Head "pärimusmuusika ansamblid", kes te igas intervjuus, raadiosaates ja kontserdil armastste rääkida sellest, kuidas te saate oma lood arhiivides kaevates ja ajaloolist materjali uurides. VÕTKE KOKKU ENNAST! Kas te tõesti arvate, et kuulaja on loll? Või on teil alaväärsuskompleks?

Lood, mida te nende uhkete isevõetud tiitlite juures mängite, on kopeeritud üks-ühele oma seades teistelt samal festivalil esinevatelt ansamblitelt. Te isegi ei ole vahetanud helistikku või kontrollinud, kas eelnev esitaja, kellelt te loo varastasite, oli sõnad tõlkinud, muutnud või mitmest laulust kokku pannud või ehk oli tal täiesti oma kirjutatud tekst.

Teie arhiivilood on pärit Celia Roose tundidest, teie pillilood on õpetatud Cätlin Mägi, Juhan Suitsu ja teiste poolt. Kogu see jutt, mida te oma uurimusteks tembeldate, on isegi allikaid kontrollimata kopeeritud meestelaulu foorumist, wikipediast ja Rahvamuusika antoloogia võrguversioonist ja te isegi ei ole viitsinud teha niipalju tööd et klikkida sealsamas antoloogias olevat linki, et leida täpsustavat materjali.

Võtke end tõesti kokku, kasvõi niipalju, et uurige ansamblitelt, kellelt te lood varastate, kas nad on teinud meloodiad ise. Või et kas lugu on pärit kuskilt mujalt kui Setost. (Noh, kõik murdekeeles laulud on ju setu laulud, eks). Võtke end kokku ja näidake kasvõi mingit austust välja oma õpetajate vastu, kes teile teie lood on pähe tampinud, nii et teile on hakanud tunduma, et ehk on need isegi teis südames.
Võtke end päriselt kokku ja öelge kasvõi ühe korra hästi vaikselt, nii et keegi ei kuule, et te ei ole päriselt neid laule arhiividest "leidnud" vaid võtsite loo internetist ja see sattus sinna - kuidas siis? Mis te arvate, kuidas need lood näiteks ERA arhiivi saavad?

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

PS. Minu silmis on kaks inimest täpselt sama pulga peal;
üks kes räägib kuidas ta sai laulu metsa haldjatelt udu sees paljajalu rabas kõndides (ja laulab samas Lauri Sommeri salvestuselt kuuldud laulu).
või teine, kes räägib kuidas ta arhiivides käib laule otsimas ja esitab Tintura bändi seadet oma nime all või ehk Untsakate tehtud uusloomingut mis ei puutu üldse arhiividesse.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

jah! ilus valetamine on küll kogu Eesti rahva toonud sellesse staadiumi, kus me praegu võime uhkusega lippu kõrgel hoida (aga see selleks)

kallid prohvetionaalsed kõrgharitud pärimuseksperdid!

mina pole küll mitte keegi Teid paluma, aga siiski, kui Lauri palus teilt ainult tõtt rääkida või vähemalt vale rääkimata jätta, siis äkki saaksite teha veel sammukese edasi ja juba nõrkemiseni popiks kedratud folk-hittide taaskasutusele lisaks teha veel sammukene edasi ning tõepoolest vaadata, mida kõigis neis arhiivides leidub, mis on teist ainult hiirekliki kaugusel

lõppude lõpuks on ju Teie hariduse peale kulutatud hulgaliselt maksumaksja raha ja õpetajate töötunde

ja muusikaharidus on Eestis tõepoolest suurepäraline.
nii et võimed maailma vapustada on Teil kõigil kahtlematult olemas

Rõõmsaid Pühi!

"arhiiv" saab tulevikus veelgi lihtsamini kättesaadavaks
____________________________________________

Florian Wahli albumi "Flo Raadio" ... puhul tekkis teadupärast pretsedent, et sõnad on inimese kirjutatud, kuid muusika tellitud rakenduselt Suno. Sedalaadi eksperimentaalseid albumeid ilmus aga eelmisel aastal veel, näiteks Zetode "Kae' ulli!" ja muusikaettevõtja Tarmo Siku promptitud "luba las laulan su juustesse tuult" (artistinime kakstuhatkaks­kümmendneli alt).

