«Esimene mere nägemine.
Teise aasta sügisel, pärast jahukoorma alla jäämist, kui isa hakkas valmistuma jälle Tallinna sõiduks, hakkasin ma nõu andma, et ta läheks kahe koormaga ja annaks minu hoole alla teise koorma (isa käis varemalt sagedasti üksi kahe koormaga). Isa nõustuski. Säärega saapad, hästi sisse määritud, tugev kodukootud hall ülikond ja palitu seljas algasime ühel varahommikul teekonda raskete jahukoormatega Tallinna poole. Jahukottide peal oli hulk ristikheina ja heinte sees hästi maetud suur valge linasest riidest leivakott, kus oli rukkileiba, võikarp ja kapsaleeme sees (keedetud seapekk. Leivakoti juures kaks suurt lähkrit hapupiimaga.
Küll oli see suurepärane ja huvirikas teekond. Sammusin poris koorma kõrval ja, kui jalad vä­sisid, ronisin koorma otsa. Igal verstal oli nii palju uudist, et ei märganudki seda aega, kui olime jõudnud Aravete kõrtsi juure ja hakkasime esimest korda hobuseid söötma ja ise einet võtma. Kõrtsist väljus tuikuv mees ja laulis: «Iidu, tiidu tee on viltu, kõrtsieit on kõige viltu,» ja möödus meist oma hobuse juure. Meie kõrtsi sisse ei läinud, vaid sõime koormate otsas.
Lõuna pidasime Aegviidul ja ööseks jäime suures metsas asuvasse Raua kõrtsi, kus pärast õhtusööki kõrtsilauale puhkama heitsime, palitud peal, kasepuuhalg pea all. Koidikul, kui olime hobused kaevul ära jootnud, jatkasime huvirikast teekonda. Tulid jõed, mida ma polnud enne näinud. Nende juures peatusin, lastes isa koormatega kaugele edasi minna, kuulasin veevuliinat ja imestasin kiiret veejooksu. Teiseks ööks jõudsime Iru kõrtsi. Puhanud mõned tunnid ka selle kõrtsi laial laual, puuhalg pea all ja palitu peal, jatkasime oma teekonda koiduvalgel, et jõuda turu ajaks linna, nagu isa ütles. Saabunud Iru mäele, peatas isa, kes läks eel, hobuse ja näitas eemal tee ääres kõrgemal kohal seisvale inimesekujulisele kivisambale ja ütles: «Vaata, see on Iru memm —„Kivinenud Linda“.» Kui läksin kingule kuju juure, avanes mulle pilt, mis mind nii üllatas, et kivinesin Iru memme sarnaseks. Seal sinetas ja läikis tõusva päikese kiirtes piiritu meri, mille keskelt rohekad saared pehmelt vastu vaatasid. Meri! See ületas kõik mu ettekujutused temast. Kuidas võisingi ma seda vägevust ja ilu rohkust aimata!
See muinasjutuline vägev pilt haaras mind nii võimsalt, et ma ei kuulnud ega mõistnud isa kutset. Alles mitmekordse hüüdmise peale ärkasin nagu unest.
Kui paari tunni pärast jõudsime Lasnamäele ja sealt hakkasid paistma sadam ja laevad, viibisin nagu kõrges õhus, eemal maapinnast, mida mööda nagu tigud olime kaks päeva-ööd roomanud. Mul oli tunne, et viibin sel ilusate valgete purjedega laeval, mis sadamast eemaldub ja liugleb ääretule vabale sinisele merele. Hädaohtlik koormaga allaminek Lasnamäelt sündis nagu unes, ma nagu ei olnudki see mudaga üle pritsitud hallis riietuses külapoiss, kes õlaga vankri vastu toetades aitas hobusel koormat vastu hoida mäelt allaminekul. See oli keegi, keda ma olin tunnud, aga kes oli mulle nüüd võõras.
Veel tund kärarikkaid tänavaid mööda, kus majad olid mõlemal pool üksteises kinni, peatusime ühes kitsas tänavas madala maja ees, milles asus kauplus. Isa juhatas hoovist läbi ühte väikesesse tuppa, kuhu astusin oma mudaste säärsaabastega ja mudaga üleni pritsitud palitu ning pükstega. Toas võttis mind vastu peenes hõbenööpidega mustas mundris vend. Olin ikka alles nagu unes, kui ta mind kaelustas ja suudles, palitut seljast rebima hakkas ja käskis mudased saapad jalast võtta, et neid puhastada, sest ,«ega linnas tohtivat nii mudaselt käia». Kui olin puhastatud ja pestud, pakkus vend kuuma kohvi saiaga. See maitses tõesti hea, aga mu mõtted olid sadamas. Kiirustades kohvitassi tühjendamist, palusin venda, et läheksime sadamasse. «Hea küll, ma täna kooli ei lähe, tulen sinuga sadamasse,» vastas vend veidi mõtlemise järele.
