Üks vägiline laul on venna sõjalugu,InBoili eestvõtmisel sai laulva revulotsiooni ajal teist ikka kaitseliiduliseltki laulda. Mulle meeldib väega just see lõuna-eestiline variant, mis algab umbes nii
: Kes see tõi sõasõnumi kaske kandke
kesse tõi sõasõnumi kaske.

Tollest laulust on variante hirmpalju. Kunagi (1991?)tegi mu hea kursaveli Urmas Kalla mingi kompunnitud versiooni.

Kas mitte Madis Arukask ei teinud oma magistritööd mitte samast laulust-- ei tea täpselt, pole ise lugenud.

Üks tsitaat ikka:

Kuigi sõja sõlest tõusmine võib tähendada ka sõle abil ennustamist, on selles laulus rõhutatud just kusagil käimist. Madis Arukask on avaldanud oma Venna sõjalugu käsitlevas magistritöös arvamust, et laulus esinevad sedalaadi kohad võivad osutada teispoolsele sfäärile või sinna viivatele paikadele (vt Arukask 1998: 46-47). Sõda aga ei pruugi mõnedes setu lauludes tähendada mitte niivõrd sündmust, kuivõrd mingit mütoloogilist substantsi, stiihilist jõudu (Arukask 1998: 40-43).

Arvata võib, et siinkohal võiksime ka mingite variantidega lagedale tulla

Google abiga leidsin:

Oorti liig lühike lugu

Kes sii tõi sõjasõnumid,
kes sii kandis vainu keeled?
Arak tõi sõja sõnumid,
vares kandis vainukeeled.
Kes sii saab sõtta minema:
kas saab isa või saab poega,
või saab kõge noorem poega,
kõge viimem, kõge viksem,
kõige uhkemad hobesed,
kõige saksemad sadulad?
Vend läks aita ehtimaie,
õde järel õpetama:
"Pane sina selga surmasärki,
valged koolikindad kätte!
Kui sa saad sõtta minema,
ära sina sõida ette sõja,
ega tantsi taha sõja,
keeruta keset sõdaje!
Esimesed heidetakse,
tagumised tapetakse,
keskmised kodu tulevad.
Kui sa saad koju tulema,
ära joo soovetta -
soo on täisa surnuida;
Ära joo rannavetta -
rand on täisa raipeeida.
Joo sa kallist kajo vettä."
"Vennakene, hella vella,
akka mulle rääkimaie,
kuidas sääl sõjas oltanekse,
sõjaleiba söödanekse,
vainukakku kastetakse?
Kas on sõjas naine armas,
naine armas, kaas või kallis?"
"Pese mo pia veresta,
loputa saapad savista,
siis mina akkan rääkimaie,
kudas sääl sõjas oltanesse,
sõjaleiba süüdanesse,
vainukakku kastetasse.
Äi ole sõjas naine armas,
naine armas, kaas või kallis.
Sõjas armas haljas mõeka,
kallis kangepea hobune,
kes päästab mehe sõjasta,
venelase vildi alta."

Originaal: "Venna sõjalugu"
Laulnud Kadri Asu Kolga-Jaani kihelkonnas 1937.a.

_________________________________________
[www.folklore.ee]

Siin on ka mõnda....

Elage rahus...

kammisin Arukase doktoritöö lisad ehk näitetekstid läbi. leidsin "Venna sõjalugusid" mitu, põhiliselt setu omad. neid on seal mõni veel, aga ei taht silmi kohe kirjuks ajada.

LISA 65
Neli neitsit. Venna sõalugu.
SL 531. H I 10, 225 (2) < Ulaskova k. – J. Sandra < Ulaskova Nasta (1896)


Tulli üles hommongulta,
varra inne valgõ’õta,
lätsi mõtsa minemä,
hommongulta hulgima.
Miä näi minnehnänni,
kua kodo tullõhnanni?
Näi ma suurõ tsõõri söödü.
Mis sääl söödü keskelä?
Meri söödü keskelä(h).
Mis sääl mere veere pääl?
Tamm mere veere pääl.
Kes sääl istvaq tammõ all?
Om sääl nelli neitsikeistä,
kolm kulla noorikõt.
Mis nääq sääl tegeväq,
määnest asja ajavaq?
Esi nääq ikiq, esi lõigiq,
esi lõigiq linatsit,
esi kakiq kalõvit.
Kiä johtu küsüvät,
kua kavvõst kaevat?
Johtu ma kavvõst kaevat.
Küündü ma mano küsümä:
“Kelles ti lõigut, kedä ikõt,
kelle lõigut linatsit,
kelle kakut kalõvit?”
Neitsiq mõistsõq, vasta kostsõq:
“Meil viiäs vell´o Vinnemaalõ,
imekana kavvõtahe
sõaleibä sõkkumahe,
vaan´ukakku kastõmahe.
Kiä_ks sõkk sõaleibä,
kiä kast vaan´ukakku,
tuul olguq kulladsõq kannusõq,
hõbõhõtsõq mõõgaotsaq!
Tuud mi ikõ, imelatsõq,
tuud mi, kullaq, kaibõlõgi.”
Läts iks vell´o veerümähe,
naas´ kotost kallumahe,
sõa teedä sõkkumahe,
vaan´u teedä vaalumahe.
Kiä jäi kodo kallimb,
kua maalõ magusamb?
Naane jäi kodo kallimb,
kaasa maalõ magusamb.
Esi_ks kai kodo poolõ,
silmi heit´ hellä poolõ.
Sõasulasõq küsütelliq,
vaan´uherräq vaidõligi:
“Mis sa_ks kaet kodo poolõ,
silmi heidät hellä poolõ?”
Vell´o sis ikula kõnõlõs,
silmäveelä seletelles:
“Jäi mul kodo naane kallimb,
kaasa maalõ magusamb,
selle ma kae kodo poolõ,
silmi heidä hellä poolõ!”
Sõasulasõq selediq,
vaan´uherräq vasta kostsõq:
“Unõhtaq kodo, unõhtaq kaasa,
unõhtaq kaasa kallimb,
unõhtaq mari magusamb!
Olgu sul armas suuri mõõka,
olgu kallis kaalarauda!”



