ERA 95!
Oleks 18. aastasajal rahvaluule tähtsust paremini hinnatud ja aineid hoolsalt üles kirjutatud, saaksime esivanemate usundist vist hoopis selgema käsituse. Kuid hindamine algas hilja ja rahvaluulet tähelepanevaid silmi leiti vähe. Alles 19. aastasaja viimsel veerandil võeti esivanemate usundi riismete korjamine suuremal mõedul käsile, kui ka varemini juba sel aastasajal Rosenplänteri, Fählmanni, Kreutzwaldi, Wiedemanni ja teiste poolt ehitusekiva kokku kantud ja Õpetatud Eesti Seltsi mõnda mälestust paigale pandud. Eesti Kirjameeste Seltsi, nimelt aga Dr. J. Hurti õhutusel käis vaimustuse- ja äratusehoog läbi kogu Eesti. Sajad käed rühkisid tööle esivanemate usundit üles kirjutama järeltulevatele põlvedele mälestuseks. Kümnete tuhandete kaupa kokkukogutud rahvaluule ainete lehekülgede abil saame esivanemate usundist enam-vähem kahvatu pildi. Seda pilti täiendab meie suguvendade soomlaste rahvaluule, mis väga mitmes suhtes Eesti omaga ühine.
Soomes on mitmel alal veel rohkem rahvaluule aineid kokku kogutud kui meil, seal töö varemini juba käsile võetud ja esivanemate usund ristiusu mõjust vähem riivatud kolkades ennast palju paremini alal hoidnud kui meil. Uuemal ajal on võrdlev mütoloogia tegevusesse astunud. See teaduseharu teeb esimeses reas sugurahvaste mütoloogiaga tegemist; ta paneb sugurahvaste sellekohaseid aineid tähele ja võrdleb neid oma rahva ainetega. Teises reas tulevad kaugemad rahvad oma mütoloogiaga harutusele. Eesti mütoloogia tarvitab tingimata võrdlemist, mitte ainult Soome sugu hõimude omaga, vaid rohkesti ka Germaani, Slaavi ja Leedu mütoloogiaga. Nagu saarel teiste rahvaste vahel elades ei võinud eestlased võeraste rahvaste mõjust puutumata jääda, kusjuures Slaavi mõju ometi vähem nähtavale tuleb kui Germaani mõju. Võeras mõju avaldab ennast keeles, kultuuris ja usundis. Võrdlev mütoloogia selgitab teatavate ainete ulatamist selle ehk teise rahva sekka.
Matthias Johann Eisen, Eesti mütoloogia, lk 11–12. Tartu, 1919.
Fotol M. J. Eiseni rahvaluule kogu ERA-s, pildistanud Eduard Selleke (1930. aastad), digiteeritud klaasnegatiivilt 2021. ERA, Foto 1360

Plekktrumm

Hingedeaeg on vanade uskumuste järgi esivanemate hingede kojupöördumise aeg. Miks on usk teispoolsusse ja hingede rändamisse üks iidsemaid usuelu nähtusi ning mis on neist uskumustest tänaseks saanud? "Plekktrummi" külaline on auhinnatud ajalooraamatu "Eesti muinasusundid" autor, usundiuurija Tõnno Jonuks. Kohtumiseni esmaspäeval kell 22.00 ETV2-s.

Koos uskumuste ja tavadega on Eestis aastatuhandete jooksul märkimisväärselt muutunud ka matmiskombed. Teadlased arvavad, et kindlad matmiskombed tekkisid koos religiooniga. Eesti usundiuurija ja arheoloog Tõnno Jonuks annab lühiülevaate eestlaste matmiskommetest erinevatel ajajärkudel.

