Lauri, kindlasti on sulle tuttav selline Saaremaa lugu, nagu "Palvetaadi patuoinas". Mäletan, et seal oli juttu mehest, kes luteriusust üle kargas mingisse vängemasse usku, priilaseks või pistlaseks, aga õlleankur maitses vanale ikka hea. Üht salmikest mäletan ka, et vana , kui oli hästi õlut lasknud, siis:
"oksendas ja püksi kusi,
kus oli auk, sealt välja lasi"
Tead selle laulu täisteksti? Ja mis viisil seda lauldi?

See on kuulus Valjala Haeska küla Mihkel Trei tehtud laul "Meie aja palvevennad, valged kraed neil katvad rinnad.." ehk "Keru Aadu laul". "Patuoinas" oli siis see Aadu õllekapp, mis külale vaatamiseks väljapandi - sisikond oli väljavõetud ja paljas nahk järel jäetud..

Lisan homme pikema variandi sõnadest. Laulu lühikese variandi leiab ka Ingrid Rüütli uuest raamatust: "Saaremaa laule ja lugusid"

Selle lauluga meenub veel üks seik, et üks laulumees (Vassili Väli Muhust?) olla kord selle laulu täielike sõnade eest käinud välja pudeli viina.

Uve võibolla teab täpsemalt pajatada

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Viina mul kapis vist et pole, aga kui ükskord minu poole jõuad, siis küll ma midagi välja otsin. Cognaci provintsis aetud viinamarja puskarit, ehk nagu varem öeldi: konjagu wiina

Liigutasin selle jutu eraldi teemaks.

Lisan Sõnad Pöidest, mis on ka ära toodud ning täiendatud I. Rüütli artiklis: "Ida-Saaremaa külalauludest ja laulumeistritest (2. osa) Keel ja Kirjandus ; 5 1974-05.