LISA 52
”Venna sõjalugu”
SL 218. H, Setu 1884, 202 (6) < Hiljakõstõ k. – Jak. Hurt < üks noor neiu (1884).


Kel iks kõrda sõtta minnäq,
kual kõrda kodo jäiäq?
Velel kõrda kodo jäiäq.
Kiä tõi_ks kirä paja pääle,
lask´ iks kirä lavva pääle?
Tsirgu tõi_ks kirä paja pääle,
lask´ iks kirä lavva pääle.
Neio_ks läts aita ehtimähe,
päälikohe_ks päätimähe.
Vel´o_ks lävele lähesi,
ärä_ks tä küündü küsümähe:
“Kas om iks sul süänd sisse lüvväq,
kas om julgu vere juvvaq?”
Sõsar lausi meelestäni:
“Olõ-i mul süänd sisse lüvväq,
olõ-i julgu vere juvvaq!”
Velekeistä noorõkõista -
vel´o_ks läts esi eht´mä,
päälikohe päätimähe.
Ime täl kudi kuldakangast,
sõkas´ tä_ks sõnanitsit,
esi kudi, esi iki.
Ese_ks sugõ suurta ruuna,
vel´o_ks voolõ vehmerida,
sõsar kudi kirjukindit.
Nakas´ iks vel´o veerümä,
imekana kaldumma.
Kõik iks naaq saiq saatma:
istõ_ks ime perä pääle,
vel´o veere pääle,
sõsar läts iks sõrmi nõalõ.
Säält iks naaq küündüq küsümä:
“Velekene noorõkõnõ,
kuna_ks sinno kodo ooda,
kodo_ks ooda, tarrõ taha?”
“Sys ti_ks minno kodo uutkõq,
kui_ks varõs valgõs lätt,
kaarna luigakarvalitsõs;
kui_ks ti kivist niidseq kisot,
paiust villa püädeq!
Tulõ_ks oja ussõ ala,
läteh kui_ks tulõ läve ala,
sys ti_ks inämb kodo uutku-i,
kodo uutku-i, tarrõ tahtku-i -
sys iks mul hinge hukatas,
vaga veri vaivatas,
sys iks liha lipsa lõigutas,
veri_ks toobõ mõõdõtas;
sys ma inäp saa-i umma kodo,
umma saa-i majja, mar´akõnõ!”
Ime_ks lausi meelestäni:
“Kui nakat sa kodo tulõma,
sys nakka_ks sa sarvõ ajama,
puhuq sa sõa sõrmulist -
sys tiiä mi sinno kodo uutaq!”
Nakas´ iks kodo tulõma,
vell´o kodo veerümä,
sys naas´ tä_ks sarvõ ajama.
Puhe_ks tä luu kodo poolõ,
tõsõ luu sõa poolõ.
Tull´ tä_ks tsõõrilõ morolõ,
vahatsõllõ va(a)nijallõ,
ai_ks tä paadi paja ala.
Kiä_ks tull´ ussõ tundõma,
sai_ks tarrõ saatõmahe?
Ime_ks tull´ ussõ tundõma,
maama_ks sai täl tarrõ saatma.
Ega täl iks tunnõ-s uma ime,
uma_ks kandja kavatsõllõ-s!
Ese_ks tull´ jäl ussõ tundõmahe -
ega es ese poiga tunnõ-s,
umma_ks kanna kavatsõllõ-s!
Vell´o _ks tull´ ussõ tundõma,
sai_ks tarrõ saatõmahe -
ega tä_ks tunnõ-s umma veljä,
imekanna_ks es kavatsõllõ-s!
Sõsar tull´ iks täl ussõ tundõma -
sõsar iks tundsõ uma vell´o,
ime_ks-kana kavatsõlli:
sõsar tund´ iks sõrmkindist.
Jalaq täl iks olliq jäänüq jalussihe,
sõrmõq suitsi sulanuq.
Vei_ks tä tarrõ uma vele,
kanni tarrõ imekana,
sõrmõq iks tä suitsist sulatõlli,
pästi_ks tä jalaq jalussist.



LISA 53
“Venna sõjaloo” põhjaeestiline näide Kuusalust
VK III 776. H II 40, 767/70 (47) < Simititsa – T. Uustalu (1893).


Tuodikse sojasanumi,
sojaarmu annetanne.
Kesse meist sodaje menne?
Kas menne isä, vai menne emä,
vai menne ode koguni?
Ue kääd on kärmejämäd
sojas leibä sotkumaie,
vaenukakku vaalimaie.
Vai menne nuorem vennikäne?
Vend läks soideldes sodaje,
kättä vääneldes vägeje.
Ode oppes vendadasa:
“Kui lähed, kui lähed, vennikäne,
kui lähed soda soitelema,
kui lähed väge vähgelemä,
ärä ole iellä ielimäne
ega jääne järgimäseks -
kieri keskellä sojassa,
ligi lipukandijada!”
Ega olnud ielimäne
ega jäänüd järgimäseks -
kieris keskellä sojassa,
ligi lipukandijada.
Vend tuli soideldes sojasta,
kättä vääneldes väestä,
soit sie isa ukse ette.
“Tule, isa, tunne poiga,
tule, emä, tunne poiga
kübärästä, kinnastesta,
sadulasta, saabastesta!”
Isa tuli, ei tunnud poiga.
Poig küsis isald juuaksesa -
isa toi pojale vettä juua.
Vend soit venna ukse ette.
“Tule, venda, tunne venda
kübärästä, kinnastesta,
sadulasta, saabastesta!”
Venda tuli, ei tunnud venda.
Vend küsis vennald juuaksesa -
vend toi vennale vettä juua.
Vend soit ue ukse ette.
“Tule, ode, tunne venda
kübärästä, kinnastesta,
sadulasta, saabastesta!”
Ode tuli ja tundis venda
oma kuotud kuubedesta,
oma säätüd särkidestä,
oma kirja kinnastesta.
Vend küsis ueld juuaksesa -
ode toi vennale oluta.
Ode küttis vennale suoja sauna,
vend läks sauna vihtlemaie,
ode istus künnikselle,
küsiteli vennaldani:
“Kas on, kas on, vennikäne,
kas on suassa naine armas,
naine armas, kaasa kallis?”
Venda kohe kostis vasta:
“Ei ole suassa naine armas,
naine armas, kaasa kallis -
suas on armas haljas mieka,
kaunis kahgepää-hobune -
sie mihed sojasta päästäb,
mihepojad Pohlamaalda.”