Varsti olime sadamas, kus mind tervitas tihe mastide ja köite mets. Seal keskel asuva sadamasilla ääres seisis uhke kolme kõrge mastiga (kahel neist mitu põikpuud) suur valge purjelaev. Sinna sillale pääsis nähtavasti ainult paadiga. Vaatasin, kaldal meie ligidal seisis paat vees ketiga sillaposti küljes kinni, aerud valmis sees. Ilma pikemalt mõtlemata ja vennaga kõnelemata (olin ta hoopis unustanud) hüppasin paati ja haarasin aerud. Õnneks unustasin, et paat oli ketiga kinni, sest nüüd jäi ka vennal aega hüpata paati. Siis tuli meele, et enne tuleb kett lahti teha, kuid imestusega nägin, et kett on tabalukuga kinnitatud. Noh, niisugust asja ma poleks uskunud! Meie ei teinud Jalgsemaa järvel kunagi niisugust asja. Sel silmapilgul hüüdis kaldalt kare hääl: ,«Kuhu te tahate minna ?»
Vend vastas: «Kaupmehe sillale.»
«Hea küll,» vastas pruuni ja tursunud näoga
määrdinud riietes mees ja hüppas paati, vabastas keti lukust ja võttis minult aerud, hoolimata minu seletusest, et ma oskan küllalt sõuda.
Imestasin, et mees küsis vennalt selle eest 20 kopikat, mida ka viimane tõesti andis. Segasin vahele ja küsisin vennalt, miks ta annab raha ja kohe 20 kopikat. Vend ütles, et «ega linnas ilma rahata midagi saa».
«Ega külaski muidu midagi saa, aga kes paadi ja sõudmise eeist raha võtab», vastasin ikka alles imestuses.
Sellega lõppes ja ununes see vahejuhtum. Uhke laev köitis kogu mu tähelepanu. Sillalt laeva vaadates ja imetledes lähenesin selle ümargustele akendele külje sees ülal servas, kuid nii lähedale, et ulatasin silla ääre palgile ronides akendest sisse vaadata.
«Oh, kui uhke kajut,» hüüdsin vennale ülevas meeleolus. Vend ei vastanud midagi, oli tusane ja kutsus, et «läheme minema, mul kodus õppida». Kuulasin seda juttu langeva meeleoluga, kuid siis nägin, et sadama töömehed vaatavad mind ja itsitavad naerda ning heidavad mu üle jämedat nalja. Siis sain ka aru venna piinlikust seisukorrast, keda ei huvitanud laev ja kes selle asemel kuulis ja nägi, mis inimesed meie läheduses tegid ja minust, rääkisid. Lahkusimegi sillalt ja sadamast ja läksime tema korterisse, kus ma tuppa jõudes täies riietuses venna voodi peale langesin ja otsekohe uinusin.
Õhtu oli käes, kui üles äratati. Isa oli vaheajal kõik toimetused toimetanud ja siis algas tagasisõit. Lahkudes vennast olid silmad märjad, kuid kaasa viisin Jalgsemaale elustavaid ja kustumata mälestusi, mis mind toitsid ja vahvustasid mitmel pikal ootamise aastal, enne kui mulle avanesid kõvasti suletud ootuste ja kannatuste uksed idealiseeritud merele.
Aegamööda sirgus vend nooreks meheks. Sirge soliidne kuju helehallis hõbenööpidega palitus ja läikivate saabastega. Ilmus mokahabe ja hääl kõlas madalatooniliselt. Meie lahkumistel ei läiki­nud enam pisarad ta silmis, kuid sügav-kurvaks muutus ta näoilme ikkagi, mis minu hinges vastu peegeldus ja sügavat valu sünnitas. Kui olin üksi, lasksin need tunded nagu metsikud hobused veidi ajaks vabaks. Kuigi pisarad olid kuumad, oli neil siiski jahutamise võime. Nagu õli murd-lainetesse, mõjusid pisarad rahustavalt tunnete lainetusele.
Sirgudes suuremaks, muutunud mehisemaks, ei käinud enam minulgi üle jõu tundeid pidurdada, kuid ära võita ja maha matta pole ma neid kunagi suutnud.
Vaheajal olime mõlemad saanud uued viiulid ja mängisime jõuiu pühal ,,duetti , tegime plaane ja ehitasime õhulosse. Õndsad ajad!»


