:: Tsiteeri ::
Teema: re
Neid sõnastusvariante on ka mitmeid, Ingrid Rüütli Saaremaa laule ja lugusid sisaldab:
Jaanikuus, kui öitsvad oad,
rukkipöllul viljapiad.
Siis algab aasal heinaniit,
kes talgud teeb, on selle vöit.
Siis Salgu Juula otsis abi,
jooksis mitu küla läbi.
Lubas (aga) tublid talgud teha,
lusti, röemu saate näha.
Mina aga tahtsin talgu minna,
ölut, viina nahka panna.
Niidutööd äi viitsind teha,
sėė oli raske, vaevas keha.
Nöuks mina vötsin kosjaeri,
ninameheks Pinsi Jüri.
Läksime siis kahekessi
vaatma nönde talgulissi.
Siis löunaaeg just oli käe,
kui sinna kohta jöudsime.
Seal rahvast sööma sunniti
ja pudruvaagnaid vinniti.
(Siis) vana Salk, sėė perepapa
juhatas meid saalituppa.
Öllekannu kätte andis,
tublisti meid jooma sundis.
Möistatikku Pinsi Jüri
köneles siis meie eri.
Me otsime ühte mullikat,
kel valge köht ja labalad.
Tal udar üsna süsimust,
siin talus üles kasvand just.
(Aga) esmalt Salk ei saanud aru,
mötles, see on nal´laloru.
Astusin siis mina ette,
andsine kosjaviinad kätte.
Esmalt Salk, see rüüpas, mekkis,
peaga noogutades ütles:
naine vöta noores pölves,
sügisel vöi vastu talves.
Aga mitte heinaajal,
siis kui tiidus töö on rajal.
Et praeguse on küll niidusui,
kuid siiskide keelda ma ei vöi.
(Ja) kutsuti siis Juula sinna,
kas ta tahaks mehel minna?
(Siis) Juula uhkes saksa riides
tantsis niikui vassik köides.
Läksime siis nurga ümber
vaatma, kus on Juula kamber.
Sääl voodi’ga sambad maalitud
ja tatiga poleeritud.
Vat meil on öues arsti kau*, kus
iial vesi seest ei kau.
(See) kaju auk on kolme kanti,
kes sealt joob, ei karda tonti.
Ennem kaob vesi Leeri paust**,
aga mitte meie arstikaust.
Ma annan sulle aiamaad,
kus tubakad sa kasvatad.
(Vaat) seal vöid kasvatada janust,
pikka lehte pinutagust.
Sule völusönad öpetan
ja nendega end abistad.
Sa paned (aga) seisma painajad
ja püiad kinni lendavad.
Sa puugad üles puua vöid
ja nende nahad linnas müüd.
(Aga) köik minu maad ja metsad, laaned,
köik minu majad, kambrid huoned,
et sa seda kohe tiad,
pärivad mu omad pojad.
Smiti möisast toon ma tölla,
aisa külge panen kella.
Koltse körtsist söidutros´ka,
vat kas asi siis pole vas´ka!
Hobused on hingand kodu,
lähvad nii, et sitaudu!
Siis vöid kihla kirku söita,
ristirahva seadust täita.
Mina (aga) ütlen: nii ei lähe,
mis sa lubad, köik on vähe.
[---]
Parem (aga) jätan kaubad katti,
mina viskan selga vati.
Ölut otsas, kann on tühi,
mis ma siin nüüd enam vahi!
Lähen aga parem Riiu soose,
puhkan sääl siis täna ööse.
Hommikul, kui päike punas,
Mäebe mets mul vastu sinas.
*kau, kaju – kaev
**paju – madal maa põõsastega
****
I. Rüütel: Kas te seda teate, kelle tehtud see laul on?
V. Õunpuu: See ongi selle Suurnde Indriku tehtud. Hendrik Koppel oli selle
nimi.