LISA 54
Ingeri sõjaloo näide koos iseloomuliku lõpuga
SKVR III2 1389. Soikkola, Väärnoja. III 258. – V. Porkka < Kati-akka.


Lensi lintu alta linnan,
Tuli kokko Tuuterista,
Lankeis Lapista lintu,
Lensi Luojoin portin päälle,
Toi tuolta valesanomat,
Valeviessit vieretteli:
Tyttären sottaa männä,
Poikuen kottii jäähä.
Pere mielille hyville,
Syämmille kerkeille,
Emo(i) miel[ille] pahoille,
Syäm[ille] raskaille.
Lensi lintu a[lta] l[innan],
Tuli k[okko] T[uuterista],
Lank[eis] L[apista] l[intu],
Lensi L[uojoin] p[ortin] p[äälle],
Toi tuolta toet sanomat,
Toet viessit vieretteli:
Velvyen sot[taa] m[ännä],
Siaren kot[tii] j[äähä].
Kattila kokassa musta,
Pata musta permannolla,
Vello(i) muuttui mustemmaksi.
Pere miel[ille] pah[oille],
Syäm[mille] rask[aille],
Emo miel[ille] hyv[ille],
Syäm[mille] kerk[eille].
Vietii vello ampumaa.
Vello oli uhkea soassa,
Aivon tarkka tappelossa.
Hirnahti hepo kujalla,
Emo(i) juoksi katsomaa,
Mitä kuuluu sottaa.
Hepo vaste vastaeli:
“Poika on uhkea soassa,
Aivon tarkka tappelossa,
Suuni suitsilla revitti,
Pääni pyssyssä piteli,
Kylet kaivoi kynnyksillä.”
Nii emo(i) kysyttellöö:
“Mitä kuuluu sottaa?”
Oro(i) vaite vastaeli:
“Oi emo(i), vanha emo(i),
Vanha akka vaalijain,
Sitä kuuluu sottaa:
Ohan siellä niinkui täällä,
Siell on suuressa soassa,
Pyssyn pylke, miekan helke,
Kultakannuksen kummiina,
Rautarenkaan remmiinä.
Oi emo(i), v[anha] e[mo(i)],
Vanha a[kka] v[aalijain],
Sitä k[uuluu] s[ottaa]:
Siell on verta vyöhö asse,
Talmaa jalan tasalla,
Rattaat vieriit veressä,
Rummut ulvoot uutikessa,
Siell’ ei toine toista tunne,
Ei tunne emo errää,
Vaimo ei vatsaan väkkee.



LISA 60
”Venna sõjalugu. Lunastatav vend”
SL 552. EKS 8° 4, 387 (9) < Räpinä khk., Linte k. – J. Jagomann < Villem Simulmann (1877).