- Admiral Johan Pitka, «Minu mälestused I», 1937.

E 10751/2 (19) < Ambla khk. - Karp Kuusik (1894)

Tiidu-tiidu, tee on viltu
Ajaääred õite viltu
Kõrsinaine kõige viltu
Valas viltu viinamõedu
Kallakille õllekannu
Sest mina vaen vaeseks jäin
Tühjus tekib, kehvus kipub
Ma küll kervest jo näitan
Peerupakku jo põrutan
Mingu tühjus põrgu poole
Käigu kapu veskielle.

ERA II 258, 225/7 (218) < Väike-Maarja khk., Küti v., Leo k. - Marsell Ross < Ants Übner, 63 a. (1939)

Viinamõõt viltu + Karu Kaie kiskunud + Pidin Pillele minema
Laulud meelelahutamiseks ; Laulud noorrahva elust

Teen aga lepasta regeda
Panen pajujalaksed
Sõstarpuust teen sebavitsad
Mis mul viga viltu juua
Konna veskilt kotta tuua
Mu isa on armus aidamees
Ja kilimit ies ja kühvel käes
Ja vaka kaigas kaendelas.
Et tiidut-tiidut tee oli viltu
Unt oli Anne ammustand
Ja Karu oli Kaie kriimustand
Olen rännand elupäevi
Noore elu seisuses
Millal lähen mina õele
Millal veeren vendadele.
Sügisel ei sündind minna
Kevadel ei kestand käia
Talvel tied olid tuisulised.
Alt mina aasin alli rauad
Kõrvi kannuksed kaotsin.
Pidin aga Pillile minema
Jäin aga Mallele magama
Kui nied Pilli piimakoogid
Tiidul-tiidut tie oli viltu
Kõrsi Kai sie kõndis viltu.
Oh neid rõemsaid elupäevi
Noore elu seisuses.
Kui mina kodust välla läksin
Roosiaeda kõndima.
Siis mina sial üht neidu nägin.
Siis mina üidsin rõemuga:
Tere laps ja kes sa oled
Jäed sa mulle, ehk jäemata.
Mina sinu käest ei taha
Sinu rikkust varandust
Puhas poissmees mina olen
Pruudikest mina armastan
Jäegu rikkad rikasteks
Võtan vaestlast sest mul au.
(Iga rida 2 korda)



E, StK 2, 77/78 (89) < Viru-Nigula khk., Kanguristi k. - A. Martinson < Mari Rassak (1921)

Iidu-tiidu tee oli viltu,
Aia ääres ammu viltu,
Teine teivas tehtud viltu,
Kadakas on kasvan'd viltu,
Lepatüvi tükkin'd viltu,
Kuuselatv oli viltu,
Pajupõõsas puhkun'd viltu,
Jaak see seadis jalgu viltu,
Mats see maksis maanteel viltu,
Jüri juhtus käima viltu
Aadu arvas asjad viltu
Kõrtsimamma kõndis viltu,
Kallas viinaklaasi viltu,
Ja rätsepmeistri mokk on viltu.


EÜS VII 1573 (82) < Järva-Jaani khk., Kuksemaa v., Roosna-Alliku m. - P. Penna & W. Rosenstrauch < Mari-Kai Kassakas, 75 a. (1910)

Iiut, tiiut teistel raha
Mul oli kodu koaraha
Aitas halli täkuraha
Kerstus kirju kitse raha
Iiut-tiiut, tee oli viltu
Kõrtsinaene kõndis viltu
Valas aga viltu viina mõedud
Kallakille õlle kannud.
Laul sai otsa, laps läks metsa
Mina varsti kõrtsist välja
Nüüd minu võlg on maksetud
Kõrtsikapil kirjutud.
vt. v. 39


H II 10, 219/21 (2) < Jõhvi khk., Voka v., Toila k. - Alfred Lugenberg < Jüri Adorf (1888)

Iidi, tiidi, tee on viltu,
Tee on viltu, maa on viltu,
Kõrtsinaine kõndis viltu,
Valas viltu viinamõetu
Kallakille õllekannu.
Minu meel õlli õite viltu,
Pea õlli otsas oopis viltu,
Keel oli suus mul keigest viltu,
Ei see õskand õigust rääki.
Silmad peas seisid viltu,
Ei need õskand õigest juhti.
Kõrvad kõigist ka õlid viltu,
Ei need kuulnud kuskilt juttu;
Käed õllid viltu viina võtma,
Katki tegid viinaklaasi.
Ai, jai, jai, jai jalad viltu,
Maantee ääres maa on viltu,
Kodutee ka õlli viltu.
Ei ma oskand otse käia,
Ega tohtind tuppa minna,
Ega sääri sängi sääda,
Pead pehmel padjal panna,
Ega naisel nalja teha,
Äial äält ei kuulutada,
Ämma toitu tuppa tuua.
Keik õllid kurjad kui kuradid,
Karjusid kui karjakoerad.
Mina kuulsin, ümber keersin
Kõhe kõlgastiku läksin,
Ennast heinte peale lasksin.
Puhkasin seal poolteist tundi,
Kartsin ka, et keski ei vannu,
Ega joonud mind ei tunne,
Ega riided mudas põle.
Kõht mul tühi, jalg on nõder,
Isi nii kui väsind põder.
Eit ei ingand, naine ei tundend,
Keik õllid vait kui vanad kindad
Ei nad lausund musta ega valget.


H II 19, 271 (83) < Tõstamaa khk., Tõstamaa v. - Mihkel Kampmann (1889)

Iiut, tiiut tee oli viltu,
Pajupõõsas paistab viltu,
Kadakas on kasund viltu,
Kuusepuu on kukkund viltu,
Teine teivas tehtud viltu,
Palgilatv oli lastud viltu,
Tüvi tükkind ise viltu;
Rukkikõrs oli küntud viltu,
Odraokas hoidis viltu,
Madis marsis mantel viltu,
Jaak see säädis jalgu viltu,
Jüri juhtus käima viltu,
Aadu arvas asjad viltu.
Joobnud mehed ootvad toitu,
Astvad viltu ehast koitu.