Praegu tuntud tekst, läbi Leegajuse, VLÜ, Kultuuriakadeemia jne:
Mu süda mul kerkib ja keeb,
mind otsata rahutuks teeb -
:,: mul okkad ja ohakad ees,
ma olen üks õnnetu mees. :,:
Nii kurtis ja kaebas ta seal
jõe kaldal, kus kalmud vee peal.
:,: Kui vagusi mõttese jäi,
üht pilti vee pinnal ta näi :
üht neiut kui taevalik ilm
tõi ette ta unistav silm.
:,: Kuldkannel tal kõlises käes,
nii istus ta lainete väes. :,:
Ta laulis : "Kõik maapealne arm
on kaduv ja tühi kui põrm,
:,: arm üksi veevoogude sees,
oh tule mu juurde sa mees! :,:
Sind ootavad teenijad all
veetemplis, kus särab kristall :
:,: seal kullast ja hõbedast puud,
seal annan ma, noormes, sul suud!" :,:
Seal unustas unistav mees :
suur voli vist voogude sees --
:,: küll ilmas on häda ja piin,
vee vilus, oh lõbus on siin! :,:
"Ma tulen, ma tulen, oh neid!
Mu õnnelik, õnnelik leid,
:,: kes südame nooreks mul teeb,
sest vesigi kohab ja keeb." :,:
Neid tõmbas ta kaenlasse sealt
ja kadus veevoogude pealt.
:,: Veel lainetes näha on ring,
kus kadus see õnnetu hing! :,:
Erinevates trükilaulikutes üsna sama. Erinev, hooti originaalilähedasem variant on 1917 a. "Noorte Laulikus" (Mu rinnus nüüd kerkib ja keeb, ilmotsata rahutuks teeb, mul orud ja ohakad ees..)
Tekst, pealkirjastatult "Õnnetu" ilmunud 1889, autoriks Peeter Grünfeldt:
"Küll süda mul kerkib ja keeb,
mind otsata rahutuks teeb.
Mul ohud ja ohakad ees,
ma olen üks õnnetu mees.
Nii kaebas ja kurtis ta sääl,
jõekaldal, kui kalmude pääl
siis wagusi mõttesse jäi:
üht pilti weepinnal ta näi.
Üht piigat, kui taewane wõlw,
tõi silmi tõi nõretaw nõlw,
kuld kannel tal kõlises käel,
sääl istudes laenete mäel.
Ta laulis: "Kõik päältilma arm
on kustuw ja kaduw ja karm!
Õnn ainult weewoogude sees -
oh tule mu hõlma, sa, mees!
"Sind ootawad teenijad all,
weetemplis, kus särab kristall,
kus kullast ja hõbedast puud,
seal annan ma sinule suud!" …
Ja mõtetes unistaw mees:
"Suur woli sääl woogude sees!
Maailmas on häda ja piin,
weewallas kuid lõbudus siin!
"Ma tulen, ma tulen, mu neid! -
oh õnnelik, õnnelik leid,
mis rõõmsaks mu südame teeb!" -
ja wesi see kohiseb, keeb...
Neid tõmbab ta rinnale säält,
nad kauwad woogude päält;
weelaintel weel näha on ring -
hääd uinumist, õnnetu hing.