Meid olli viisi velitsida,
kuvvõs olli karjapoiss.
Velekeseq noorõkõsõq,
kelles kõrda sõtta minnä,
sõtta minnä, sõtta jäiä -
vanõmbal vai noorõmbal?
Vanõmb pall´o vaiva nännü,
noorõmb veli nõrgakõnõ,
keskemäne kiigalööjä,
perämäne pillilööjä -
tol iks kõrda sõtta minnä,
sõtta minnä, sõtta jäiä
sõatiidä sõkkumaje.
Velekene noorõkõnõ,
lätsi ma sõtta sõdima,
väe pääle vääremähe.
Ese mul opas´ kotost minneh:
“Poiga noori, armõ[h]õni,
kui sa_ks üle Kuiva läät,
ärä sa Kuival vettä joogoq -
Kuiv iks täüs koolja luid!
Poiga noori, armõ[h]õni,
kui sa üle mere läät,
ärä_ks mereh vettä joogoq -
meri om täüs meeste verdä!
Poiga noori, armõ[h]õni,
kui sa_ks läbi Narva läät,
ärä sa Narval vettä joogoq -
Narv om täüs naistõ päidä!”
Velekene noorõkõnõ,
lätsi ma tükü Türgimaada,
poolõ versta Poolamaada,
sada versta Saksamaada,
saie ma suurõ mere pääle.
Keset merdä meelüskelli,
keset kurku kullõskõlli:
“Oodaq mul, laiva, saisaq, laiva,
kuulõq, kulla veneläne!
Veneläne_ks, peäq veneh,
poolakõnõ, peäq purjo,
saadaq mul iks laiva saisõmahe,
las mul veneh veere pääle -
las ma kae kodo poolõ!”
Velekene noorõkõnõ,
kedä näie kotoh kõndivat,
liiva pääl näi liikuvat?
Esä näi kotoh kõndivat,
liivakol liikuvat.
“Esäkene helläkene,
lunastaq mo sõast väljä!”
“Poiga noori, armõ[h]õni,
minkas ma so lunasta?”
“Esäkene helläkene,
sul om kotoh kolmi ruuna -
üts küll annaq mo eest väljä,
tõõnõ annaq tõlkijallõ,
kolmas mo eest kostijallõ!”
“Kuulõq, kulla veneläne!
Veneläne_ks, peäq veneh,
poolakõnõ, peäq purjo,
saadaq mul laiva saisõmahe,
las mul veneh veere pääle -
las mul iks kaiaq kodo poolõ!”
Kes sääl kotoh kõndinõs,
liiva pääl liikunõs?
Vel´o näi kotoh kõndivat,
liiva pääl liikuvat
“Velekene helläkene,
lunastaq mo sõast väljä!”
“Mingas ma so lunasta?”
“Sul om kotoh kolmi ruuna -
annaq üts küll mo eest väljä,
tõõnõ annaq tõlkijallõ,
kolmas mo eest kostijallõ,
sis küll saa ma sõast väljä!
Sis lää ma kodo kostilõ
ja tervitämä umatsit.”
Velekene noorõkõnõ,
istsi(n) üte hiiro sälgä,
(pisti(n) päädä pakõlista,
handa hani pudsajista,)
pisti(n) ma piuta minemä
vasta tuisku, vasta sato.
Aie ma hiiro esä lävele -
et sa_ks hirnuq, hiirokõnõ!
Hiiro hirnaht´ ütsi kõrda,
tulli ese tun[n]istama.
“Ei või tuta, ei tun[n]istaq:
sõa miis, sõa hobõnõ,
sõariistaq riidõ’õh -
sii om Riia raadipoiss,
keä kand kuningallõ kirjä!”
Velekene noorõkõnõ,
aie ma hiiro imä lävele.
Hiiro hirnaht´ tõista kõrda:
“Tulõq sa, ime, tunnõq poiga!”
Tulli imä tun[n]istama:
“Ei või tuta, ei tun[n]istaq:
sõa miis, sõa hobõnõ,
sõariistaq riidõ’õh -
sii om iks Riia raadipoiss,
keä kand kuningallõ kirjä!”
Velekene noorõkõnõ,
aie ma hiiro vel´o lävele.
Hiiro hirnaht´ kolmat kõrda:
“Tulõq, vel´o, tun[n]istama!”
Tulli_ks vel´o tun[n]istama:
“Ei või tuta, ei tun[n]istaq:
sõa miis, sõa hobõnõ,
sõariistaq riidõ’õh -
sii iks Riia raadipoiss,
keä kand kuningallõ kirjä!”
Velekene noorõkõnõ,
sõsar mul kaie kavvõsta,
sõsar vahtsõ var´o alt.
Sõsar iks tuusõ uma vel´o,
uma vel´o, hää vel´o
umõst iks kirivist kindist,
pöörüspää-kaputist,
umast udsuhammõst.
“Velekene noorõkõnõ,
oppõq mullõ sõaohto,
kaibaq mullõ sõakahjo!”
“Sõsarakõnõ armakõnõ,
mõsõq mu mõõka verestä,
püssürauda rostõ’õst,
saapaq sõasavist,
sis ma oppõ sõaohto,
sis ma kaiba sõakahjo!
Sõsarõni armõ[h]õni,
kuis ma oppõ sõaohto,
kuis ma kaiba sõakahjo?
Olõq mul sõah naane armas,
naane armas, kaasa kallis -
sõah iks armas haljas mõõk,
kallis kangõpää hobõnõ!
Sõsarõni armõ[h]õni,
inämb om iks sõah mehe päid
kui suurõh suuh mättidä,
inämb iks sõah meeste verd
kui suurõh ojah vettä,
inämb iks sõah mehe luid
kui mere veereh liiva,
inämb sõa[h] seereluid
kui mere veereh pilliroogo.”

[haldjas.folklore.ee]

H II 16, 637/9 (3) < Keila khk. - Hans Melles (1889 )
Mis seal meie õue alla?
Meri seal meie õue alla.
Mis seal mere keske'ella?
Järv seal mere keske'ella.
Mis seal järve keske'ella?
Kaev seal järve keske'ella.
Mis seal kaevu keske'ella?
Post seal kaevu keske'ella.
Mis seal posti otsas on?
Sõel seal posti otsas on.
Mis seal sõela põhja peal?
Kägi seal sõela põhja peal.
Mis see kägi meile kukub?
Kägi toob sõeasõnumid.
Kis meist oome sõtta lähäb,
Kas lääb eite, või lääb taati,
Kas lääb kõige noorem venda,
Või lääb kõige vanem venda?
Ei lää eite, ei lää taati,
Ei lää kõige noorem venda,
pag. 638
Vaid lääb kõige vanem venda.
Õde akkas venda õpetama:
Ära sina sõida sõea eesa,
Ära sina sõida sõea taga,
Sõida sõea keske'ella:
Esimesed eidetakse,
Tagumised tapetakse,
Keskmesed koeo tulevad...
(Vend tuleb koeo):
Tere eite, kas tunned poega?
Jumaleme, ei tunne poega.
Tere taati, kas tunned poega?
Jumaleme, ei tunne poega.
Tere õde, kas tunned venda?
Jumaleme, jah tunnen venda.
Õde akkas vennalta küsima:
Kas sina sõitsid sõea eesa,
Kas sina sõitsid sõea taga?
Või sõitsid sõea keske'ella?
(Vennd vastas):
Ei mina sõitnud sõea eesa,
pag. 639
Ega mina sõitnud sõea taga,
Sõitsin sõea keske'el
Esimesed eideti,
Tagumised tapeti,
Keskmised koeo tulivad.-
Õde jälle küsima:
Kas on sõeas naene armas,
Naene armas, kaasa kallis?
Ei ole sõeas naene armas,
Naene armas, kaasa kallis.
Sõeas on armas aljas mõeka,
Kallis kangepea obune,
Kes peastab mehe surmasta.
Sõeas on nõnda meeste luida,
Nagu aeas roeka'aida
Sõeas on nõnda meeste päida,
Nagu soosa mätta'aida.
Sõeas on nõnna meeste verda,
Nagu soos veekesta! -