Sisukord:

Matmisviisid on seotud maailmavaatega
Kivikalmete ilmumine
Hauapanuste laiem levik
Vanad kombed ei kadunud kristluse tulekuga
Matmisviisid on muutuses tänapäevalgi
[url]https://novaator.err.ee/1609156504/kivikalmest-tuhasormuseni-eesti-matmiskommetel-on-varvikas-ajalugu[/url]

Eesti Kirjandusmuuseum

Suvi on arheoloogiliste kaevamiste aeg🏺🪃
Meie teadusdirektor Tõnno Jonuks on kirjutanud koostööartikli põnevatest Tamula järve leidudest
"Stone Age anthropomorphic flat figurines from Tamula, Estonia", mis ilmus ajakirjas "Acta Academiae Artium" [url]https://aaav.vda.lt/journal/article/view/285[/url]
Artiklis tutvustatakse esmakordselt täielikku Tamula leiukohast pärit antropomorfsete figuuride kollektsiooni, mis pärinevad 4.–3. aastatuhandest eKr.
👉Tamula kiviaegne asula (3800–2800 eKr) Võru linna külje all on kogu Põhja-Euroopa kiviaja olulisemaid muistiseid. Sealt on leitud ulatuslik kalmistu, aga veel olulisemana – arvukalt esemeid, mida tänapäeval saaksime nimetada ’kujutavaks kunstiks’. Tamula luust valmistatud inimfiguurid on laialt tuntud ja neid on tihti kasutatud illustratsioonina nii teadusartiklites, kooliõpikutes, kõige hiljutisemalt ka postmargil. Paraku võeti kõik Tamula inimkujulased figuurid esimest korda ühes artiklis kokku alles 2025. aastal.
👉Mitme autori ühistööna uuriti figuuride valmistamisprotsessi ja kasutusjälgi, analüüsiti luu keemilist koostist valmistamiseks kasutatud loomaliigi määramiseks ning tõlgenduseks vaadati figuure laiemas ajalises ja kultuurilises kontekstis. Selliseid figuure on leitud suurel alal Rootsist Kesk-Venemaani ja Lõuna-Soomest Põhja-Valgeveneni, vanimad 5. aastatuhandest aga põhiosa 4. ja 3. aastatuhandest eKr.
🧐Tamula inimkujulisi figuure on kahte tüüpi – vaid nägu või pead kujutavad, ning terviklikku inimest kujutanud. Figuurid on üldiselt hästi ja ühetaoliselt valmistatud, kuid mõned selgelt kohmakamalt teostatud figuurid viisid mõttele, et valmistajaid on olnud palju ning võimalik, et iga omanik nikerdaski endale oma figuurikese(d)?
👍Üllatavad tulemused saadi loomaliigi määramisel. Enamik figuuridest on küll valmistatud tavalisetest jahiloomadest sel ajal – põder, metssiga, hirv jne. Üks figuur on tehtud hobuse luust, mida muu luumaterjali hulgas esineb väga vähe. Kaks figuuri, mis lisaks leitud ka ühe ja sama surnu panustena, on aga tehtud kas kodukitse või põhjapõdra luust. Kumbagi liiki sel ajal Eestis ei olnud, ühe levikuala jäi 500 kilomeetrit põhja, teisel sama palju lõuna poole.
Kui näokujulised ja terviklikku keha kujutavad figuurid on üldjoontes sarnased, siis nendega on käitutud väga erinevalt. Kujukestele on jäänud jälgi vaid üksikjuhtudel, kuid lõplikult hauapanusena kasutades või Tamulasse maha jättes on näofiguurid jäetud terveks, keha kujutavad figuurid aga tahtlikult katki murtud. Võimalik, et need tuli figuuride tähenduse tõttu "surmata"? Tervikfiguurid on tahtlikult kahjustatud, mis viitab nende kasutamisele rituaalsetes praktikates, mis võivad olla seotud šamanistlike traditsioonidega, kus figuurid esindasid vaimolendeid või šamaani abilisi.
Kuigi kaasaegseid šamanismitermineid on keeruline rakendada eelajaloolistele kultuuridele, peegeldavad need figuuurid laiemat kütikogukondade vaimset maailmapilti Põhja- ja Ida-Euroopa ulatuslikul alal.
🧐Arheoloogilised kaevamised Tamulas ja sealsed leiud aitavad paremini mõista meie esivanemate maailmapilti: Tamula figuurid avavad ainulaadse akna kiviaegsete inimeste vaimsesse maailma. Need pole pelgalt arheoloogilised esemed, vaid tõendid sellest, kuidas inimesed juba 5000 aastat tagasi mõtestasid elu, surma ja vaimseid sidemeid.
👉Tamula leiud kinnitavad, et Eesti alad olid osa palju laiemast kultuurivõrgustikust, ulatudes Rootsist Valgeveneni. See rahvusvaheline mõõde näitab, et praegune Eesti ei olnud kunagi „tühi koht“, vaid aktiivseks kultuuriliseks ristteeks juba kiviajal. See tõstab Eesti kultuuriloolist kaalu rahvusvahelises teadusruumis.
👉Kuigi Tamula figuurid on teada olnud aastakümneid, on need alles nüüd teaduslikult süstemaatiliselt koondatud ja põhjalikult analüüsitud. See näitab, kui oluline on ajaloo järjepidev uurimine – isegi tuntud leiud võivad tuua uusi ja üllatavaid teadmisi. Artiklis kasutatud tänapäevased analüüsimeetodid (keemiline koostis, kasutusjälgede analüüs) tõstavad ka üldsuse teadlikkust sellest, kuidas kaasaegne teadus ajalugu „ellu äratab“.
👉Tamula figuurid on juba jõudnud kooliõpikutesse ja isegi postmarkidele, mistõttu uusimad teadustulemused jõuavad ka noorema põlvkonnani juba läbi kooli ajalootundide. See artikkel annab õpetajatele ja muuseumidele värskeid teadmisi, mida kasutada Eesti esiajaloo tutvustamisel atraktiivsel ja teaduspõhisel moel.
👉Kiviaegse kunsti ja rituaalide uurimine aitab kaasa kultuuripärandi väärtustamisele, me saame kinnitust, et meie kauged esivanemad on kandnud sügavalt vaimseid väärtusi ja omanud loomingulisi oskusi.
🧐Loe arheloogide koostööartiklit Tamula leidudest lähemalt siit:
[url]https://aaav.vda.lt/journal/article/view/285[/url]

