Tere!

Olen folkloori, regilaulu ja muusikasse puutuvas kodust kaugel ega orienteeru terminites. Andestust, kui eksin. Kuulsin Tsooru sugulastelt, kuidas mehed peale sõja aegu küla pealt tulles mingit jorinat laulsid, kus kellegi kehaosi millegagi võrreldi: "Võrukõsõ vitt ku villäterä, tartlasõ titt ku...". Kuna meie suguvõsale on eelevant kõrva peale astunud, ei suutnud me ära mõistada, kas sellel ka mingi viis oli, kui oli, ei oskaks meist keegi seda taastoota. Analoogseid ridu, küll eesti keeles, teadis hea hulk aastaid tagasi ka üks pudelipõhja vaadanud mees Vääna-Jõesuu poe trepil, seega eeldan, et need olid üle-eestilised. Kas selliseid ridu saaks kusagilt veel lugeda, kas mingile kohale on omane ka kindel "voorus" või käivad kehaosad ja omadused ainult algriimi pidi?

Ahoi!

Ei no mis neist termineist enam kui selline vägev laul, eks. Ma ei ole küll trehvanud, et seda laulu oleks meil kirja pandud, ent kuna kõik ei ole kaugeltki mitte digiteerituna andmebaasides, siis on tegelikult üsna suur võimalus, et see kuskil peidus kükitab. Seda enam, et laul on tõesti tuntud, olen seda samuti mitme vanema inimese suust kuulnud, ent mõlemal korral vaid kaks värssi.

minu vitt kui villäkerä
minu puts kui puusaterä (mida iganes see viimane sõna tähendas, ei täpsustanud)

virulase vitt oli villakera
saarlase vitt oli tangutera

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

[www.folklore.ee]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

oh sina vitt kui villakera!
oh sina till kui tangutera!

niisama ütelus, ilma viisita (Aidu küla, Põltsamaa kandist)



Muudetud 1 korda. Aeg: 04.01.25 09:32 kasutaja: Timo poolt.

..siinkohal tasub ka tähelepanna jällegi vana head labajalavalssi, määraste juures lauldi üsna palju ümberöeldud roppusi (noh, tänapäeva mõistes roppusi). Ja muidugi ka loomulikult üsna otseöeldud rohkem või vähem viljakusmaagilisi fantaasiaküllaseid erootilisi loomeplahvatusi..

Ent näiteks ka praeguselgi ajal (tänu koolipapadele) üsna tuntud:

Vat lupsadi, luusangadi,
kõtt kõpsadi, kuldkingadi,
siid-siiradi, läbiviiradi,
naknaeladi, pakpaeladi.
Puu puusadi pummadera,
viu vipsadi villadera.
Tipp-tappadi hästi tihti,
ära lase käsi lahti!

Vat lupsadi, luusangadi,
kõtt kõpsadi, kuldkingadi,
siid-siiradi, läbiviiradi,
naknaeladi, pakpaeladi.

Puu puusadi pummadera,
viu vipsadi villadera.

Tip-tappadi, tahad tantsi,
lase labajalavalssi!

**

Noh, kui variante vaadata, siis need villaterad ja viljaterad meenutavad kangesti kasvõi neid maagilisi erineva tähendusega kive, millega võis ka viljatust ravida ning mis meenutavad peale viljatera veel ka naiste suguelundeid teatud perspektiivist.. noh, tulesüütamiseks sobis muidugi ka, küsimus on neis tuluskivides, millega on võimatu sädet saada..

nahknaelad ja luusangad mestis tipsude, nipsude jmg annab küll kena pildi kokku, mida öelda tahetakse, eriti kui asi jõuab fraasini: lööge riided üle pea :)

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

..ja kusjuures, ühelt vanemalt naisterahvalt kuuldud "minu vitt kui villakera" (nimesid mainimata, mine isahane tea..) oli siiski lauldes, ootamatus kontekstis kus ta oli käinud nn. "traditsioonilises" pulmas, kus lauldi pruudi- ja peiupoolsete laulikute poolt ohtralt regivärsilisi traditsioonilisi pulmalaule, mõned neist üsna ülevoolavalt nilbe sisuga. Siis ütleski vanadaam, umbes et "..no mina oskan ka, asi see siis ära ei ole - minu vitt kui..." jne.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

mina ei ole regivärsist küll mitte üht roosilõhnalist armuõhkamist leidnud
(kogu see "armastuse" jama pärineb keskaja kõrgaadli eluvõõrast rüütlikultuurist)

kui poleks vittu, siis poleks siin ka kedagi kirjutamas

juba Kreutzwalt irvitas nende saksikute peenutsejate üle, kes peldikus kah peenelt salvräti, noa ja kahvliga toimetasid