Mainitud albumitest inspireerituna kehastusin minagi mõned kuud tagasi n-ö prompt'i-inseneriks ja katsetasin kuu aja vältel süstemaatiliselt Suno-laadset rakendust Udio. Olles masinalt välja meelitanud mitu ansambli Yes "avaldamata lugu", lühialbumi jagu Canterbury skeene "senikuulmatuid pärleid", kogumikutäie hispaaniakeelset cold wave'i, mitmesugust EBMi, hunniku vaalahääli, ühe svingiva sünnipäevalaulu sõbrale, takso ootamise laulukese ja muud, võin selle meeleoluka kogemusvaatluse põhjal ilma igasuguse klassivihata öelda, et minu vastus eelmainitud küsimustele on vastavalt "ei" ja "pigem mitte".

Esiteks ei meenutanud see protsess mitte ühtegi muusikalist rolli, kuhu olen varem sattunud, olgu siis kitarristi, sündi­vajutaja, miksija, muusika autori või produtsendina. Minu muusikalistest oskustest ei olnud tehisloome protsessis mingit kasu ning kuulatava tulemuse saavutamiseks kulunud aeg oli samuti tühine. Pigem tundsin end kehastuvat raadiosaate autoriks, kes valib teatud parameetrite põhjal kellegi teise loodud muusikat, näiteks kammib märksõnade põhjal läbi Spotify temaatilisi playlist'e. Nii et ei, ma ei olnud tellimusi letti ladudes muusik ega helilooja, ennast selles rollis esitleda oleks moraalselt kahtlane. Kõnealuste AI-albumite autorid olid oma loomeprotsessi suhtes küll täiesti läbipaistvad, nii et siin ei ole eetilist kon­flikti, kuid seminaridiskussioonis osutati näiteks asjaolule, et paljud Spotify playlist'id ("Chill Out Saturday", "Bossa Nova Sunday" jms) on juba praegu täis variartistide lugusid, millest osa on ilmselt valminud ka tehismõistuse abil.
2 Kas tunda end petetuna või mitte, sõltub muidugi sellest, millistel tasanditel keegi üldse muusikaga suhestub. Igal juhul võib tekkida küsimus, miks ma peaksin "avastama" AI-genereeritud tapeedimuusikat ühes rakenduses, kui ma võin teises rakenduses seda ise peaaegu sama hõlpsalt "luua".

[url]https://kultuur.err.ee/1609586885/kaur-garsnek-kui-muusika-pole-tellija-materjalist[/url]

Justament, kunagi oli olemas ka rakendus nimega "Folk tune generator", ilmselt töötab kuskil siiani. Milleks meile rahvaluule, kui võime omale ise rahva luule genereerida? Kindlasti on võimalik algorütme vastavalt mudida, leida ideaalse päringu, millega kõik tehtud saab.

Kas "folgilt kuuldud laulu" oma repsi võtmine, mõne ilusa aga väära kihelkonnaviitega "puhtaks pesemine" võiks omada mõnd sama aspekti.. hmm. Vist ehk mitte, ent mõlemat ühendaks konteksti puudumine, mõlemil juhul tuleks alles konteksti hakata looma, mis ei ole väga järjepidevuse tagaja ega ka esindaja.. Kas muuseumi külastus ja sealt laulu hankimine (või siis raamat/andmebaas/vms) annab järjepidevuse? Teatud juhtudel annab, seal on kihte, mis võiksid seda luua. Kihte on muidugimõista palju; eelkõige kontekst ja selle adumine, mõtestamine. Kas me mõistame mõisavastase laulu konteksti ja vaimu - ma ei usu, ka siis kui end lõpuni kurssi viia kõigi nende kihistustega..

[url]http://meestelaul.metsatoll.ee/lisad/kilter.mp3[/url]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

olen Eesti parimate õpetajate juures aastaid pinki nühkinud, aga iseseisvalt nullist päris head regivärsilist laulu ikkagi teha ei suuda

kogu see koolitus on peamiselt andnud vastikustunde veelgi enesekindlamalt esitatava äpardloome vastu,
mis tundub eriti tühine teades, kui palju paremat kraami arhiividesse on unustatud

