Kuku ikka käuke
Kuku küllasta suvesta
Helgi hellet heinaaega
Kibeveta kiiniaega
Kägu ei kuku kivile
Lind ei laula laastusmaale
Kägu jäts kirja kivi pääle
Armi aiateibäesse
Märgi jäts ta mättäessä
Kubja naine kuulus naine
Kiltri naine kiidus naine
Võts ta kirja kivi päälta
Võts ta armi aia paalt
Võts ta märgi mättaesta
Ai ta kirja kinde'esse
Ai ta armi ammesse
Märgi aas ta mäntelesse

E 52034 < Palamuse khk., Kaarepere - Helene Maasen (1892)


[url]https://www.facebook.com/groups/126303184049860/permalink/5014252828588180[/url]


tegelikult on täiesti võimalik (kuigi uskumatu), et keegi võttiski kirjad kivi pealt.


näiteks Trepostomata seltsi sammallooma kivistiselt Kesk- ja Hilis-Ordoviitsiumi paest Põhja-Eestis

Eks inimene jäljendab ikka loodust, hääle mõõtepulk on linnulauluilu ja ehetes jäljed maapinnal. Või miks mitte kivis.
Minuarust võib siit edasi mõelda (mida kindlasti on ka uuritud), et miks inimene (ja laiemalt loodus) üldse armastab teatud korrapära mustrites ja peab seda ilusaks. Duaalne maailmanägemus, kus taevale peab alati vastanduma maa, ladvale juur, halvale hea..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

kulub vähem igasugu ressurssi (mõtlemist, valgusünteesi jms) selleks et korrata juba korra loodud elemente millegi suurema koostamisel, võrreldes sellega, et miski ei kordu ja siiski sobib üldise struktuuriga, kuigi rahvamuusikas on ka selliseid nähtusi (näiteks Lõuna-Vene täistoon-helirida või pentatoonika)

inimesel on lihtsam ära tunda ja meelde jätta juba tuntud struktuure ja nende abil midagi suuremat koostada: täisnurksed loodisseinad, neljajalaline trohheus, seitse venda, kolm kuningatütart, "üle maa ja vee"