Vägimees

Kord hoidnud üks noor tugev mees karja (vanal ajal olivad karjased kõik täiskasvanud mehed olnud). Elajad ei ole tahtnud karjatse sõna sugugi kuulda, vaid pistnud ühtelugu kiini jooksma. Viimaks põlenud ka karjatse kannatus ja ta haaranud ühe vasika sabapidi kinni, kes kõige kangem kiinijooksja olnud, ja viskanud teda sabapidi ümber keerutades üle laia jõe mis põntsatab. Sellejärele hakkanud karjane ise oma kange jõu üle imestama, sest ta pole seda enne veel teadnud, et temal nii kange jõud on. Nüüd pole karjatsel enam himu olnud karjas käia, vaid ta võtnud nõuks ilma mööda reisima minna, et mõnda vägimeest otsida ja sellega võidelda, sest karjane pidanud ennast nüüd suureks vägimeheks. Läinud ka siis teele ja reisinud ilma millegi kindla sihita edasi sinnapoole, kuhu jalad aga kannud. Õhtuks jõudnud ta ühe paksu metsa sees oleva maja juurde, kuhu ta sisse astunud ja krõmpsusnäolise vanaeide käest öömaja palunud.

Vanaeit pärinud võera käest järele, miks otstarbeks ta reisima on hakkanud, ja meie vägimees seletanud eidele, et tema selle mõttega reisima on hakkanud, vast mõnda vägimeest leida, kellega kord ka jõudu võiks katsuda. Seda kuuldes süganud vanaeit kõrvatagust ja mõtlenud natukene aega, siis ütlenud ta:
«Minul on kaks poega, kes kaunid kõvakesed on. Aga nad ei ole praeguste mitte kodus, vaid tulevad küll varsti ka kodu. Tahad sa nendega kord jõudu katsuda, siis jäe ööseks siia ja oota, kuni mu pojad kodu jõuavad.»
Meie vägimees jäenud siis ka vanaeide poegade kodutulemist ootama ja istunud kambris pengi pääle maha. Läinud natuke aega mööda, kui meie vägimees väljas maa tüminat kuulnud ja kohe ka aknast vaatama läinud, kes säält siis õige tulevad. Meie vägimees näinud, et kaks õige tugevat noortmeest õue tulnud, esimesel olnud üks tugev nuumhärg jalgupidi kui talleke selga võetud, kuna teine jälle enese turjal suurt kuuske kannud, nii et tüvi ja oksad vastupidi maad mööda kriimustanud. Need koormad nähtud meestel veel õige kerged olema, sest nad käinud nende all üsna sirgelt ja kärme sammuga.

Ukse ette jõudes viskanud nad endi koormad maha, nii et maa värisenud. Vanaeit läinud poegadele välja vastu ja rääkinud neile ära, et üks vägimees on neile tulnud, kes praegu kambres istub ja otsib, kas kusagil ei peaks mõnda teist vägimeest olema, kellega ta ka kord jõudu võiks katsuda. Pojad olnud sellega väga rahul ja lubanud võera vägimehega ka jõudu katsuma minna. Kahte vägevat meest nähes langenud meie vägimehe süda saapasääre sisse ja ta oleks heameelega seda näinud, et pugama oleks saanud pista, aga see pole tal ka korda läinud.

Varsti tapetud härg ära, pantud tervelt katlasse, tuli alla ja söök olnud silmapilk valmis. Kui söök laua pääle kantud, kutsutud ka meie vägimees ühes kodakondsetega lauda sööma. Söögi ajal söönud mõlemad kangelased kumbki pätsi leiba ära ja härja tervelt oma kupatusega. Meie vägimees pole aga rohkem leiba jõudnud ära süüa kui vaevalt pool pätsi. Küll sundinud teised teda rohkem sööma, öeldes, et sellest ju ühe vägimehe kõht ei või veel täis saada, aga mis sa enam sööd, kui kõht pagiseb. Vabandanud siis enese vähesöömist sellega, et tema olevat alles hilja aja eest kõhu täis söönud. Mõlemad kangelased aga saanud meie mehest varsti aru, et see mitte millegi vägimees ei ole, ega neil temaga võidelda ei saa, aga nad vaatanud mehele järele, et ta punuma ehk vahest ei pistaks ja pidanud isekeskis nõu meie vägimehele hommikul õige elu eest anda, millepärast nad temale ka ütlenud, et jõukatsumine hommikuks jäeb, kui nad endid ilusaste on välja puhkanud. Sellega tahtnud nad meie vägimeest rahustada.