(mõisa kohapealt ma muidugi ei kujuta ette, mis tunne on üle päeva peksa saada, kui perel pole kodus silkugi leiva peale panna, aga pisut vähem ekstreemset orjatööd tehakse praegugi, mis annaks rakendust kogu sellele värsivarale)

see räpp on oluliselt parem mõnestki haledast maietamisest

tehku siis tõesti parem seda, mida nad isiklikult tunnetavad

..jah, pean ütlema, et laias plaanis ei ole sellel häda, kui ansambel on võtnud lood mõnelt EKM antoloogialt, olgu need Siberi-eestlaste laulud või muud väljaanded, ning öelnud siis oma tutvustuses (mis on visiitkaart, eks), et me otsisime need lood arhiividest. "Arhiivid" jäävad tihti anonüümseks, kas on siis meelest läinud asutuse õige nimi või tundub see pikk välja hääldada. Ent kaudselt on need sellegipoolest Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti rahvaluule arhiivist. Kui see saaks välja öeldud, näitaks see ehk austust asutuse üle, mis peidab oma kõhus väga suurt osa meie kultuurist. See vajab mainimist, nii nagu mainimist vajab õpetaja.

Näiteks - ma õppisin kandlemängu Tuule Kannilt ja lõviosa lugusid, mida mõistan, olen saanud temalt - mitte anonüümsetest arhiividest. Need lood on küll muutunud, ent olen äraütlemata tänulik, et Tuule on olemas olnud ja et mul on olnud võimalus temalt õppida, see on ülisuur au.

Teine iva plaadimuusika kasutamisel - lood, mis on pärimusmuusika ansamblite repertuaaris esitusel ei ole lood arhiividest. Need on uued töötlused olemasolevast muusikast mis ei ole suure tõenäosusega samuti õpitud arhiivisalvestuselt. Seda tuleb tähele panna. Seda enam, et suur osa uusloomingulisest nn "pärimusmuusikast" on autorilooming - laulud, muusika, nagu kõik teisedki, olgu siis Podelski, Karmo või Põldsepp. Tähtis on panna tähele ja julgeda ütlelda - ma sain selle laulu ansambel Collage või Untsakate plaadi pealt, need sõnad on tõlkinud see-ja-too, mitte ei olnud "arhiivides".

Ansambli repertuaar, kes esitab rahvalaule ja -muusikat, ei ole alati 100% "arhiivimuusika", mida aeg edasi, seda rohkem (vähemalt praegu - see on teine fenomen, mis minumeelest on kinni repertuaaripuuduses ja oskamatuses oma zanriväljundile sisendit saada) on uutel "pärimusmuusika ansamblitel" "oma" lugusid. KA, kui repertuaarinäljas saapasääre-salvestajad käivad folgil laulutoas, võtavad sealt mõne toreda naisterahva laulu oma repsi, ei ole tegu "arhiivides otsimisega" ning laulu puhul võib olla tegu hoopis uustõlke või tõlgendusega. See, kust sina laulu said, on ikkagi toosama laulutuba tollesama lauljaga.

Sama tuleb tähele panna esitustel "päris arhiivist", olgu siis CD või võrguantoloogia, Janika või Celia tunnis saadud materjaliga vms. Esitaja on oma esituse esindaja. Laulud ei kuku taevast! On suur au et meil on võimalus saada osa kõigi nende arhiivilauljate esitustest ning neist õppida, see on erakordne võimalus. Näidakem austust ka vaharulli-hääle vastu, ta ei elanud oma elu ilmaasjata!

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

On huvitav, et (mitte küll väga põhjalik) lühike uuring (seoses saadetele uute seadete ja salvestatud muusika hankimisega) pani jahmatama - kogu meie "Pärimusmuusika" repertuaar, mida mängitakse praeguse aja kunstmuusikas (kaasaarvatud klassika ja koorilooming), on suurusjärgus 300-350 laulu (v.a. instrumentaalmuusika). Number võib olla ka tunduvalt väiksem, sest paljude pealkirjade taga ei aima laulu tegelikku sisu.
St. praeguste ansamblite laulurepertuaari, mida reaalselt esitatakse, võiks mahutada vaid mõne CD peale.. Selles valguses oleks kaunis ebaloogiline, et kõik need ansamblid läksid füüsiliselt muuseumi ja leidsid teineteisest sõltumata täpselt samad laulud ja leides need head olema, tegid kohe seade..

Instrumentaalmuusikaga on lood paremad - siin on tänu kindlasti TÜVKA õpetajatele kes on mõistnud läbi aastate pidada oluliseks ja anda edasi arhviidilehekülgede lappamist. See kajastub ka instrumentaallugude nimedes, kus tihti (ilmselt skandinaavia eeskujul) mainitakse ka pillimeest, kelle noodist/salvestuselt lugu saadi.