95Stone Age anthropomorphic flat figurines from Tamula, Estonia

[url]https://aaav.vda.lt/journal/article/view/285/299[/url]

niisama heietan:

kes on need "hiie noormehed, neiud, koerad" jne?

(kõige tõenäolisemalt eri aegadel eri inimestele tähendasid eri asju, aga ...)

turkas pähä, et enamik inimesi peab "traditsioonilisteks väärtusteks" ja eluviisiks seda, mida nad nägid lapsepõlves oma vanavanematelt ja arvavad, et see on inimliigile kõige loomulikum ja iidamast-aadamast alati nii olnud

aga ekslikult (nagu nad ka ise väga hästi teavad, et ajalugu on pikk ja kõik on muutunud)

näituseks - "kalmistud", mida me peame üldinimlikult loomulikuks nähtuseks, aga mis tegelikult seda ei ole:
surnuid lastakse Gangese jõkke, põletatakse Tallinna krematooriumis, Mongoolias lõigatakse tükkideks ja söödetakse loomadele-lindudele, Uus-Gineal jm suitsetatakse muumiateks ja kaasatakse perekondlikel tähtpäevadel, Rootsis komposteeritakse oma aeda roosipeenraks jne ...

kalmistud said Eestis üleüldiseks alles pärast ristirüütlite vallutusi

varasema rahva enamiku säilmeid pole säilinud

muidugi on leitud ka varasemaid matuseid kivikirstudest, kiviaja elamutest jm aga neid peaks olema palju kordi rohkem, kui kõik inimesed oleks nii maetud

kas need üksikud maetud olid kõige rikkamad, targemad, ohtlikumad, inimohvrid, või mingi sekti liikmed vms, seda me ei tea

aga kus on kõik ülejäänud?

lisaks eelloetletud variantidele on Põhja-Euraasias, Põhja-Ameerikas, Austraalias aga ka mujal olnud kombeks jätta surnud mõnda pühasse kohta, kus käidigi ainult matustel

näiteks Siberi põdrakasvatajad jätsid surnud uhkes riietuses koos nartadega pühasse (kääbuskaskede) sallu asulast kaugemale

võimalik, et see ongi olnud inimliigile kõige loomupärasem matmisviis, et surnud viidi kuhugi ohutusse kaugusse, kus neid sai hiljem külastada (kohati on neid kinnitatud lavatsile, et loomad liiga kergelt purema ei pääseks või kaetud kividega)

niisiis ka regivärsi "hiie laulud" võivad rääkida sama moodi kokkupuutest (kas unes või unistustes) "sala salu" surnute maailmaga nagu laulud kalmuneiust, toonelastest jt

Jaa.. hiie ja toone neiu paralleelile olen ka ise mõelnud. Mis on sellejuures huvitav, on see et hiie neiu või noormehe värss on harva klassikaliselt algriimiline, just too kulminatsioon peale igasugu kukkesid ja muud mudru:

kuulis iide noorem poega

See on ülilevinud, aga "ilusaks" tegemata üldiselt - kas see võib olla kivinenud vorm enne-regivärsilisest ajast? Keeleliselt on see küll ilmselt uuemamoeline, sellegipoolest..