I. Rüütel: Ja kui palju aega sinna tagasi võib olla, kui on juhtunud see lugu?
V. Õunpuu: [---] Mina ei mäleta neid Salkusid ja Juulasid…
L. Koppel: Nende lapsi sa mäletad ju?
V. Õunpuu: Jaa, Jaagupi ma tean ja siis Miina oli seal tütar, jaa neid ma tean.
I. Rüütel: Kas nad oli teievanused?
V. Õunpuu: Ei, nėėd on vanemad, minu vanematest juba ka vanemad nėėd
lapsed. Minu vanaisa aeg veel!
I. Rüütel: Ja oli siis see mõni tõestisündinud lugu või?
V. Õunpuu: Töestisündinud lugu jah. See on töestisündinud lugu! [---]
I. Rüütel: Ja kas sellest räägiti ka?
V. Õunpuu: Jaa, sellest räägiti küll, see on töestisündinud lugu. Tema tegi ju
palju, kus ta käis, vat mul ema teadis, tal oli ju laulik, see läks kaduma. Ta käis ju
ümber Saaremaa, kus ta Masa Miinast tegi laulu: „Ma ei hooli öllest, viinast, vaid
teen laulu Masa Miinast… [---]
I. Rüütel: Kas see Masa Minni laul on meeles?
V. Õunpuu: No seda on mul nii vähe… See oli väga pikk.
RKM, Mgn II 2700 j
****
Imelik on ilma elu,
muudab end kui pilvevilu.
See tähel panna tuleb sest,
kes otsib tarka öpetust.
See vaatku'ga vanapoisi peal,
kes kosjas käinud joobnud peast.
Suvel tema Saaremaale reisis,
elas seal kui Paradiisis.
Jaanikuus kus öitsvad uad,
rukkipöllul viljapead.
Siis algab kanke einaniit,
kes talgud teeb on selle vöit.
Endu'ga Juula otsib abi,
kargab mitu küla läbi.
Töutab tublid talgud teha,
lusti-röemu saame näha.
Mina aga tahtsin talgu minna
ölut, viina nahka panna.
Niidu tööd ma'i viitsind teha,
töö on raske vaevab keha.
Ma tegin omal kosja eri,
ninameheks vana Juri.
Läksime siis kahekesi,
vaatma nende talgu lusti.
See oli paras löunaaeg,
kui meie sinna jöudsime.
Seal rahvast sööma sunniti
ja pudruvaagnaid vinnati.
Vana aga Salk, see perepapa,
viis meid suure saalituppa.
Öllekannu kätte andis,
ja meid tuplist jooma sundis.
Esmalt rääkis Pendu Juri:
"Möistatagem meie eri.
Me otsime üht mullikat
kel valge köht ja labalad.
Ta udarast on süsimust,
siin majas üles kasvand just."
Vana aga Salk ei saanud aru,
mötles see on naljaloru.
Siis mina astsin isi ette,
andsin karja-jaagu kätte.
Vana aga Salk see rüipas, mekkis,
ja siis juttu vestma akkas.
Kutsuti ka Juula sinna,
küsiti: "Kas mehel' ta'ad minna.
Juula uhkes talguriides
kargab nii kui vasik köides.
Tuli aga näitma, kus tema kamber
tuast minna teise nurka.
Kus voodid mustaks maalitud
ja tatiga poleeritud.
Kambrist tulin jälle tuppa,
ütlesin: "Vana perepapa,
mis sa kaasavaraks lubad,
sellega teeme kindlad, kaubad.
RKM, Mgn. II 133 e < Kingissepa raj., Mustjala k/n., Aleviku k. /Mustjala/ - H. ja E. Tampere < Aadu Vaher, 69 a. (1958)
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Jaanikuus, kui öitsvad oad,
rukkipöllul viljapiad.
Siis algab aasal heinaniit,
kes talgud teeb, on selle vöit.
Siis Salgu Juula otsis abi,
jooksis mitu küla läbi.
Lubas (aga) tublid talgud teha,
lusti, röemu saate näha.
Mina aga tahtsin talgu minna,
ölut, viina nahka panna.
Niidutööd äi viitsind teha,
sėė oli raske, vaevas keha.
Nöuks mina vötsin kosjaeri,
ninameheks Pinsi Jüri.