[www.folklore.ee]

1677. VENNA SÕJALUGU.

1.
3516

Hulkusin, uba, külassa,
käisin ma, käbi, talossa
humaluja ostamassa,
villuja vahestamassa.
Sinne solgeni unostin,
kassa paulani kaotin.
Soda sündüs solestani,
katku kassa paulastani,
vaenu vasetükkista.
Toodi need sodasonumed.
Ken meistä sodaje lähtö?
Kas läheb isä vai läheb poiga
vai läheb minia meesi?
Ei mänd isä, ei mänd poiga,
ei männüd minia meesi.
Oli mul nooremb veljekaine:
kaige nooremb, kaige norgemb,
kaige kangemb ja kavalamb.
Ehitelin veljekesta
kübärie, kinda'aie,
sadulie, saapa'aie.
Eite toi aidast halli kuvve,
isä toi kenä kübära,
väi toi tasase täkko,
lauku täkko latterista.
Siis ma obetan omada,
noun noorta veljekesta:
"Minu hella veljekaine,
kui sina sodaje soidad,
ära siis edeje mene
eigä siis tahaje jääne,
keera keskida vägeje,
ligi lippukandijada,
ligi trummali toeta!"
Ninda tegi veljekaine:
ei ka edeje soitand
eigä siis tahaje jäänud,
keeras keskeda vägeja,
ligi lippukandajada,
ligi trummali tuetas.
Siis tuli sojast kodoje.
Soiti isä ovve pääle:
"Tule, isä, tunne poiga!"
Tuli isä, ei voind tunde:
vene mees, vene hobone,
vene saarine sadula,
vene looka künnäpuine,
vene saapad jalassa,
vene sukkad saapa'assa,
vene kindad käessa,
vene kindo kinda'assa.
Soiti emä ovve pääle:
"Tule, emä, tunne poiga!"
Tuli emä, ei voind tunde:
vene mees, vene hobone,
vene saarine sadula,
vene looka künnäpuine,
vene saapad jalassa,
vene sukkad saapa'assa,
vene kindad käessa,
vene kindo kinda'assa.
Soidi veljä ovve pääle:
"Tule, veli, tunne veljä!"
Tuli veli, ei voind tunde:
vene mees, vene hobone,
vene saarine sadula,
vene looka künnäpuine,
vene saapad jalassa,
vene sukkad saapa'assa,
vene kindad käessa,
vene kindo kinda'assa.
Soidi oe ovve pääle.
Tuli ode, tunsi veljä
kübärista, kinnastesta,
sadulista, saabastesta.
Ode palus palvetella:
"Minu hella veljekeine,
pilupaida peenikaine;
raamisärki raasukaine,
tule ratsulda mahaje,
tule maha, käi tubaje!
Ma veen lauku latterie,
tallie tasase täkko,
heinad ette, kaurad ette."
Tuli tuppa veljekaine:
löi kübära lauva pääle,
veripolle permandule,
ise pääle itkemaie.
Mina küsitelin veljäkesta:
"Kas oli sojas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?"
Veli moisti, kosti vasta:
"Ei old sojas naine armas,
naine armas, kaasa kallis.
Sojas oli armas haljas meeka,
kallis kangepää hobone,
ke toob mehe sojasta,
taluteleb tappelusta,
veeretab vere vahelta.
Küll on kodo naine armas,
naine armas, kaasa kallis!"

Vaivara. H III 1, 18/22 (1). 1888.


2.
3517

Lendas linnast linnukene,
turu peälta tuvikene.
Sie tõi sõasõnumida.
Kie meiste sõdaje mennes?
Kas lähab isa või lähab poiga
või lähab noorem veljekene?
Lähab mies, lähab hobune,
rahakott lähab kolmandasta,
leivakott lähab neljandasta.
Veli vihteles lavala.
Mina lava turbalanna
noomin noorta veljekesta:
"Kui sina sõdaje lähad -
ära käi sõa iessa,
ära käi sõa järele!
Tungi ligi trummalide,
ligi lipukandajida!
Esimesed heidetasse,
tagumised tapetasse,
keskmised koju tulevad."
Minu veike veljekene,
kui sai aasta õlle'esta,
paari päivä pääle aastat -
tuli isal võõra'aide.
"Tule, isa, tunne poiga!"
Isa tuli tundemaie,
isa tuli, ei võind tunda:
sõamies, sõahobune,
sõapiitsuke piussa,
sõasaapa'ad jalassa,
sõakinda'ad käessa,
sõakirjad kinnastessa.
Minu veike veljekene
ümber hüpitas hobuse,
taas täkku talluteli,
läks ta sõitades sõdaje,
värvides Vene vägeje.
Kui sai aasta õllestani,
paari päiva pääle aastat -
tuli emai võõra'aie:
"Tule, ema, tunne poiga!"
Ema tuli tundemaie,
ema tuli, ei võind tunda:
sõamies, sõahobune,
sõapiitsuke piussa,
sõasaapa'ad jalassa,
sõakinda'ad käessa,
sõakirjad kinnastessa.
Minu veike veljekene
ümber hüpitas hobuse,
taas täkku talluteli,
läks ta sõitades sõdaje,
värvides Vene vägeje.
Kui sai aasta õllestani,
paari päiva pääle aastat -
tuli õel võõra'aide:
"Tule, õde, tunne venda!"
Õde tuli tundemaie.
Õde tundis veljekesta:
oma mies, oma hobune,
oma kinda'ad käessa,
oma kirjad kinnastessa.
"Tule tuppa, veljekene,
räägi mulle sõajuttu!
Kas on sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis?"
Veli muistas, kõhe kõstas:
"Oi minu õde madala,
sõsar sõrmesuurukene!
Ei õle sõas naine armas,
naine armas, kaasa kallis.
Sõas on armas hal'las mõõka,
kallis kangepea hobune,
kes päästab mehe sõasta.
Nõnda sõas mieste päida
kui on soos mätta'aida;
nõnda sõas sõrmeluida,
kui on soossa pilliroogu;
nõnda sõas sääreluida,
kui on aias teiba'aida;
nõnda sõas küljeluida,
kui on aias roika'aida.
Jõgi jookseb mieste verda
kaks jõge hooste verda."