Meie aja palvevennad,
valged kraed neil katvad rinnad,
himmustavad tühja uhkust,
püüdvad [au ja naiste] lahkust. *
5 Himmustavad teiste naisi,
[meelitavad] mitmet viisi
ja siis püha sõna varjus
on ta kõige suurem [lurjus].
Tunnen küll need metotistid:
10 Priidud, Aadud, Sandrid, Kustid.
Kõik on Jeesu karjalambad.
Aga nende elukombed?
On täis haisvat elu tardust,
kiimalust ning elu kõrgust.
15 Silmakirja variseerid,
uue aja marodöörid.
Elate küll kirja järel,
peate palga kinni perel.
Teete õlut salamahti,
20 palute end patust lahti.
Jood sa muidu ja ei palu,
siis on kõlvatu su elu.
Odratangu pudru varjus
palvevend võib olla purjus.
25 Ma veel kõige suurem sõge
otsin ka veel kirjast tuge.
Vaatame siis täna õhta
mõnda väikest kirja kohta.
Kuuleme kõik tähel pannes,
30 kui olid pulmad Kaana linnas.
Seal oli mehi mitmest kandist,
nagu loeme tõstamendist.
Seal oli mõisast, seal oli saunast,
Kananiast, Kapernaumast,
35 Eebrea riigist, Natsaretist
ja veel mitmest majahütist.
Kõik olid kõvad joomamehed,
tõendavad meil kirja lehed,
sest neil viin ei löönud ette,
40 pulma a’al tuli puudus kätte.
Siis nad tegid pulmatoas
viina veest vanas Kaalileas.
Nii seda õnnistatud märga
Keeru Aadu teinud järge.
45 Keeba vett ta täis aand tõrre,
tunni pärast valmind virre.
Ja siis Aadu terve õhtu
seda kõike ajand kõhtu.
Aadu otsis piiblist abi,
50 luges mitu kohta läbi,
imes läbi õlekõrre –
ikke ning seesama virre.
Ei olnd muutnud veel ta ennast.
nii kui loeme Kaana linnast.
55 Siis veel Aadu õhkas lõpuks:
„See tahab mu käest minna hapuks.
Ei muud midagi pole teha,
juurde pean ma keetma viha!“
Kergitas siis porsa kotti,
60 võttis sealt nii mitu matti
ja need õlle tõrde ajas,
nõnda kallist märga rajas.
Hommikuks oli õlut valmis,
Aadul rõõmus läige palgis.
65 Juhtunud nii hea ja kange,
rõõmustanud ihu, hinge.
Sellest kangest õlleaurust
tõusnud Aadu vaimu suurus.
See oli kange sada kraadi
70 ja tegi purju palvetaadi.
Müras, käras Keeru telkis,
nii et taevas vastu helkis . . .
Niikui Noa ennemuiste
[- - -]
75 Viimaks raske patuuni
Aadu silmad kinni pani.
Unes näinud põrgu mõnu,
kuulnud võõra keele sõnu,
kui suur kuradite kari
80 ajand tasast jutu lori.
Kõigil ninad peas kui kirkad
tantsvad rehetoas masurkat.
Neid olnd mitmed leegioonid,
kõik olid õlut täis kui kaanid.
85 Üks oli ütlend: „Keeru papa,
joome nüüd su õlle apa!“
Teine raputanud Aadud:
„Nüüd on täis su patu mõõdud!“
Kolmas karjund läbi kurgu:
90 „Nüüd me tassime sind põrgu!“
Neljas öölnud: „See on tore,
et teda vannub võõras pere,
ta ei maksa neile palka,
palga eest ta annab malka.“
95 Aadu kuulas seda kõne
muidugi vist läbi une.
Ja tema palus: „Põrgu papa!
Ära sina vii minu õlleappa!“
Aga need ei kuulnud sellest
100 Aadu ärdast palvemeelest.
Viisid välja õllevaadi,
palvetaadi laulunoodi
Keeru mäele, sauna taha,
ise putkasid säält metsa.
105 Laksi-Juku juhtund leidma,
kui oli läind küla kanu hoidma.
Kutsunud siis abiks teisi,
toimetanud sedaviisi:
mäelt nad võtsid kiviraami,
110 sinna peale tõstsid aami,
Kordi-Saadu, Kõpu õue
tassind läbi sopa, saue.
Hakkanud siis hilja õhtu
katsuma seda kanget rohtu.
115 Poisid joond küll tasahilju,
siiski patusel olnd palju.
Kellel vähem olnud pattu
see [oli saand veel a’ada] juttu,
kellel olnud suurem viga,
120 see jäi pikali kui siga.
[- - -]
125 Hommikul oli külas kõne,
mis pani hirmu tundma mõne:
nähtud Juuru aianukkis,
kahe kivi vahel pukkis
palvetaadi patuoinast.
130 Kes teda päästnud sellest piinast?
Sisikond oli välja võetud,
tühi kest veel järel jäetud.

RKM II 126. 647/55 (1) < Pöide, Puka-Kalma k – A. Rand < Vassili Pukk, 65 a (1961)

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Sealsamas artiklis kirjutab Ingrid veel:

/../
Kõige lauldavam Mihkel Trei lauludest oli kahtlemata „Keru Aadu laul“ („Meie aja palvevennad“). Seda tunti laialdaselt Saaremaal, Hiiumaal ja mõnevõrra mandrilgi. Laul põhineb konkreetsetel faktidel. Selle peategelane Keru Aadu oli kohalik lahkusujutlustaja, kelle teod ja moraal polnud kooskõlas selle moraaliga, mida ta oma jüngritele jutlustas. Juhtum, mis sai laululoomise ajendiks, andis ümbruskonnale palju kõneainet. „Metodisti jutlustaja Keru Aadu teinud õlut ja joonud üksi, kuid külas rääkinud, et tema paneb õlut hapu piima sisse, siis on hää tangupudruga süüa. Külapoisid viinud ühel laupäeva öösel õllenõu ära ja joonud küla vahel tühjaks. Tühjale õllenõule kinnitanud sildi „Palvevenna patuoinas“. Samas külas tehti ka laul,“ jutustab selle tagapõhjast Albert Kald (RKM II 122, 659/60 (77) – A. Kald (1961/1962)).
Laul levis anonüümselt, üksnes Haeska külas teatakse tema õiget autorit. Prototüübi olemasolu kohta on andmeid märgitud ka Pöidelt, Karjast ja Kaarmalt. Tavaliselt aga ei teata kaugemal sedagi. Mõnikord peetakse laulu kohapeal looduks ja seostatakse kohalike sündmustega (Vt nt ERA II 294, 188/90 < Kuressaare < Kärla – T. Luks (1941) ja RKM II 129, 398/403 (3) < Kihelkonna – A. Tulk (1961/1962)).
Laulu nii ulatusliku leviku peapõhjuseks on kahtlemata üldisema kandepinnaga aktuaalne sisu (nagu K. Tuttava „Tumala Matsi“ puhul). Aga kindlasti ei saa tähtsusetuks pidada ka kunstilist väljendust. Laulus täiendatakse tõestisün¬dinut vaimuka fantaasiaga, lisatakse loole uusi värve ja koguni fantastilisi kujutluspilte. Pildirikas iroonia läbib kogu laulu. Nii põimub siin reaalsus piiblilooga ja autori fantaasiaga, sotsiaalne sisu külajantide ja lorilaulude ainega, tõde naljaga, nii nagu elus endaski.
/../

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Viisivariandid on tavaliselt klassikalised Saaremaa kohalikud viisid iga värsi kordusega.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Sealkohal, kus on siis see Ivo mainitud kulmintasioonikoht (121-124 rida), on millegipärast Keeles ja Kirjanduses välja jäänud, kas ei ole laulja laulnud või oli tekst kultuuri-inimestele liiga "paks":

Seal peaks olema:

"Oksendas ja püksi kusi,
kus oli auk sealt välja lasi.
Hirmsast haises kõik see maja,
igas nurkas okseoja"

Ning rida nr. 73-74 peaks olema:

"Nii kui Noa ennemuiste
Aadu näitas paljast riista"

Värsipaarid ning teemad on omavahel natuke segamini aga ega siin "õiget" varianti ei olegi, vast ka Mihkel laulis seda laulu kord nii kord naa, millises järjekorras need sündmused kõik meelde tulid.

_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _
Lauri Õunapuu
lauri[ät]metsatoll.ee
+372 56155559
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

See mees oli Padaeite Vassel ehk Vassili Mihaili p.VÄLI, sünd.19.sept.1906.a. Muhus Kansi külas Paadeaite talus.
Mõni ehk mäletab veel temaga tehtud telesaadet, kus Vassel meenutaski laulusõnade ostmist viinapudeli eest ja siis ise sedasama laulu laulis. Ta avaldas ka arvamust, et oleks Keru Aadu oma õllelaare teiste külameestega jaganud, oleks laulumeistri suhtumine temasse olnud hoopis leebem. Saate lõpus läks Vassel neljakäpuli, nagu oleks maani purjus, õuemurul oleva õllekapa juurde ja jõi otse äärest, kappa kätte võtmata.
See võis olla üks saade seeriast "Rahvamuusika varasalvest". Näiteks Kõue Liina ehk Pauliine VAPPER-iga Muhust Suuremõisa külast tehti igatahes rohkem kui üks saade. Aastanumbreid ega saadete autoreid ei mäleta.

Naljakad seosed tulevad meelde üsna tuntud laulu “Meie aja palvevennad, valged kraed neil katvad rinnad” sõnadega. Edasi tulevad sõnad: “Odratangu pudru varjus palvevend võib olla purjus...” Küll ma siis omast arust muretsesin, milline see valge manisk võib välja näha, kui sellele purjus peaga putru peale aetakse ja ei tea, kas plekid ikka pesus välja lähevad. Ja siis veel üks täitsa arusaamatu koht: “See talle saba oli märg, ta magas põrandal kui härg…” Kuidagi ei saanud aru, miks väike valge tall põrandal magab ja miks teda härjaga võrreldakse. Võib-olla on põrandal külma saanud ja norskab nüüd härja moodi...

[saartehaal.postimees.ee]