Autor
Sõnum
Urmo Kütismaa

Avatar








Sõnumeid:99
:: Tsiteeri ::
Teema: Sääl läänemere kalda peal ?
Sääl läänemere kalda peal
kus tuuled puhuvad.
Need kallast uhuvad
ja vastu kallast vahtu viskavad.

Mind oma armuvaludega
nüüd rängalt petsid sa
ja andsid teisele jaa,
kes oskas meelita
mind sinust igavesti lahuta

Ma kaeban nuttu nüüd
sul on sest ainult süüd
ja kuldne kuugi tõmbab omal
selga leinarüüd

Selle siis kirjutas mulle üles üksaeg naabri Maie.
Ei tea muidugi viisi egas ka kas on täielik versioon, seal hulgas ka pealkiri kas just see mis panin.

Parimat
01.04.17, 22:17
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1991
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Sääl läänemere kalda peal ?
Vaata siitsamast foorumist: Varssavi linna vaksalis

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
02.04.17, 09:50
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1991
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Sääl läänemere kalda peal ?
Laul ilmus esimest korda minu andmetel trükis 1901 "Armastuse Laulikus" pealkirjaga "Lääne mere kaldal (Ranna rahwa laul)". Võimalik et ka varem, pean kontrollima, võin üle vaadata ka teksti, viis on sama, mis "Varssavi linna vaksalis". Rahvalik tekst on umbes selline:

Kui õhtuehal taevaserval
punapilvi näed,
kus suured tulemäed,
mis loonud imeväed
ja puhkama on läinud väsind käed.

Siis Läänemere kalda ääres
tuuled puhuvad,
vood kallast uhuvad
ja lained laksuvad
ja vastu kallast vahtu viskavad.

Siis mõtlen valuväel,
ma sala selle pääl,
kui noorusnurmel ütles mul
üks imeline hääl,
ma kõige hingega
sind tahan armasta,
meid üksnes surm võib ainult teineteisest lahuta.

Kui vaikses võsastiku vilus
ööbik laksutab,
mets tasa kõlamas
kui räästas vilistab,
meid oja kohin tasa teretab.

Siis õndsas joovastuse unes
minu rinna naal,
sa värisesid sääl,
kui roosikene maal,
mis kõigub õrnalt õhtutuule väel.

Küll seda kuulis kuu,
kui ütles sinu suu:
"Ma armastuse vandel olen sulle ikka truu."
Siis hõiskas loodusriik,
ja udupilved kõik,
ja taevatelgis rõõmustades laulis inglikoor.

Nüüd ajamaru tuultega
on närtsind õnnelill,
sel tormivikatil,
seal mängis surmapill,
üht leinalugu armusügisel.

Küll oma armuvandega
end pettis rängalt ta,
ta andis teisel: "ja",
kes mõistis meelita,
mind igaveste temast lahuta.

Ma kaeban nuttes nüüd,
tal on sest palju süüd,
ja vaikne kuugi tõmbab selga pika leinarüü.
Ja udupilvedes
veel öösel tasakest,
ta kiigutatab Vaskjala silla vaga piigakest.


***


Varssavi linn:
[meestelaul.metsatoll.ee]

Kukerpillide esituses saab kuulata aga siin:
[www.kukerpillid.ee]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
03.04.17, 15:52
Urmo Kütismaa

Avatar








Sõnumeid:99
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Sääl läänemere kalda peal ?
Tänud Lauri.

Parimat
04.04.17, 22:04
Lauri Õunapuu

Avatar








Sõnumeid:1991
:: Tsiteeri ::
Teema: Re: Sääl läänemere kalda peal ?
Tsiteeri:
Jüri kirikust 2 km lõuna poole asub Pirita jõel Vaskjala sild. Sajandeid on siin kasutusel olnud ajutine, ainult suveks ehitatud sild. Esimene aasta ringi püsiv sild ehitati siia 1920-ndate aastate alguses.
Silla kohta on tekkinud ilus legend Vaskjala silla piigast, kellesse Kuu armunud nii sügavalt, et võtnud ta üles enda juurde. Piiga elavat Kuul veel nüüdki, kuid temagi elus olevat nukrusehetki, mil ta oma näo peab katma tumeda looriga

[www.eestigiid.ee]