Iisaku. H II 1, 571/3 (748). 1888.


3.
3518

Kis sis tõi sõasõnumid?
Kubjas tõi sõasõnumid,
pappi talus raamatumi.
Vend mul mõisteti sõjase.
Alles ta kiigub kätkiasa,
nõtkub nõdrusa viosa;
hobu on alles varsusila,
missest suab sõjahobone;
vahterpuu küla vahele,
missest suanes sõjaluoka;
raud on alles kaevandisa,
missest suanes sõjamõeka.
Sai siis suanud uastapäevad,
siis läks vend sõjase.
Õde läks venda õppemaja:
"Vennikene nuorukene!
Ää sõitig ies sõjasa -
esimesed heidetakse;
ää sõitig taga sõjasa -
tagumised tapetakse;
sõida aga sõja keske'ela -
keskmised koju tulevad!"
Hirnus halli esimest korda,
karjatas kalevi lauki,
haukus vana halli koera.
Kis, läks õue uatamaja?
Isa läks õue uatamaja.
Isa's tunne venda nuorta,
ei tunne venna huosta.
Isa tulli ju tubaje:
"Ei see põle minu poega!
See'p o Riia linna poega.
Vene mies, vene hobune,
vene risti rinna iesa,
vene piika tal piusa,
haljas mõek tal alla hõlma!"
Hirnus halli teista korda,
karjatas kalevi lauki,
haukus vana halli koera.
Kis läks õue uatamaja?
Ema läks öue uatamaja.
Ema ei tunnud poega nuorta
ei tunnud poja huosta:
"Vene mies, vene hobune,
vene risti rinna iesa,
vene piika tal piusa,
mõeka haljas alla hõlma!"
Hirnus halli kolmat korda,
karjatas kalevi lauki,
haukus vana halli koera.
Kis läks õue uatamaja?
Õde läks õue uatamaja.
Õde see tundis venna nuore,
ta tundis venna hobuse:
oma mies, oma hobune,
omad aga kindad tal käesa,
omad aga kirjad kindaesa,
oma lakki tal piasa,
omad laigud laki pial.
Omal odrel hoitud hobu,
omal kaerul kasvatetud,
oma sõnniku soendud,
oma lateril maganud.
Õde viis venna tubaje,
õde siis vennalt küsisse:
"Vennikene, nuorukene!
Kas o sõjas naene armas,
naene armas, kuasa kallis?"
"Sõjas uo armas haljas mõeka,
kallis kangepea hobune.
See peastab mehe sõjasta,
sõjamõekade seasta,
vaenuraudade vahelta!"

Muhu. H II 6, 353/6 (25). 1890.


4.
3519

Kägi kukkus kuusikus,
nõtkus meie nõmmikus.
Mina käelta küsima:
"Mis nüid kukud, käeke?"
Kägi tarka mule kostis:
"Mis mina kukun, neiukene!
Ma toon sõeasõnumid."
Kes teilt lähäb sõeasse?
Kas lähäb eite või lähäb atti?
Kas lähäb kõige noorem venda
või lähäb kõige vanem venda?
Kas lähäb kõige noorem õde
või lähäb kõige vanem õde?
Või lähäb see, mis kätkis kiigub,
õõtsub hõbepaeludessa,
nõtkub nõdrale viole?
Sai siis hoome homingulle.
Õde läks venda hüidemaie:
"Tõuse üles, vennakene!
Ema nutab sul tuassa
sõeasärki õmmeldessa."
Vend ei kuulnud, vend ei tõusnud -
kurvastus ei annud kuulda,
hal meel ei annud tõusta.
Õde läks hüidma teista korda:
"Tõuse üles, vennakene!
Isa nutab sul tuassa
sõeavaljud valmistades."
Vend ei kuulnud, vend ei tõusnud -
kurvastus ei annud kuulda,
hale meel ei annud tõusta.
Õde läks hüidma kolmat korda:
"Tõuse üles, vennakene!
Venda nutab sul tuassa
sõeasaapu õmmeldessa."
Vend ei kuulnud, vend ei tõusnud -
kurvastus ei annud kuulda,
hale meel ei annud tõusta.
Õde läks hüidma neljat korda:
"Tõuse üles, vennakene!
Õde nutab sul tuassa
sõeakindu kududessa."
Vend siis kuulis, vend siis tõusis -
kurvastus siis andis kuulda,
hale meel siis andis tõusta.
Vend hakkas sõtta ehtimaie,
reisiriidi säädimaie.
Õde venda õpetama:
"Vennakene, hellakene!
Ära nüid sõida sõea ees,
ära nüid sõida sõea taga,
sõida sõea keske'ella!
Esimesi heidetasse,
tagumesi tapetasse,
kesmesi koeu oodetasse!"
Sai siis aasta paari pärast -
õde hakkas venda ootamaie:
vend tuleb koeu sõeateelta!
Tuli siis koeu vennakene.
Sai ta oma heinamaale -
ati hobu hirnatele.
Att läks õue vaatama.
Att ei tunnud poega noori:
sõeamees, sõeahobune,
sõeapüssi tal piussa,
sõeamõõka hõlma alla.
Sai ta oma põllale -
eide hobu hirnatas.
Eit läks õue vaatama.
Eit ei tunnud poega noori:
sõeamees, sõeahobune,
sõeapüssi tal piussa,
sõeamõõka hõlma alla.
Sai ta oma vainu peale -
venna täkku hirnatelle.
Vend läks õue vaatama.
Vend ei tunnud venda noorta,
sõeamees, sõeahobune,
sõeapussi tal piussa,
sõeamõõka hõlma alla.
Sai ta oma õue peale -
õe hobu hirnatelle.
Õde läks õue vaatamaie.
Õde siis tundis venna noore.
Kust ma tundsin venna noore?
Oma kootud kinnastesta,
oma säetud säärepaeldest.
Kindakirja teind kivi pealt,
paelatoime pae pealt.
Sest mina tundsin venna noore.
Mina vennalta küsima:
"Räägi sõeasõnumida!
Kas o sõeas naene armas,
naene armas, kaasa kallis?
Või o armas hal'las mõõka,
kallis kangepea hobune?"
Vend aga tarka mule kostis:
"Küta see sauna soeassa,
hau see vihta pehme'essa,
pese mu saapad sopasta,
hõeru mu mõõka haljaesse -
siis ma räägi sõeasõnumid!
Ei põle sõeas naene armas,
naene armas, kaasa kallis.
Sõeas o armas hal'las mõõka,
kallis kangepea hobune,
rõõmus rõngaste taluja,
vali valjaste pidaja."