Heitnud ka kõik ilusaste magama, aga võeras pantud kahe kangelase vahele magama, et ta öösel mitte ei saaks salaja putkama panna. Varsti kuulutanud vali norskamine, et kangelased magama on uinunud. Meie vaesekesel vägimehel pole aga uni sugugi pääle tulnud, sest tal kihisenud kõiksugused plaanid läbi pääaju, kuidas siit kardetavast kohast põgenema pääseks.
Korraga käinud vali pauk ja meie mees lendanud nagu käbi teise kangelase juurde, kust uus pauk käratanud ja meie vägimees oma koha pääle tagasi lendanud. Need paugud olnud kahe kangelase püksituulest sünnitatud. Nõnda kordanud püksituule paugud endid ühtelugu ja meie mehel läinud ühest kohast teise lendamise läbi pää üsna segaseks. Viimaks saanud ta püksituule neelust vähe kõrvale kalduda ja pääsenud sedasi koledast õhusõidust ära. Nüüd hakkanud ta seinasid mööda kobades ust otsima ja leidnud selle ka küll kätte, aga - uks olnud lukku pantud ja mehikene pole teda ka kõige kõvemate vapustuste abilgi lahti saanud, vaid pidanud ilmaasjatad katsed järgi jätma ja mõnda muud väljapääsemise kohta otsima. Pikaajase kobamise järele leidnud ta seina alt ühe kitsa augu, kust ta katsunud läbi pugeda, jäenud aga keskpaikapidi sinna kinni, nii et enam edasi ega tagasi pole saanud. Nõnda seisnud ta sääl hulk aega kinni, kuni vanamoor üles tõusnud ja renni pääle kusele tulnud, sest see olnud vanamoori kuserenn, ja nüüd saanud meie vägimees selle läbi välja uhutud, ilma et vanamoor seda oleks ise märkanud, et ta vangi oli vabastanud.

Kui vägimees toibunud, katsunud ta, et aga punuma saanud, sest kui kanged metsamemme pojad üles tõusevad, siis leiavad nad teda vaja ja hakkavad taga ajama. Hommikuks jõudnud meie vägimees Peipsi järve äärde, kus ta kangelase Kalevipojaga kokku saanud ja temale oma õnnetust rääkinud ning temalt abi palunud. Kalevipoeg olnud Pihkvast oma lauakoormaga parajaste Lindanisa poole minemas. Heitnud Kalevipoeg siis väikese mehekese pääle ka armu ja pistnud teda oma püksitaskusse.

Kui metsamemme pojad üles tõusnud ja võera vägimehe kaotsis leidnud, hakkanud nad temale järele laduma. Peipsi ääres jõudnud nad põgeneja kannule, aga leidnud säält Kalevipoja eest, kellele nad ka kohe hakkanud kallale tükkima. Kalevipoeg pannud aga lauakoorma seljast maha ja hakkanud koormast laudu kätte võttes nendega kallaletungijaid tugevaste taguma. Aga et Kalevipoeg lapeti lauaga löönud, läinud kõik lauad pooleks ja natukese aja pärast olnud laudade koorem üsna väike juba. Korraga kuulnud Kalevipoeg oma lähedal mätta all urkas ühte häält laulvat:
«Sirveti, sirveti!»

Kohe hakkanud Kalevipoeg ka serviti laudadega taguma ja lauad pole enam ükski katki läinud ning Kalevipojal olnud varsti võit käes. Nüüd tulnud talle ka sõbralik õpetaja meelde ja ta kutsunud teda välja tulla, et hea õpetuse eest tänada. Hääl aga vastanud mätta alt:
«Ma ei julge välja tulla, sest et ma alasti olen!»
Kohe käristanud Kalevipoeg oma mantlihõlma küllest ühe siilu ära ja viskanud mätta alla korkasse, et alastioleja ennast sellega võiks katta ja siis tema ette välja tulla. Varsti tulnud ka mätta alt väikene elukas välja ja vadinud Kalevipoja ette, kes temale oma kuuesiilu selle hea õpetuse eest jäädavaks palgaks annud, et ta enese nõrga jõu ja väeti oleku pärast sellega võiks ennast pääletungijate vastu okaste läbi kaitseda.

Et see riidetükk mantlisiilust oli tõmmatud, siis saanud selle järele elukale nimeks - siil, mis temale kõige mantlisiilu tükiga tänapäevani on mälestuseks jäenud.

H I 9 892/7 (193) - A. Suurkask (1898).
[www.folklore.ee]

...

Kalevipoeg teinud siili õpetuse järele ja peagi olnud põrgupoisid põgenema kihutatud. Siilile annud Kalevipoeg oma kasukahõlma ihukatteks ja võtnud siis karja-kangelase püksitaskust välja, kelle pealagi aga tema kotikuid vastu paljaks oli hõerdunud.

Sellest poisist sanudki kõigi paljaspeade esiisa. Seda kõik laulis vana Isa-Aadu, aga ta viis selle ja veel palju muid laulusi enesega Laiuse kalmuaiale, kui ehk vahest minu tädipojal, endisel Tuimõisa küla koolmeistril Kristjan Sepal meelde ei tärkanud mõnda neist ülesse kirjutada. Meie, lapsed, mängisime seda võitluse-lugu tihti küla vainul, kus üks kõige suurem Kalevipoega, kaks järgmist põrgupoissa ja kõige pisem põõsa varjul siili osa etendas.
Et vähemast see osa Kalevipojast mitte Kreutzwaldi luuletus ei ole, vaid tõsine rahvalaul, selle peale võiksin ma julgeste prohveti habeme juures vanduda. Ja ma usun, et suurema osa eeposega just niisamasugune lugu on.

EKnS c 130/1 - I. Staropassonsky (1912)
[www.folklore.ee]