(muidugi ei teinud ma jälle mingit esmaavastust)
https://www.folklore.ee/tagused/nr42/jonuks.pdf
"Mõnes pühas kohas on üks, mõnes mitu puud – enamasti kuused; neid on
küngastel, lagedal, allikate ääres ja mujal. Talupojad, keda asja väljatu-
lemine ja ettemääratud karistus ei hirmuta, matavad surnud heameele-
ga salaja niisugusesse paika. Sellistes pühadeks peetud hiites (abergläu-
bischen Haine) käimine ja nende austamine on kõvasti ära keelatud.
...
Kuna hiitesse matmi-
se kohta 17. ja 18. sajandil, millele on tekstis selge viide, ei ole seni suudetud
leida tõestusi (Valk 1995: 461), on tõenäoline, et A. W. Hupeli, aga ka teiste
kirjeldustes on pühakohtade hulka arvatud ka muinas- ja keskaegsed kalmed,
millel kasvanud puudele on samuti laienenud pühadus ja rikkumiskeeld
..."
(kui oletada, et enamikku eelkristlikest surnutest pole kunagi maetud maa alla, siis ei olegi võimalik hiide jäetud surnute kohta tõendeid leida.)
...
1739. aastal ilmunud esimeses eestikeelses Piiblis on hiieks tõlgitud ka
heebrea-keelne mõiste ašera, tähenduses viljakusjumalanna, aga ka tema süm-
bol (iidol) ja kultuskoht. Samuti on hiieks tõlgitud paganlikud pühakojad. Kuna
sõna on kasutatud nii koha kui ka isiku tähenduses, on Mauno Koski (1990:
417) oletanud, et 18. sajandil väljendati sama sõnaga nii hiiekohta kui ka hiie-
elanikku.
...
Oluline on siinjuures asjaolu, et ei Ganander ega Peterson kasuta nimetust
hiis ohvrikoha kontekstis vaid üksnes jumala või jumalannana, kellega võivad
seonduda teisedki hiie epiteeti kandvad olevused (hiie-hobune, hiie-emand jne)
...
Ka hiidenkiukaat (maapealsed kivikalmed) on mõlema autori järgi vaid muist-
sed matusekohad (Ganander 1960: 13; FM 1822: 110). Hiiu ja hiie seos on aga
sporaadiliselt jäänud püsima veel pikaks ajaks (Talve 1979, Annist 2005: 301).
Ka käsitlus hiiest kui olevusest, mitte aga pühast kohast jäi kasutusele 19. sa-
jandi lõpuni ning M. J. Eisen on hiisi mõistnud pigem kurjade haldjatena –
hiiena –, kelle asupaik muutub pühaks ning kuhu ohverdatakse (Eisen 1888).
...
Tänu kogu Eu-roopas haripunktis olnud rahvusromantismile ning antiikse Vahemereruumi
ja ka muistse Põhjala idealiseerimisele kujunesid olulisteks hiite interpretee-
rimise paralleelallikateks Antiik-Kreeka ja -Rooma tekstid, kus kirjeldati pa-
ganlikke ohvritoomise rituaale. Selline käsitlusviis, mille üheks mõjurikkai-
maks propageerijaks kujunes Läti päritolu baltisaksa ajalookirjutaja Garlieb
Merkel (1798), tipnes aga Eesti hiite kohta käiva ja senini rahvalikus teadvu-
ses juurdunud hiienägemuse rajamisega: hiis on ilus tammesalu, soovitata-
valt mõne ümbruskonna kõrgema künka otsas, kus on toodud ohvreid pagan-
likele jumalatele. Lähtuvalt baltisaksa uurijate kroonikalembusest muutus
Henriku eelpoolkirjeldatud kroonikalõik Virumaa ilusast metsast üheks põ-
nevaimaks, mille kallal töötati. 1836. aastal avaldas Väike-Maarja kiriku õpe-
taja Georg Magnus Knüpffer oletuse, mille järgi Henriku kirjeldatud ilus mets
asub Väike-Maarja lähedal Ebaveres (Knüpffer 1836).
...
(kuna vaene Lennart Meri selle "Hõbevalgesse" suras, siis pole lootustki seda ettekujutust rahva identiteedis mahendada)
...
Siinkohal tuleb aga rõhutada, et 18. ja 19. sa-
jandi religiooniuurimine tähendaski mütoloogia uurimist, seades metodoloo-
giliselt etaloniks Antiik-Kreeka mütoloogia (Burton & Richardson 1975: 302
jj). Seega oleks Eesti ja Soome religioonide uurimine Vahemeremaid eirates
olnud tolle aja metodoloogia järgi ka vale. Küll aga tähendas selline lähenemi-
ne, et Eestist ja Soomest otsiti ka teisi antiikmaailma kultuurile vastavaid
elemente. Sellise lähenemisviisi taga ei olnud mitte üksnes saksa päritolu
aadelkond, vaid ka 19. sajandil pead tõstev Eesti intelligents, kelle eesmärk
oli näidata muuhulgas kristluse-eelsete eestlaste kõrget kultuuri. Kuna kul-
tuuri mõõdupuuks oli kristlik ja/või antiikkultuur sõltuvalt uurija eelistus-
test, “leiti” neile vastavad elemendid (süstematiseeritud panteon, kompleksne
mütoloogia jne) ka eestlaste muinaskultuurist ja -usundist. Kogu sellise tege-
vuse tulemusena kujunes 19. sajandi lõpuks nägemus Eesti paganlikust usun-
dist kui polüteistlikul panteonil baseeruvast loodusjumalate kultusest, mille
rituaalid leidsid aset pühades tammesaludes ehk hiites, kus toodi jumalatele
ohvreid ja põletati tuleriidal oma surnuid.
...