Läksime siis kahekessi
vaatma nönde talgulissi.
Siis löunaaeg just oli käe,
kui sinna kohta jöudsime.
Seal rahvast sööma sunniti
ja pudruvaagnaid vinniti.
(Siis) vana Salk, sėė perepapa
juhatas meid saalituppa.
Öllekannu kätte andis,
tublisti meid jooma sundis.
Möistatikku Pinsi Jüri
köneles siis meie eri.
Me otsime ühte mullikat,
kel valge köht ja labalad.
Tal udar üsna süsimust,
siin talus üles kasvand just.
(Aga) esmalt Salk ei saanud aru,
mötles, see on nal´laloru.
Astusin siis mina ette,
andsine kosjaviinad kätte.
Esmalt Salk, see rüüpas, mekkis,
peaga noogutades ütles:
naine vöta noores pölves,
sügisel vöi vastu talves.
Aga mitte heinaajal,
siis kui tiidus töö on rajal.
Et praeguse on küll niidusui,
kuid siiskide keelda ma ei vöi.
(Ja) kutsuti siis Juula sinna,
kas ta tahaks mehel minna?
(Siis) Juula uhkes saksa riides
tantsis niikui vassik köides.
Läksime siis nurga ümber
vaatma, kus on Juula kamber.
Sääl voodi’ga sambad maalitud
ja tatiga poleeritud.
Vat meil on öues arsti kau*, kus
iial vesi seest ei kau.
(See) kaju auk on kolme kanti,
kes sealt joob, ei karda tonti.
Ennem kaob vesi Leeri paust**,
aga mitte meie arstikaust.
Ma annan sulle aiamaad,
kus tubakad sa kasvatad.
(Vaat) seal vöid kasvatada janust,
pikka lehte pinutagust.
Sule völusönad öpetan
ja nendega end abistad.
Sa paned (aga) seisma painajad
ja püiad kinni lendavad.
Sa puugad üles puua vöid
ja nende nahad linnas müüd.
(Aga) köik minu maad ja metsad, laaned,
köik minu majad, kambrid huoned,
et sa seda kohe tiad,
pärivad mu omad pojad.
Smiti möisast toon ma tölla,
aisa külge panen kella.
Koltse körtsist söidutros´ka,
vat kas asi siis pole vas´ka!
Hobused on hingand kodu,
lähvad nii, et sitaudu!
Siis vöid kihla kirku söita,
ristirahva seadust täita.
Mina (aga) ütlen: nii ei lähe,
mis sa lubad, köik on vähe.
[---]
Parem (aga) jätan kaubad katti,
mina viskan selga vati.
Ölut otsas, kann on tühi,
mis ma siin nüüd enam vahi!
Lähen aga parem Riiu soose,
puhkan sääl siis täna ööse.
Hommikul, kui päike punas,
Mäebe mets mul vastu sinas.
*kau, kaju – kaev
**paju – madal maa põõsastega
****
I. Rüütel: Kas te seda teate, kelle tehtud see laul on?
V. Õunpuu: See ongi selle Suurnde Indriku tehtud. Hendrik Koppel oli selle
nimi.
I. Rüütel: Ja kui palju aega sinna tagasi võib olla, kui on juhtunud see lugu?
V. Õunpuu: [---] Mina ei mäleta neid Salkusid ja Juulasid…
L. Koppel: Nende lapsi sa mäletad ju?
V. Õunpuu: Jaa, Jaagupi ma tean ja siis Miina oli seal tütar, jaa neid ma tean.
I. Rüütel: Kas nad oli teievanused?
V. Õunpuu: Ei, nėėd on vanemad, minu vanematest juba ka vanemad nėėd
lapsed. Minu vanaisa aeg veel!