Või on Soome hiisi-põrgu paralleel? Hiiden huora? Või hoopis hiiden hirvi.. No see vajaks muidugi uurimist..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Karjala lauludes, juttudes ja loitsudes on hiis kuradi (ka juuda) paralleelsõna

aga see on vast misjonäride tubli töö vili

ka Leedu piksejumalus Perkunas on tänapäevaks saanud kuradiks ja eesti keeles põrguks
(võib olla on Läti Perkonsist saanud ka Setu Peko)

arvan, et ka regivärsi hiis võis tähendada nii hiie rahvast, hiie kohta kui hiie väge

nagu ka toon:
Tooni poega päetsin
Tooni tütar jalutsin
Vana tooni esi vahel

kardan, et kogu see põrgu värk on kristlik

vanemate juttude-laulude maaalused, toonela jms surnutega seotud kohad on hoopis midagi muud

kuna regivärss on eelkõige mnemotehnika - st suuline kirjaviis mingi teadmise pikema ajaliseks säilitamiseks, siis loomulikult võib vahele torgata püsiväljendeid, mis värsimõõtu rangelt ei järgi

"kuulis iide noorem poega" ei ole ainuke selline

ka regivärsi alternatiividest on siiski midagi säilinud

näiteks Karjala kelkettely võib olla ka 8-silbiline, kuid pole sellegi poolest regivärsiline

"kits kile karja" jälle on 6-silbilises vormis

loitsude värsimõõt võib olla üsna vaba, kuid ometi MEELDEJÄÄV:
varesele valu
harakale haigus
mustale linnule muu tõbi

ma siiski arvan, et "kuulis hiie noorem poega" on asendanud täiesti tavalise regivärsi "kuulis hiie Noori Neidu" SUHTELISELT hiljuti, kui regivärss jäi valdavalt naiste harrastuseks

meile õpetati koolis, et jutuvestjad olid mehed ja regilaulikud naised, aga see pole muidugi jällegi "tõsi" ega (nn vanadel eestlastel) "alati nii olnud"

tõsi on, et regivärsse on oluliselt rohkem kogutud vanadelt (sageli töövõimetutelt) naistelt, kellel oli selleks rohkem aega (vahest ka edevust)

kogumise ajaks oli meeste hulgas JUBA popim tolleaegne (kõrtsi) klubimuusika ja regivärsi reegutamine oli ajast arust "vananaiste lori"

ka (noorte) naiste seas oli tollal moodi tulnud lauluvihkudega levivad saksikud romantilised laulukesed, aga see oli üsna hiljutine hobi, mida võimaldas kirjaoskuse ja kirjatarvete kättesaadavus

arvan, et vahetult enne seda oligi regivärss täitnud naiste elus seda rolli, mida lauluvihkude halearmsad ballaadid ja tänapäeva seebiooperid - võimalust fantaseerida ennast kaugemale hallist argipäevast

kardan, et naistel polnud tollal ka sünnis laulda meeste patust kõrtsirepertuaari ja regivärss oligi nende parim valik

siiski on suur osa Eesti naiste fantaasialaulude kujunditest Karjalas kuulunud hoopis meeste kangelaslugudesse

ja ka Eestist on kogutud hulgaliselt näiteid nende laulmisest meeste vaatepunktist:


TEM X, 28/32 < Muhu khk. - ?

Kosjahobu söötmine + Et saaks saan sõitma + Hiie noormees + Oleks see mees minu! + Kaevul kosija + Neiu röövimine + Minia kudumisproov

Kiige laul.