Seetõttu on kena näha, et nt. Cätlin Mägi torupilliloo "Valss vanaemale" jm. all on autoriks mitte "rahvamuusika" või "Julius Kilimit", vaid Cätlin Mägi.

Mis on läinud valesti rahvalaulude autorsuse aspektides ja küsimusel "kust tulid lood minule", võrreldes instrumentaalmuusikaga?

Siin saab nuputada veel muidugi nn. "tantsuklubilugude" anonüümsuse üle. Ent nende puhul ei märgi tavaliselt muusik, et "ma sain selle arhiivist". See oleks ka äärmiselt totakas sest kõik ju saaksid kohe aru, enda väärtuse tõstmise asemel langetaksime seda ja jääksime ääretult lolliks (kui just tõesti sa seda teinud ei ole - on küll mõned ägedad erandid).
Ning kuna neid lugusid mängivad praktiliselt "kõik", siis on siin jälgitavad samad aspektid, mis ennemuistise-külamuusikaga. Ehkki kui keegi ikkagi mängib täpselt Toomas Valgu kohaanuškat, siis võiks ju seda fantastilist pillimeest kuidagi esile tuua, olles kasvõi veidigi tänulik, et ka tema on olemas ja sellised ägedad seaded teinud..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

[url]https://eeter.err.ee/1609650548/parimusmuusikanohik-sanni-noormets-vaartustan-uha-enam-lapsepolves-kogetut[/url]

omaenese kogemust peabki rohkem väärtustama.
minu mälestused rukkilõikusest piirduvad sovhoosi kombaini vaatamisega.
karja järel tatsamisest on pisut lähem kogemus.
ja kui tahaks väga nostalgitseda, siis kõige ausam oleks teha mõni "heinapaki või puuriidapolka".

arhiivisalvestused jutustavad aga tollaste inimeste tegelikest kogemustest

keegi ei laula "vana aja" mammutijahist ega kivikirve tegemisest

mõni üksik fantaseerib Kungla kuningast ja sedagi mitte eriti õnnestunult

aeg oleks tõesti ka tänapäeva pärimusmuusikutel teha päris muusikat oma enese kogemustest

Teine põnev trend, millele võibolla leiaks sarnase väljenduse ka ajaloost kui pool silma kinni pigistada. Kuulates üht meeleolukat kontserdi telefonisalvestust, sain teada, et pärimusmuusikakooslus tutvustas lugu kui ühe ansambliliikme vanaema laulu.
Laulu aga kuulates selgus, et see on hoopis üks-ühele ülevõetud teise ansambli laul. Mis selle reedavad - originaalne muudetud arhiiviviis või noodikirjast tõlgendatud "oma" variant. Muudetud ja ühtlustatud murdesõnad. Muudetud salmide järjestus.

Lisaks teistest kihelkondadest liidetud sõnad, millest mõned isegi ei ole kunagi selle antud laulu juurde käinud. Kuna tegu oli uuema rahvalauluga, siis oli väide veel eriti imelik.

Mis sunnib sellist pärimus-pesu ette võtma? Egoism? Nihilism? Massohism? Soov end igal juhul ajalukku kirjutada ent sabasulgi, mida tinti kasta, oma sabas ei ole?

Kas ei ole hulga ägedam, kui tõepoolest - nagu Timo soovitaski, minna muuseumi ja leida oma päris sugulased arhiivilintidelt ning lehekülgedelt!? Kuivõrd palju isiklikum ja üllam see oleks.

Arvad, et ei saa hakkama? Kui ei saa, küsi nõu - mitu pead on mitu pead ning suutmatus ei ole häbiasi. Uute ja "päris" lugude ansamblite repertuaari jõudes võidab nii kuulaja kui esitaja.

Me näeme, et esitajal on sisemine tungiv vajadus esitada lugusid mis on - 1. saadud arhiividest (Kirjandusmuuseum/Muusikamuuseum/Ajaloomuuseum/ välisarhiivid vms) 2. on saadud oma vanematelt sugulastelt

Ja kui on olemas vajadus, on kõige parem tee sellele väljund leida tõepoolest täita need tühimikud endas reaalse sisuga - mõlemad on võimalikud, arhiivid on hiiglavõimsad paigad ja nende töötajad on nutikamad kui arhiivi tavakülastajad - nad töötavad ju oma arhiividega kogu oma aja.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _