil tarwitusel samuti hulk wõõraid wiise, millistega oma isamaa-armastust wõi ka lihtsalt mõnd meeleolu wäljendatakse, nagu: „Lehtedes kahin, salalik sahin“ (Rootsi rahwawiis ja -sõnad), „Nagu linnu tiiwul“ (sakslase Franz Abti wiis ja Heinrich Schützi sõnad, tõlk. K. Hermann), M. Lipp’u laul „Meil eesti rinnus tuksub julge süda“ (prantsuse rahwawiis), j. p. t.
Ka wene riwilauludest on meil weel tarwitusel mitmeid: „Seal Petseris mägede taga“, „Mets kohab, pilwed jookswad ruttu“ j. t.
Wiimasel ajal on meil läinud moodi üks saksa Rheini lauluke „Tulge kokku rahwa hulgad“, millele poogitud külge weel sõnad „ainult eesti wiina juua“ jne. Milleks sellised eestistamised ja rahwast wiia eksiarwamisele, nagu oleksid need kõik isamaalikud ja teised laulud pärit eesti omast algupärasest lauluwarast?!...
Waidlus Rootsi ja Eesti wahel.
Mitmeile üldtuntud sõnadele, milliseid lauldi waremalt mõne wõõra wiisiga, on hiljem loodud häid wiise ka mitme meie oma helilooja poolt, kuid paraku need ei ole aga suutnud saawutada sellist populaarsust kui wõõrad wiisid. Nii on M. Weske „Laske lipud lehwitada“ löönud meil ainuüksi läbi just rootsi rahwawiisiga, samuti sama autori laul „Isa sõnad“ Righini itaalia wiisiga. Mõistulaulul „Wändra metsas, Pärnumaal“ on rahwa suus olemas mitu algupärast wiisi, kuid siiski on wäga lewinud just saksa „juhheidii-juhheidaa“ wiis.
Olgu ka siinkohal tähendatud, et waremalt peeti selle laulu sõnu O. W. Masingi poolt looduks, kuid tõelikult on see waid sakslase Ch. F. Gellerti mõistulaul „Der Tanzbär“. Huwitaw on weel märkida, kui kaugele meil omal ajal mindi wõõraste wiiside laenamisega, et eesti rahwa 75 aasta priiusepäewa mälestuseks lauldi meil „Marseljeesi“, kuigi O. O. Mägi sellekohaste uute sõnadega, pealkirja all „Priiuse-laul“. Laulu ettekandeks saadi ka ülema trükiwalitsuse poolt wastaw luba. Muidu see „mässulaul“ oli Wenemaal täiesti keelatud.
Kuid wiiside laenamisega on juhtunud ka mõningaid kurioosumeid. Nii peetakse meil laulu „Jõua ju kaugelta“ wõõraks, mille wiis olewat toodud meile Rootsist. Huwitaw aga, et rootslased ise peawad seda ametlikult eesti rahwalauluks. Kummal rahwal siin õigus, jääb tulewiku lahendada. Wäga wõimalik, et kunagi laul on rännanud meilt Rootsi, ja siis mõni aeg hiljem toodud sealt siia tagasi aga juba rootsi rahwalauluna.
[i]Ma natuke parandasin OCR-tarkvara ilmseid vigu, aga viimase peale ei viimistlenud.
Ehk saab näiteks mõni laisk üliõpilane seda teksti lihtsama vaevaga leida ja tarvitada kui ise DIGARist seda kaevates.[/i]
02.05.26, 13:53
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: V��ras viis - aga Eesti laul
..parandasin tähevead, ei tea veel, kas see on seotud siinse tarkvara uue php peale parandamise üritusega või postitaja kirjakoodist.
Sellised artiklid on alati popid olnud, siinne tundub kasutama juba varem ilmunud artikleid, neid on küllalt palju, kõike ei tasu ka 100% tõena või pooltõena võtta, ilusam on ju kõlavaid loosungeid maalida. Paljude nende laulude kohta on palju ja põnevat ja rohkem, ka varasemaid lähteid ja mõjutusi. Muusika on üks keeruline asi ja autorsus selle juures küllalt voolitav mass.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Sellised artiklid on alati popid olnud, siinne tundub kasutama juba varem ilmunud artikleid, neid on küllalt palju, kõike ei tasu ka 100% tõena või pooltõena võtta, ilusam on ju kõlavaid loosungeid maalida. Paljude nende laulude kohta on palju ja põnevat ja rohkem, ka varasemaid lähteid ja mõjutusi. Muusika on üks keeruline asi ja autorsus selle juures küllalt voolitav mass.
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
02.05.26, 22:31
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: V��ras viis - aga Eesti laul
Kui ka mõni valts, polka või isegi regiviis on omistatud mõnele kohalikule, siis suure tõenaosusega on stereotüüpsed meloodiakäigud ikkagi rännanud ühelt rahvalt teisele.
(Eriti ilmne on see Lõuna-Eesti ja Läti laule võrreldes.)
Vastasel juhul oleks nn "eesti muusika" teistele eurooplastele sama šokeeriv kui Tõva kurgulaul või pügmeede kilkamine.
(Eriti ilmne on see Lõuna-Eesti ja Läti laule võrreldes.)
Vastasel juhul oleks nn "eesti muusika" teistele eurooplastele sama šokeeriv kui Tõva kurgulaul või pügmeede kilkamine.
03.05.26, 09:13
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: Eestlus
Pealegi on eesti kultuuri teadlikult arendatud selliseks, et see sakstest kehvem poleks - st suurelt jaolt sakstelt maha vehkides:
peale hümni ka baltisaksa üliõpilaste lipp, vapid, rahvuslind, rahvuslill, rahvustoidud, laulupeod, põhimõtteliselt ka rahvarõivad, Koidula näidendid, Kreutzwaldi muinasjutud, Jakobsoni unistused muistsest hiilgusest jne.
Isegi eesti keel tehti saksa pastoritele sobivas kirjaviisis, et nad millestki aru saamata saaks piiblist maha lugedes oma töökohustustega kohe alata.
peale hümni ka baltisaksa üliõpilaste lipp, vapid, rahvuslind, rahvuslill, rahvustoidud, laulupeod, põhimõtteliselt ka rahvarõivad, Koidula näidendid, Kreutzwaldi muinasjutud, Jakobsoni unistused muistsest hiilgusest jne.
Isegi eesti keel tehti saksa pastoritele sobivas kirjaviisis, et nad millestki aru saamata saaks piiblist maha lugedes oma töökohustustega kohe alata.
03.05.26, 09:21
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::