Jürikene poisikene
Jüri nägi neidu kasvavada
Siniseari sirguvada
Punapõski paisuvada
Hakkas ta hoosta hoidemaie
Sälu seari seademaie
Varsa kapja kasvatamaie
Akenust ta andis kaerad
Pinu vahelt pistis heinad
Ilma isa teademata
Ilma ema teademata
Minia nimetamata
Käli käe käskimata
Õe kõrva kuulemata
Sai see salgu siis söödud
Täkku täiesse väesse
Jüri hakkas Jumalat paluma
Oh Jumal Jumalukene
Tooks nüüd Jumal noorta lunda
Raputa vana raheta
Et saaks välja sõitemaie
Jumal siis tõi noorta lunda
Rapitas vana raheda
Et sai Jüri siis sõitemaie
Sõitemaie Jürikene
Kosjaõnne katsumaie
Sõitis läbi Sõrvemaada
Natukese Narvamaada
Poole versta Poolamaada
Sada versta Saksamaada
Siis läks Hiie külla
Et tõttu es kuule Hiie koera
Ega Hiie neitsikesed
Neitsikesed varjul vaat'sid
Kikitsid kivikojassa
Läbi akna naersid
Oleks see meesi meie maala
Mis nüüd sõidab muila maila
Jüri läks läbi Kolga küla
Küla neitsid kaola
Küla karjeja saatemaasa
Jüri hakkas neiduseja paluma
Kulla neidu hella neidu
Vea vett mu väsind hoole
Liiguta mu lepu juua
Kõiguta mu kõrvi juua
Musuta mu musta juua
Anna mu hallil' hingatella
Ma ole vaine teedekäija
Teedekäija maademõetja
Saksa asjade ajaja
Roonu roomatu taluja
Keisri kirja kandija
Neiu vastu kostadesse
Sa põle vaene teedekäija
Teedekäija, maademõetja
Saksa asjade ajaja
Roonu raamatu taluja
Keisri kirja kandija
Sa oled kurja kosilane
Jüri riibas siis neiu reele
Kahmas neiu kaenelusse
Hakkas siis hoosta hüüdemaie
Joose halli jõua halli
Jõua nüüd koiduksi kojusse
Enne valget valla'ase
Pooleksi päivaksi peresse
Jõudis Jüri koiduksi kojusse
Enne valget valda'ase
Pooleksi päevaksi peresse
Vastu tuli vanaisa
Vasta vana emani
Oled sina hullu poiga noori
Sa tõid koolija kojasse
Külmand kinga kamberissa
Mini läks isalta küsimaie
Mini läks emalta küsimaie
Kus teil kangasta kujutasse
Toas või tua taguja
Kojas või koja lavida
Esa siis vastu kostelesse
Ema siis vastu kostelesse
Tuppa meil teljed toodanesse
Kambris kangast kujutasse
Kujudis siis päeva kudus kaksi
Sai kolmandal päeval mahaje
Siis viis äia põlve peale
Siis viis ämma põlve peale
See on koolija kojotud
Külmand kinga keavitetud.
(Eiseni koopias: N 27, L.1, 20 T.E.M. Muhust).

(muidugi ei teinud ma jälle mingit esmaavastust)

[url]https://www.folklore.ee/tagused/nr42/jonuks.pdf[/url]

"Mõnes pühas kohas on üks, mõnes mitu puud – enamasti kuused; neid on
küngastel, lagedal, allikate ääres ja mujal. Talupojad, keda asja väljatu-
lemine ja ettemääratud karistus ei hirmuta, matavad surnud heameele-
ga salaja niisugusesse paika. Sellistes pühadeks peetud hiites (abergläu-
bischen Haine) käimine ja nende austamine on kõvasti ära keelatud.
...
Kuna hiitesse matmi-
se kohta 17. ja 18. sajandil, millele on tekstis selge viide, ei ole seni suudetud
leida tõestusi (Valk 1995: 461), on tõenäoline, et A. W. Hupeli, aga ka teiste
kirjeldustes on pühakohtade hulka arvatud ka muinas- ja keskaegsed kalmed,
millel kasvanud puudele on samuti laienenud pühadus ja rikkumiskeeld
..."

(kui oletada, et enamikku eelkristlikest surnutest pole kunagi maetud maa alla, siis ei olegi võimalik hiide jäetud surnute kohta tõendeid leida.)