Varbla. H II 17, 684/8 (78). 1890.


5.
3520

Ketsi tõi sõasõnumid
või nu kanni vainukeeli?
Harak tõi sõasõnumid,
vares kanni vainukeeli.
Ketsi pia sõtta mineme?
Esä o vana, emä vana,
veli alle väikene,
sõsar sõrmesuurune.
Ikki velle pia sõtta mineme,
velle vainu vajume.
Veli läits aita ehtimaie,
sõdse manu ikkemaie,
ikkemaie, õppemaie:
"Veli, hella vellekene!
Kui sa sõtta saad mineme
või saad vainu vajume -
ära sa tantsi taga sõa
ega tantsi ehen sõa!
Keerulde kesset sõdada,
ligi lipukandajat.
Ehen o tuli punane,
taga o suitsu sinine;
ehen noolil nopites,
taga noolil tapetes.
Veli, hella vellekene!
Ära sa juua merevetta -
meri o täisi meeste päida;
ära juua Koeva vetta -
Koev o koolu raipe'eid!
Veli, hella vellekene!
Kunas ooda ma koduje?"
"Sõsar, noori linnukene!
Kui oja õluta joose,
mäe mõõlutav mõduda,
allik ajap haaningit -
ooda sõs velle koduje!"
Oja joosiv õluta,
allik ajas haaningita,
oodi sõs velle koduje.
Usse tulli hobu muane,
tarre tulli saabas savine,
aita läits hame verine,
tuli sõs veli koduje.
Kuts ta esä tundamaie,
kuts ta emä tundamaie,
kuts ta velle tundamaie!
Tunne es esä oma poiga
egä emä oma lasta,
tunne es veli tõista velle.
Kuts ta sõdse tundamaie!
Joba sõdse tuusi velle
oma koet kinde'esta,
oma aet hamme'esta,
piludetu pihte'esta.
"Veli, hella vellekene!
Jutuste mul sõajuttu,
kõnele vainukõneta!
Veli, hella vellekene!
Kas o sõan naine armnas,
naine armas kaas või kallis?"
"Sõsar, noori linnukene!
Ole ei sõan naine armas,
naine armas, kaas ei kallis!
Sõan o armas hal'las rauda,
kallis kangepää hobene,
kes päst mehe sõasta,
mehepoja Poolamaalta,
mehe velle Venemaalta.
Sõsar, noori linnukene!
Uha mu hobu muasta,
mõse mu saabas savista,
mõse mu hame veresta!
Küll ma esi mõõga mõse,
mõõga mõse, püssi pühi!
Mõõga pääl o mõnda verda:
saksa verda, sandi verda,
maame'e verda veidikene!"

Karksi. H I 2, 153/5 (14). 1888.


6.
3521

Kes tõi sõasõnumida,
kes kand vaenukeelesida?,
Harak tõi sõasõnumida,
vares vaakus vaenukeeli.
Kes piab sõtta minema?
Veli alles tillukene,
sõtsi sõrmesuurutseke.
Ikka piab veli minema!
Veli läits aita ehtimaie,
ema läits perra õppemaie,
õppemaie, ikkemaie.
"Poega, hella poisikene!
Aja selga sõahame,
pane jalga sõasuka,
aja selga sõasärki,
alla karrane kasukas!
Kui saad sõtta minema -
ära mine eest sõa,
ees om tuli punane;
ära mine taga sõa,
taga om suitsu sinine!
Keeruta keset sõda,
alla haljaste odade,
ligi lipukandajata!
Keskmise kodu tuleva.
Kui saad kodu tulema -
ära tule mere kaudu,
meri om täüs meeste päida;
ära tule Narva kaudu,
Narv om täüs naeste päida;
ära tule Koiva kaudu,
Koev om täüs koolusida!
Tule sa kohe koduje!
Tule oma tehtud teeda,
kust oli esä enne käünü,
enne käünü, jäl'le jättän.
Mis tal jäänu jälge pääle?
Kuld tal jäänu jälge pääle?
Mis tal samusse sadanu?
Hõbe samusse sadanu."
Sai ta esä põllu pääle,
esä nurmenuka pääle-
hobu all tal hirnatelles,
ratsu pääd tal raputelles,
kõrvi pääd tal kõigutelles,
vesihalli veeretelles,
linalakka liigutelles.
Sai ta esä väravale -
hobu hirnat tõista kõrda,
ratsu pääd tal raputelles,
kõrvi pääd tal kõigutelles,
vesihalli veeretelles,
linalakka liigutelles.
Sai ta esä tare lävele -
hobu hirnat kolmat kõrda,
ratsu pääd tal raputelles,
kõrvi pääd tal kõigutelles,
vesihalli veeretelles,
linalakka liigutelles.
Pistis mõõga katusasse,
pistis püssi rästaesse.
"Tule väl'lä, mu esäke,
tule väl'lä, tunne poega!"
Esä, tuli väl'lä, es tunne poiga.
"Tule väl'lä, vellekene,
tule väl'lä, tunne velle!"
Veli tuli väl'lä, es tunne velle.
"Tule väl'lä, sõtsikene,
tule väl'lä, tunne velle!"
Tuli sõtsi, tuindis velle.
Kust see sõtsi tundis velle?
Oma antud hammestagi,
oma kirju kinnastesta
oma suurist sukkadesta.
Hame oli sel'lan Abja kirja,
kindad käes käo kirja,
suka jalan Soome kirja.
"Veli, hella vellekene,
aja mulle sõajuttu,
kudas sõan sõidetakse
või sääl Rootsin raiutakse,
Riia alla reisitakse?"
"Sõsar, noori linnukene!
Uha mu hobu porista,
mõse mu saapad savista,
sis ma aja sõajuttu,
kudas sõan sõditasse,
või sääl Rootsin raiutasse,
Riia alla reisitasse.
Sõan ei ole naine armas,
naine armas, kaasa kallis!
Sõan om armas hal'las mõõka,
kallis kangepää hobene,
kes pästab mehe sõasta,
mehepoja Poolamaalta,
mehe velle Venemaalta."