I. Rüütel: Ja oli siis see mõni tõestisündinud lugu või?
V. Õunpuu: Töestisündinud lugu jah. See on töestisündinud lugu! [---]
I. Rüütel: Ja kas sellest räägiti ka?
V. Õunpuu: Jaa, sellest räägiti küll, see on töestisündinud lugu. Tema tegi ju
palju, kus ta käis, vat mul ema teadis, tal oli ju laulik, see läks kaduma. Ta käis ju
ümber Saaremaa, kus ta Masa Miinast tegi laulu: „Ma ei hooli öllest, viinast, vaid
teen laulu Masa Miinast… [---]
I. Rüütel: Kas see Masa Minni laul on meeles?
V. Õunpuu: No seda on mul nii vähe… See oli väga pikk.
RKM, Mgn II 2700 j
****
Imelik on ilma elu,
muudab end kui pilvevilu.
See tähel panna tuleb sest,
kes otsib tarka öpetust.
See vaatku'ga vanapoisi peal,
kes kosjas käinud joobnud peast.
Suvel tema Saaremaale reisis,
elas seal kui Paradiisis.
Jaanikuus kus öitsvad uad,
rukkipöllul viljapead.
Siis algab kanke einaniit,
kes talgud teeb on selle vöit.
Endu'ga Juula otsib abi,
kargab mitu küla läbi.
Töutab tublid talgud teha,
lusti-röemu saame näha.
Mina aga tahtsin talgu minna
ölut, viina nahka panna.
Niidu tööd ma'i viitsind teha,
töö on raske vaevab keha.
Ma tegin omal kosja eri,
ninameheks vana Juri.
Läksime siis kahekesi,
vaatma nende talgu lusti.
See oli paras löunaaeg,
kui meie sinna jöudsime.
Seal rahvast sööma sunniti
ja pudruvaagnaid vinnati.
Vana aga Salk, see perepapa,
viis meid suure saalituppa.
Öllekannu kätte andis,
ja meid tuplist jooma sundis.
Esmalt rääkis Pendu Juri:
"Möistatagem meie eri.
Me otsime üht mullikat
kel valge köht ja labalad.
Ta udarast on süsimust,
siin majas üles kasvand just."
Vana aga Salk ei saanud aru,
mötles see on naljaloru.
Siis mina astsin isi ette,
andsin karja-jaagu kätte.
Vana aga Salk see rüipas, mekkis,
ja siis juttu vestma akkas.
Kutsuti ka Juula sinna,
küsiti: "Kas mehel' ta'ad minna.
Juula uhkes talguriides
kargab nii kui vasik köides.
Tuli aga näitma, kus tema kamber
tuast minna teise nurka.
Kus voodid mustaks maalitud
ja tatiga poleeritud.
Kambrist tulin jälle tuppa,
ütlesin: "Vana perepapa,
mis sa kaasavaraks lubad,
sellega teeme kindlad, kaubad.
RKM, Mgn. II 133 e < Kingissepa raj., Mustjala k/n., Aleviku k. /Mustjala/ - H. ja E. Tampere < Aadu Vaher, 69 a. (1958)
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
:: Tsiteeri ::
Teema: re
Ingridil on märkmed:
"19. sajandi lõpupoolel Jämaja kihelkonnas elanud Suurnde Hindrik (Hendrik
Koppel) teinud väga palju laule, mõned olnud väga pikad. Jämaja kirikuõpetaja
Masing tahtnud need ära trükkida, aga laulud läinud lõpuks „nii valjuks, et ei kannatanud seda trükimusta ära ja"
Seda peaks siis otsima, kas too Hindrik nö. profiili sobib. Leidsin Jämajalt:
[www.ra.ee]
Hindrik Koppel (1849-1909).
Ning lisaks rl andmebaasist:
E 30834/43 (12) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1897)
uuem rahvalaul
Talgu laul.
Imelik on ilmaelu
Muudab end kui pilvevilu.
Seejärel uurida võib sest,
Kes otsib tarka õpetust,
See vaatku vanad poisimeest
Kes kosjas käinud joobnud peast.
Sui kui Saaremaale reisis
Elas siin kui paradiisis.
Jaanikuul kui õitsvad uad
Lõikust ootvad sirbid-nuad,
Sest enne algab heinaniit,
Kes talgud teeb, on selle võit.