...
1739. aastal ilmunud esimeses eestikeelses Piiblis on hiieks tõlgitud ka
heebrea-keelne mõiste ašera, tähenduses viljakusjumalanna, aga ka tema süm-
bol (iidol) ja kultuskoht. Samuti on hiieks tõlgitud paganlikud pühakojad. Kuna
sõna on kasutatud nii koha kui ka isiku tähenduses, on Mauno Koski (1990:
417) oletanud, et 18. sajandil väljendati sama sõnaga nii hiiekohta kui ka hiie-
elanikku.
...
Oluline on siinjuures asjaolu, et ei Ganander ega Peterson kasuta nimetust
hiis ohvrikoha kontekstis vaid üksnes jumala või jumalannana, kellega võivad
seonduda teisedki hiie epiteeti kandvad olevused (hiie-hobune, hiie-emand jne)
...
Ka hiidenkiukaat (maapealsed kivikalmed) on mõlema autori järgi vaid muist-
sed matusekohad (Ganander 1960: 13; FM 1822: 110). Hiiu ja hiie seos on aga
sporaadiliselt jäänud püsima veel pikaks ajaks (Talve 1979, Annist 2005: 301).
Ka käsitlus hiiest kui olevusest, mitte aga pühast kohast jäi kasutusele 19. sa-
jandi lõpuni ning M. J. Eisen on hiisi mõistnud pigem kurjade haldjatena –
hiiena –, kelle asupaik muutub pühaks ning kuhu ohverdatakse (Eisen 1888).
...
Tänu kogu Eu-roopas haripunktis olnud rahvusromantismile ning antiikse Vahemereruumi
ja ka muistse Põhjala idealiseerimisele kujunesid olulisteks hiite interpretee-
rimise paralleelallikateks Antiik-Kreeka ja -Rooma tekstid, kus kirjeldati pa-
ganlikke ohvritoomise rituaale. Selline käsitlusviis, mille üheks mõjurikkai-
maks propageerijaks kujunes Läti päritolu baltisaksa ajalookirjutaja Garlieb
Merkel (1798), tipnes aga Eesti hiite kohta käiva ja senini rahvalikus teadvu-
ses juurdunud hiienägemuse rajamisega: hiis on ilus tammesalu, soovitata-
valt mõne ümbruskonna kõrgema künka otsas, kus on toodud ohvreid pagan-
likele jumalatele. Lähtuvalt baltisaksa uurijate kroonikalembusest muutus
Henriku eelpoolkirjeldatud kroonikalõik Virumaa ilusast metsast üheks põ-
nevaimaks, mille kallal töötati. 1836. aastal avaldas Väike-Maarja kiriku õpe-
taja Georg Magnus Knüpffer oletuse, mille järgi Henriku kirjeldatud ilus mets
asub Väike-Maarja lähedal Ebaveres (Knüpffer 1836).
...
(kuna vaene Lennart Meri selle "Hõbevalgesse" suras, siis pole lootustki seda ettekujutust rahva identiteedis mahendada)
...
Siinkohal tuleb aga rõhutada, et 18. ja 19. sa-
jandi religiooniuurimine tähendaski mütoloogia uurimist, seades metodoloo-
giliselt etaloniks Antiik-Kreeka mütoloogia (Burton & Richardson 1975: 302
jj). Seega oleks Eesti ja Soome religioonide uurimine Vahemeremaid eirates
olnud tolle aja metodoloogia järgi ka vale. Küll aga tähendas selline lähenemi-
ne, et Eestist ja Soomest otsiti ka teisi antiikmaailma kultuurile vastavaid
elemente. Sellise lähenemisviisi taga ei olnud mitte üksnes saksa päritolu
aadelkond, vaid ka 19. sajandil pead tõstev Eesti intelligents, kelle eesmärk
oli näidata muuhulgas kristluse-eelsete eestlaste kõrget kultuuri. Kuna kul-
tuuri mõõdupuuks oli kristlik ja/või antiikkultuur sõltuvalt uurija eelistus-
test, “leiti” neile vastavad elemendid (süstematiseeritud panteon, kompleksne
mütoloogia jne) ka eestlaste muinaskultuurist ja -usundist. Kogu sellise tege-
vuse tulemusena kujunes 19. sajandi lõpuks nägemus Eesti paganlikust usun-
dist kui polüteistlikul panteonil baseeruvast loodusjumalate kultusest, mille
rituaalid leidsid aset pühades tammesaludes ehk hiites, kus toodi jumalatele
ohvreid ja põletati tuleriidal oma surnuid.
...