Paistu. H II 25, 970/4 (5). 1888.


7.
3522

Kes no meista sõtta lännü,
kua väärät väe ala?
Ol'l mul ütsi väiko veli,
väiko veli, hahkasärki.
Tuu no meista sõtta lännü,
Venne väkke veerünü.
Valmist ta sõttaminekit,
sõa poole sõitõmist:
isõ valmist vangerida -
esi valmist, esi iki,
valmist pojal sõtta minnä;
veli suge hobõsida -
esi suge, esi iki,
suge vellel sõtta minnä;
ime ummõl hammeida -
esi ummõl, esi iki,
ummõl pojal sõtta minnä;
sõsar sõrmi kindõida -
esi sõrmi, esi iki,
sõrmi vellel sõtta minnä.
Sõsar vellet küsütalli,
küsütalli, nõvvõtalli:
"Vellekene noorõkõnõ,
mino meelimarjakõnõ!
Kunas sõast kodo tulõd,
kunas päsed Pärnäest,
kunas lastas lahengust?"
"Sõsar, helle linnukõnõ!
Ei ma enne kodo tulõ,
ei päse Pärnäest,
ei lasõ lahengust
kui nee oja olut jooskva,
mõtsaveere veret laskva,
hainaladva haanikõt.
Sis ma sõast kodo tulõ,
sis ma päse Pärnäest,
sis ma lasõ lahengust!"
Sai ta sõa peräle,
sai vainu vaie'elle.
Püssü sälgä pööretia,
mõõga sälgä mõõdetia,
piigi peijo pistetia,
saabas jalga saadõtia.
Sõsar läts varra vesile,
inne ako hainamaale.
Nägi ta olut jooskvat,
mõtsaveere veret laskat -
veli no sõast kodo tulli,
kodo lasi lahengust.
"Tulõ, isõ, tunnõ poiga,
arva ärä oma armu!"
Tulli isõ - es no tunnõ!
"Venne mees, venne hobene,
venne vammuski sällänä."
Tulli ime - es no tunnõ,
tulli velle - es tunnista,
tulli sõsar - tuusi velle
kirivista kindõista,
aetusist hammõista,
miä ta kodi kurbal meelel,
aie haigõl süämel.

Sangaste. H II 5, 445/7 (18). 1877.


8.
3523

Nüüd tuudi sõdast sõnumid
ja vaenust vahtsid kärajid!
Kui tulid, tuli tel'lesse,
kõik väli valatellesse:
tuld ju leivad ruuna turjad,
sädemid leid sälu sääred,
kibemid leid kirju küljed.
Kõik õlla tulel sobrad,
vana rauale vaderid.
Uvest tuudi sõdasõnumid,
vaenust vahtsid kärajid.
Kelle kohus sõdaje minna,
kelle kohus koduje jääda?
Sõsarde sõdaje minna,
velide koduje jääda!
Mina kuulin, vasta kostin:
"Oh hullud sõdavanemad,
targad vaenutallitajad,
väepäälikud vägevad!
Mis tiineb sõsar sõdana,
värvoke väe seana?
Kuuleb püssi paukuneva -
mõtleb maha lastaneva;
näeb mõõga läägatama -
mõtleb peada raiutama!"
Kui tuudi sõdast sõnumid,
vaenust vahtsid kärajid.
Kelle kohus sõdaje minna,
kelle kohus koduje jääda?
Velide sõdaje minna,
sõsarde koduje jääda!
Sõsar velje saadab-seadab
kirivilla kindaille,
maksakarva mantelille,
kurekarva kamsunille,
saksa viksi suapaille.
Suab siis uasta ümber käädud,
tuleb halli alla õvve:
sõdamiis, sõdahobune,
sõda suarine sadula,
sõdaluuka lodjapuune,
sõdapiitsa pihlikane,
sõdatekki trepiline,
sõdapatja poogeline.
Halli hirnus alla õvve:
"Tule, sõsar, tunne velje!"
Tuli sõsar - tuusi velje
kirivesta kindavesta,
maksakarva mantelista.
Vei nüüd velje vistelema.
Veli suanun visteleie -
õde õpas õvvestagi:
"Vihu, vihu, veljekene,
suanu, suapaseärekene!"
Ise seisis seena taga,
piinike hame pihuna,
kangaspakun kaenelanna.

Kodavere. H II 4, 629/32 (106). 1887.

Kas on arvamusi, kui siis miks,et kui vana see lugu võiks olla. Minul on andmed, et kusagil 1000-e kanti. Eks ta ole muidugi subjektiivne pakkumine, aga siiski?