Insu Juula otsis abi
Kargas mitu küla läbi,
Lubas tublid talgud teha
Lusti, rõõmu saate näha.
Juula lõikas üle jala,
Kraavis läbi mitu küla
Kõik noore rahva kokku tõi
Ja otsis keda kätte sai.
Ees ei pruugiks õlut viina
Muud kui murrab maha heina.
Kiitis talguvärk on tore
Söök ja jook on papa mure,
Aga üksnes talgu lust
Ma rohkest hoolt saan kandma sest.
Patsilt tellin torupilli
Siis tantsige kas varbad villi,
Siis noored neiud Sõrvemaast
On kokku jooksnud küladest.
Enne päeva, koidu valges
Iga mehel vikat selgas.
Otsekohe Kaavi küla
Keerdes Sepa rinkast alla.
Kes maitses õlut lonksu kaks
See luisku kandes metsa läks.
Kuus-seitsekümmend vikatit
Nüüd niidulaanes teevad tööd.
Siis Juula uhkust näita võis
Neid käsi puusas vaatmas käis.
Ma ilma kutse käsuta,
Sain kaltsud kaela loopida.
Tahtsin Salgul' talgu minna
Õlut-viina nahka panna.
Aga niida töö on kange teha,
See on raske, vaevab kiha.
Tegin parem kosjaeri
Ninameheks Pinsi-Jüri.
Nõnda läksin tesakesti
Vaatma seda talgulusti,
Just oli paras lõuna tund,
Kui söögikraamist kaeti rend,
Seal kassa kaussi vinniti
Ja rahvas sööma sunniti.
Siis vanaisa perepapa
Viis mind uhke saalituppa
Õllekannu kätte andis
Tubliste mind jooma sundis.
Juttu algas Pinsi-Jüri
Mõistad sa, meil kosja eri.
Nüüd otsime üht mullikat
Kel valge kõht ja labalad.
Tal udar sitik süsimust
Ses majas üles kasvand just.
Salk ei saanud esmalt aru
Ütles, see teil naljaloru.
Siis mina astsin ise ette
Andsin karjajaagu kätte.
Salk see rüipas, katsus, mekkis,
Pärast juttu a'ama hakkis:
"Oi siin ole nalja ühti,
Näen, et puhas tõsi lahti
Et mul küll nii tiidus, sui
Siiski ma teid keelda'p või.
Kihlata ja paari heita
Ristirahva seadust täita
Naisi võtta noores põlves,
Sügisel ja paastus, talves,
Aga mitte heinaajal,
Kui kõik suine töö on laial."
Kutsuti siis Juula sinna
Kas sul lust on mehel' minna.
Juula uhkes saksariides,
Tantsis nii kui vasik köides.
Kutsus vaatma, kus ta kamber
Tua taga nurga ümber.
Siis mina rumal joobnud täis
Mind Juula oma kambri viis
Seal sambad mustaks mäeritud
Kõik tatiga poleeritud.
Ma seda ei või vaadata
Sest okse kippus kallale.
Pöörsin ümber, läksin tuppa
Ütlin vana perepapa
Ajame sest asjast juttu
Ei mina vii siit paljast vittu
Teeme kindlast kauba ära
Mis mull' lubad kaasavara?
Kõik sinu maad ja metsalaaned
Varandus ja majad-hooned,
Kõik minu päri konnaks saagu
Ise katsu välja heaga.
Salk siis müllas mõtetega
Ütles vangutades peaga.
Kõik minu maad ja elumajad
Pärivad mu omad pojad,
Kui tahad võtta Juula õe
Siis teed, et tubli naene käe.
Mina aitan asjad tuule
Annan sull' ka kauba peale
Õue põllust paki jää
Rohu seemet, mis on hea,
Ise külva, künna maha,
Lõikus üks kord jäegu kaha.
Käsk on välja antud kroonust
Kodu kasvata võib Jaanust,
Pitka lehte, pinutagust,
Köidikuid ja kõigesugust.
Kui tahad kihla kirgul' sõita
Poistel' oma uhkust näita.
