Timo kirjutas:
-------------------------------------------------------
> TÜ väitekirjade hulgas on avaldatud
> Mari Sarve doktoritöö "Loomiseks loodud:
> regivärsimõõt traditsiooniprotsessis."
>
> dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/5358/1/sarv
> mari.pdf
>
> Muuhulgas selgitatakse seal regilaulu kohalikke
> iseärasusi - mis vahe on Viru, Sõru ja Võrumaa
> regivärsil.
> Ärge laske arve end hirmutada. Soovitan lugeda
> kõigil, kes pliiatsijupist regilaule välja
> imevad.
>
> Seda saab ka raamatupoest osta:
> [url]http://www.kirmus.ee/Asutus/Valjaanded/raamatud08/[/url]
> sarv.php

Huvitav, kui palju järgisid kunagised pseudo regi-oopuste kirjutajad Eisenist kuni Raidalani noid reegleid. Tehis-regivärsist on senini tundunud stiilipuhtaimad keelemehe Aaviku liidetud laulud..

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Ilmselt mitte keegi, aga ehk mõni järgmine võtab vaevaks.

Muide ta ongi arvutanud Ridalat, Aavikut jt (2.2. Kalevalavärss ja eesti regivärss).

[url]http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/5358/1/sarvmari.pdf[/url]

Mina ise arvan, et reeglite põhjal kombineerimine ei aitaks ikka, kuna rahvalikus regilaulus tehakse uusi värsse juurde üsna harva ja peamiselt juhul, kui vanadest headest ja läbiproovitutest jääb väheks.

Kõigepealt peaks ikka olemasolevatega hästi tuttav olema.

nii kirjutab Johann Voldemar Jannsen 1857. aastal Perno Postimehes:
„Aido raido, ellad vennad,” „Külla neiud norokessed” ja „Tere ella
ämma eita” ja muud nende sarnatsed, nimmetakse ka lauluks, agga
ei sanna pitkust, ei õiget viit, ei arro egga otsa; sanna seält, teine
teält kokko pandud, nago paigatud torropil, ja se peab laul ollema?
Iggal mehhel ommad sannad ja omma viis, teine kõrristab ees,
teine kagutab järrele, saggedast kolm nelli kord üht ainust sanna –
se peab laul ollema? Seddasuggust laulo voib kõrtsi ukse ees ja
külla kige peäl kuulda; agga ta panneb kõrvad ugama ja aiab, nago
suitso ving, pea vallutama. /.../ Keik saksa rahva laulo-moistus ja
laulo-piddud ei aita meile midagi, kui meie isse parrem laulda ei
moista, kui se tühhi paljas „aido raido”, mis jodikuttele voime jätta
(ERTA I: 178).