TEM 11, 12 (5) < Peetri khk., Sargvere k. - Otto Viedebaum < Jaan Toimetaja (1921)
ul
Mu isa rääkis mulle siis
Kui süles ta mind tuppa viis
Ta silus minu väikest pead
Ja soovis elu õnne head
Ei isa juttu mõistnud ma
Vaid mängsin lille rohuga
Mull murul õtses tamme puu
Ja rahu laulis linnu suu
Seal tamme all ma murumaal
Veel mängsin hilja ehe aal
Ei aimanud seal minu meel
Mis kasvab tuleviku teel
Siis aeg mul viimaks pilve tõi
Kes mustast pilvest välku lõi
Nool puutus minu külge kaa
Sii isa juttu mõistsin ma
Ja kui mu väike kosunud
Ja pikast poisiks kasunud
Siis tuli aeg et mina ka
Ju pidin mõisat orjama
Ma tegin mõisas poole ööd
Ja kui ei enam jõudnud ma
Siis nuhtles kubjas kepiga
Nad noort ja vana nuhtlesid
Sest kubjad meie kuningad
Ja kes läks õigust otsima
Sai kohtus uuest kupjata
Siis kostus kuldse kubja hääl
See kõlas mõisa nurme peal
See nurm kõik kõlas kartuses
Ta läks sealt läbi sõimates
Uks oli vastu rääkinud
Kui kupjast sai ta peksetud
Siis kaebas kubjas härrale
Et teu poiss ta vastane
Siis laskis härra vihaga
Ta enda ette kuitsuda
Ja laskis oma silma all
60 hoopi anda tal
Ja iga hoop lõi välja verd
Ma nutsin pisaratest verd
Kui nuhtlemine otsa sai
Siis jalaga veel kubjas lõi
Ja ütles "nüüd sina suadan nääd"
mis võivad, teha minu kääd"
Siis tõusis ohver üles
Läks nuttes Entmu sülesse
Ta tahtis valust nõrkeda
Ma pühkisin verd tal hamega
Oh ristirahvas kas sa tead
Ja südamest ka kalliks pead
Ja kiidad kes sul elu tõi
Ja orjapõlve risti lõi
Suur käiser Aleksander ka
Saab selgest rahu külvama
Et rahu saaks meie riigile
Ja au meie keisri härrale
Ei enam lähe mina teule
Ei mõisa sita veole
Ei teugi tükki niida ma
Vaid elan kodus rahuga
Nüüd ei või mind kubjas sundi
Ega trahvida üht tundi.


Otsin viisi..

Parimat