Ma tuun Miti mõisast tõlla
Aisa külge saksakella,
Koltse körtsist sõidutroska
Vaata, kas pole asi vaska.
Hobused mul hingand kodu
Lõikvad nii kas soppa, udu,
Kui sa meie Juula võtad
Meresõidu maha jätad,
Siis ühe asja tahan ma
Sulle kindlast meelest lubada.
Vaat mul on koplis palmi, paju
Keske õuet arstikaju.
See on üks allik rinkamaa
Kust iial vesi otsa'p saa,
See õndsam veel kui Siiloa tiik
Ja seda märga tahtvad kõik.
Alati siis rahva röga
Majad kõik see märja taga.
Vaat, kui kange pala põud
Ja pakatavad riistad, nõud,
Siis lõpeb vesi Seeri pajust
Ei iial minu arsti kajust
Kajuauk mul kolme kanti
Kes sealt joob, ei karda tonti.
Siis sul pole teha tööd
Puhka kodu päevad-üöd.
Siin sul puugad piimapusad
Tulu toovad tuulispasad.
Kus loomad haigeks võlutud
Seal saab siad arstiks palutud.
Sa teed neid terveks tublist käest
Saad kõrget maksu selle eest.
Kui ummuski jäeb mõnel sitt
Võid teha kustund sütevett.
Kui arid maaljaid, lagujaid,
Siis leika turblaid, piira maad.
Sa püiad kinni painajaid
Mis veiste seljast kätte saad.
Sa piirad kõik külmkinga rajad
Mis on rahva eksitajad.
Sa puugad üles puua võid
Ja nõnda nahku linnas müid.
Kui mind surmavoodis tänad
Siis sull' õppen roosisõnad
Võtad ära paise valu,
Igal' haigel' kingid elu."
Siis mina kostsin kõik on vähe
Õptus mull' ei hakka pähe,
Parem jäegu kaubad katki
Mina viskan selga vatti.
Mis ma siin nüüd enam vahi
Kannu rabel rennil tühi,
Salgu õlut otsa saanud
Kosjakaubad katki jäenud.
Lähen alla Riu soose
Puhkan parem seal see ööse
Kui Kaavi küla kuulda said
Kõik naerdes käsi kokku lõid,
Et lakakoer on kosjas käind
Ja joodik Juula juure läind.
***
Selle järgi nagu sobiks profiili küll. Küsimus on muidugi selles, et kas Hindrik laulis juba olemasolevat laulu ja teda arvati olema teinud laulu ise. Või siis tegigi ise ja käiski ise. Ega seda vist nüüd niiväga kindlaks ei annagi teha. Sest laul on ju üsna stereotüüpne - kindle tegevusliin; kosjad, ümmargune jutt, lubadused jne.. ning pooleldi pilkelaul võis vabalt olla "jutt mida kõik teadsid niikuinii".
Minategelase kiire analüüs - Kui on Hindriku laul, siis tema naine oli Ann, mitte Juula. Ja isa Peerer. (Lõpetuses on muidugi: "Parem jäegu kaubad katki, Mina viskan selga vatti.")
Raske talgutöö asemel purjus peaga naljapärast kihlusi pidama sõita ning kere heast-paremast talgusöögist täis parkida on muidugi tore nali küll ja võiks vabalt anda teemat kenaks naljalauluks. Kas sellega aga pärast hoobelda oma lauluga on niiväga tore? - no mine seda saare huumorit tea, ehk ongi!
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
"19. sajandi lõpupoolel Jämaja kihelkonnas elanud Suurnde Hindrik (Hendrik
Koppel) teinud väga palju laule, mõned olnud väga pikad. Jämaja kirikuõpetaja
Masing tahtnud need ära trükkida, aga laulud läinud lõpuks „nii valjuks, et ei kannatanud seda trükimusta ära ja"
Seda peaks siis otsima, kas too Hindrik nö. profiili sobib. Leidsin Jämajalt:
[www.ra.ee]
Hindrik Koppel (1849-1909).
Ning lisaks rl andmebaasist:
E 30834/43 (12) < Jämaja khk. - A. Kuldsaar (1897)
uuem rahvalaul
Talgu laul.