Tsiteeri:
E 27359/61 < Viljandi khk., Päri v. - J. Lepa (1896) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2004
Vaskjala silla piiga Ennemuiste läinud ühel ilusal ladusal suveõhtul üks vaga neitsi Vaskjala silla ligidale jõkke suplema. Taevas olnud selge, tuuleõhk pehme ja mahe ja lähemast lepikust kostnud imeilus ööpikulaul neitsikese kõrvu. Kuu tõusnud metsa tagant üles ja ta kiired musutanud tütarlapse kullakarva juukseid ja ilusat õrna nägu. Neitsikese süda olnud puhas ja ilma süüta nagu selge allikavesi, mis põhjani läbi paistab. Korraga tõusnud ta südame igatsus ja ta ei ole raatsinud enam silmi kuu päält ära tõsta. Sellepärast et ta vaga ja ilmasüüta olnud, armastanud kuu teda ja tõotanud tema salasoovid ja igatsused täita. Neitsil olnud tahtmine siit ilmast lahkuda ja üleval kuu juures elada, aga ta ei julgenud seda kuu käest paluda. Kuu aga tunnud tema mõtted ja soovid ära. Ladus suveõhtune tuuleõhk olnud jälle pehme ja vaikne. Ööbik laulnud lepikus ja kuu vaadanud Vaskjala silla jõe sügavusesse, aga mitte enam üksi, vaid temaga vaadanud ka õrn piiganäokene jõe sügavusesse ja jäänd ikka kuu külge nähtavale. Sääl kõrgel taeva laotusel elada piiga nüüd õnnes ja kullusese ja soovida, et kõik tütarlapsed niisuguseks õnneosalisteks saaks kui tema. Lahkelt vaatavad tema silmad sellepärast kõrgelt alla maa pääle ja kutsuda maapäälseid õdesid oma juure võõrsile, aga maa pääl ei leita ühtegi temasarnast karsket ja puhast ja sellepärast ei või ka keegi tema juurde minna. See kurvastada aga kuupiigakest väga, nii et ta oma näu ära pöörab ja musta liinikuga kinni katab. Aga ikka ei kaotada ta oma lootust, et ehk vahest edaspidi leitaks niisugune vaga, karsk, puhas ja ilmasüüta piiga, keda ta oma juurde võiks kutsuda oma õnnelisest elust osa võtma. Sellepärast pöörta ta aeg-ajalt oma silmad ilma liinikuta lahkeste naeratades maha, nagu sellel õnnelisel õhtul, kus ta esimest korda kuuga seltsis Vaskjala silla sügavusesse vaadanud. Aga ka kõige paremad ja puhtamad põrmulised piigad saavad eksima ja eksiteele langema, nii et ühtegi nii karsket ja vagat piigat ei leita, kes temale seltsiliseks võiks minna. See lugu teha vaga kuupiigakese südame nii kurvaks, nii et ta silmad uuesti maa päält ära pöörab ja jälle oma musta leinalinuku sisse katab. Rahva suust J. Lepa.

[www.folklore.ee]

Tsiteeri:
Veel leidub üks teisend, mille järele naine läheb laupäeva õhtul jõest vett tooma ja nuriseb minnes pealtvaatava kuu üle. Kuu tuleb seda kuuldes taevast maha ja viib naise üles, kuhu ta jäädavalt jääb, hoiatuseks, et pühal õhtul tööd ei tohi teha. Niihästi esimene kui viimane teisend kannavad selgeid ristiusu märke, kui ka võimalus olemas, et kirikusse vargileminek hiljemini jutule ehteks juurde lisatud. Kreutzwald teeb „Vaskjala silla piiga“ nimelises jutus loo õieti sentimentaalseks, kuid nagu näha, peitub selle sentimentaalsuse lähtekoht Kreutzwaldi enese sules. Harry Jannsen kõneleb koguni, et Vaskjala jõe ääres ilmajumaluse Vaskia hiis olnud, see jumalus kuuga lähedas ühenduses seista ja teda nooruse, iluduse ja puhtuse naisjumalana austatud (Märchen und Sagen II, lk. 172). Paraku ei ole seni peale H. Jannseni Eestis keegi naisjumalast Vaskiast jälgi leidnud, nii et seda naisjumalat niisama H. Jannseni luulesünnitiseks tuleb arvata kui Raunit Kreutzwaldi omaks

[et.wikisource.org]

Waskjala silla ehitamise lugu, Päewaleht, nr. 70, 14 märts 1925: [dea.digar.ee]

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
16.04.17, 09:21
Postita
Sinu nimi:
Sinu epost:
Teema:
Message Body
Spam prevention:
Please, enter the code that you see below in the input field. This is for blocking bots that try to post this form automatically.
  *******   **     **  **     **  **     **  ******** 
 **     **  ***   ***  **     **   **   **   **    ** 
        **  **** ****  **     **    ** **        **   
  *******   ** *** **  **     **     ***        **    
        **  **     **  **     **    ** **      **     
 **     **  **     **  **     **   **   **     **     
  *******   **     **   *******   **     **    **