Imelik on ilmaelu
Muudab end kui pilvevilu.
Seejärel uurida võib sest,
Kes otsib tarka õpetust,
See vaatku vanad poisimeest
Kes kosjas käinud joobnud peast.
Sui kui Saaremaale reisis
Elas siin kui paradiisis.
Jaanikuul kui õitsvad uad
Lõikust ootvad sirbid-nuad,
Sest enne algab heinaniit,
Kes talgud teeb, on selle võit.
Insu Juula otsis abi
Kargas mitu küla läbi,
Lubas tublid talgud teha
Lusti, rõõmu saate näha.
Juula lõikas üle jala,
Kraavis läbi mitu küla
Kõik noore rahva kokku tõi
Ja otsis keda kätte sai.
Ees ei pruugiks õlut viina
Muud kui murrab maha heina.
Kiitis talguvärk on tore
Söök ja jook on papa mure,
Aga üksnes talgu lust
Ma rohkest hoolt saan kandma sest.
Patsilt tellin torupilli
Siis tantsige kas varbad villi,
Siis noored neiud Sõrvemaast
On kokku jooksnud küladest.
Enne päeva, koidu valges
Iga mehel vikat selgas.
Otsekohe Kaavi küla
Keerdes Sepa rinkast alla.
Kes maitses õlut lonksu kaks
See luisku kandes metsa läks.
Kuus-seitsekümmend vikatit
Nüüd niidulaanes teevad tööd.
Siis Juula uhkust näita võis
Neid käsi puusas vaatmas käis.
Ma ilma kutse käsuta,
Sain kaltsud kaela loopida.
Tahtsin Salgul' talgu minna
Õlut-viina nahka panna.
Aga niida töö on kange teha,
See on raske, vaevab kiha.
Tegin parem kosjaeri
Ninameheks Pinsi-Jüri.
Nõnda läksin tesakesti
Vaatma seda talgulusti,
Just oli paras lõuna tund,
Kui söögikraamist kaeti rend,
Seal kassa kaussi vinniti
Ja rahvas sööma sunniti.
Siis vanaisa perepapa
Viis mind uhke saalituppa
Õllekannu kätte andis
Tubliste mind jooma sundis.
Juttu algas Pinsi-Jüri
Mõistad sa, meil kosja eri.
Nüüd otsime üht mullikat
Kel valge kõht ja labalad.
Tal udar sitik süsimust
Ses majas üles kasvand just.
Salk ei saanud esmalt aru
Ütles, see teil naljaloru.
Siis mina astsin ise ette
Andsin karjajaagu kätte.
Salk see rüipas, katsus, mekkis,
Pärast juttu a'ama hakkis:
"Oi siin ole nalja ühti,
Näen, et puhas tõsi lahti
Et mul küll nii tiidus, sui
Siiski ma teid keelda'p või.
Kihlata ja paari heita
Ristirahva seadust täita
Naisi võtta noores põlves,
Sügisel ja paastus, talves,
Aga mitte heinaajal,
Kui kõik suine töö on laial."
Kutsuti siis Juula sinna
Kas sul lust on mehel' minna.
Juula uhkes saksariides,
Tantsis nii kui vasik köides.
Kutsus vaatma, kus ta kamber
Tua taga nurga ümber.
Siis mina rumal joobnud täis
Mind Juula oma kambri viis
Seal sambad mustaks mäeritud
Kõik tatiga poleeritud.
Ma seda ei või vaadata
Sest okse kippus kallale.
Pöörsin ümber, läksin tuppa
Ütlin vana perepapa
Ajame sest asjast juttu
Ei mina vii siit paljast vittu
Teeme kindlast kauba ära
Mis mull' lubad kaasavara?
Kõik sinu maad ja metsalaaned
Varandus ja majad-hooned,
Kõik minu päri konnaks saagu
Ise katsu välja heaga.
Salk siis müllas mõtetega
Ütles vangutades peaga.
Kõik minu maad ja elumajad
Pärivad mu omad pojad,
Kui tahad võtta Juula õe
Siis teed, et tubli naene käe.
Mina aitan asjad tuule
Annan sull' ka kauba peale
Õue põllust paki jää
Rohu seemet, mis on hea,
Ise külva, künna maha,
Lõikus üks kord jäegu kaha.
Käsk on välja antud kroonust
Kodu kasvata võib Jaanust,
Pitka lehte, pinutagust,
Köidikuid ja kõigesugust.
Kui tahad kihla kirgul' sõita
Poistel' oma uhkust näita.
Ma tuun Miti mõisast tõlla
Aisa külge saksakella,
Koltse körtsist sõidutroska
Vaata, kas pole asi vaska.
Hobused mul hingand kodu
Lõikvad nii kas soppa, udu,
Kui sa meie Juula võtad
Meresõidu maha jätad,
Siis ühe asja tahan ma
Sulle kindlast meelest lubada.
Vaat mul on koplis palmi, paju
Keske õuet arstikaju.
See on üks allik rinkamaa
Kust iial vesi otsa'p saa,
See õndsam veel kui Siiloa tiik
Ja seda märga tahtvad kõik.
Alati siis rahva röga
Majad kõik see märja taga.
Vaat, kui kange pala põud
Ja pakatavad riistad, nõud,
Siis lõpeb vesi Seeri pajust
Ei iial minu arsti kajust
Kajuauk mul kolme kanti
Kes sealt joob, ei karda tonti.
Siis sul pole teha tööd
Puhka kodu päevad-üöd.
Siin sul puugad piimapusad
Tulu toovad tuulispasad.
Kus loomad haigeks võlutud
Seal saab siad arstiks palutud.
Sa teed neid terveks tublist käest
Saad kõrget maksu selle eest.
Kui ummuski jäeb mõnel sitt
Võid teha kustund sütevett.
Kui arid maaljaid, lagujaid,
Siis leika turblaid, piira maad.
Sa püiad kinni painajaid
Mis veiste seljast kätte saad.
Sa piirad kõik külmkinga rajad
Mis on rahva eksitajad.
Sa puugad üles puua võid
Ja nõnda nahku linnas müid.
Kui mind surmavoodis tänad
Siis sull' õppen roosisõnad
Võtad ära paise valu,
Igal' haigel' kingid elu."
Siis mina kostsin kõik on vähe
Õptus mull' ei hakka pähe,
Parem jäegu kaubad katki
Mina viskan selga vatti.
Mis ma siin nüüd enam vahi
Kannu rabel rennil tühi,
Salgu õlut otsa saanud
Kosjakaubad katki jäenud.
Lähen alla Riu soose
Puhkan parem seal see ööse
Kui Kaavi küla kuulda said
Kõik naerdes käsi kokku lõid,
Et lakakoer on kosjas käind
Ja joodik Juula juure läind.
***
Selle järgi nagu sobiks profiili küll. Küsimus on muidugi selles, et kas Hindrik laulis juba olemasolevat laulu ja teda arvati olema teinud laulu ise. Või siis tegigi ise ja käiski ise. Ega seda vist nüüd niiväga kindlaks ei annagi teha. Sest laul on ju üsna stereotüüpne - kindle tegevusliin; kosjad, ümmargune jutt, lubadused jne.. ning pooleldi pilkelaul võis vabalt olla "jutt mida kõik teadsid niikuinii".
Minategelase kiire analüüs - Kui on Hindriku laul, siis tema naine oli Ann, mitte Juula. Ja isa Peerer. (Lõpetuses on muidugi: "Parem jäegu kaubad katki, Mina viskan selga vatti.")
Raske talgutöö asemel purjus peaga naljapärast kihlusi pidama sõita ning kere heast-paremast talgusöögist täis parkida on muidugi tore nali küll ja võiks vabalt anda teemat kenaks naljalauluks. Kas sellega aga pärast hoobelda oma lauluga on niiväga tore? - no mine seda saare huumorit tea, ehk ongi!
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
:: Vasta sellele sõnumile :: Vasta privaatselt ::
Postita
